Mul pidevalt näib, et toidublogijad on ikka ütlemata tublid inimesed. Vähemalt kõik peale minu 😀 Aina loen, et “tavaliselt ma teen seda trühvlitega veisesisefileed nädalavehtustel”, “tavaliselt meeldib mulle küülikut valges veinis hautada”, “tavaliselt seda kolmekorruselist torti pakun ma ootamatult saabunud…
Mingi aeg tagasi silmasin ma infot selle kohta, et Eestis jagatakse peagi blogiauhindasid. Edeva inimesena ma loomulikult läksin elevile, tundsin selle vastu huvi ja läksin esimese asjana kodulehte uurima. Küll aga oli mu pettumus eriti suur, avastades, et seda üritust korraldavad…
Olen jõudnud oma eluga nii kaugele, et täna pärast tööd tulin koju, tegin külmkapi lahti, vaatasin natuke nõutult ringi ja helistasin abikaasale murega, et kodus pole süüa. Meenutasin iseendale seda anekdooti, kus mees tuleb koju ja avastab, et pole midagi…
Kas teil on ka nii, et mida vanemaks te saate, seda kehvemini oma vanust mäletate? Või on asi minus? Võib-olla ma naisena lihtsalt ei taha enam oma vanust mäletada. Aga täitsa tõsimeeli täitsin üht ankeeti, kuhu kirjutasin end 3 aastat…
Napilt oleks praegu täis tulnud esimene nädal, mil ma ainult ühe ja sedagi häbiväärselt lühikese postituse teen. See-eest olen elanud aktiivset köögi elu 🙂 Nimelt tegin ma sel nädalal 3 torti, ühe kringli ja ühe koogi, seda siis lisaks tavapärasele…
Aga täna ma ei räägi teiega… nänänäää.. 🙂 Okei, niipalju ütlen, et.. Selle koogi headust tõendab lihtne fakt, et dieedi-Olga sõi peaaegu terve tüki kooki täitsa üksi ära! Seda pole juba oi kui ammu juhtunud! Oeh. Vahel ise…
Minu kallis abikaasa, kes muide on viimastel nädalatel komandeeringutes olnud, hakkas ühel heal õhtul jonnima, et tema pole enam nii ammu mu küpsetisi saanud: “Isegi nelja viimase blogipostituse sisu pole saanud maitsta”. Rääkimata siis veel tortidest, mida ma kipun rohkem…
Mul on juba mõnda aega tagakuklas olnud tore põhimõte, et suhtun maailma positiivselt. Jah, see kõlab üsna elementaarselt. Ent paraku on Eesti inimesed üsnagi negatiivse suhtumisega suur osa ajast ning kahjuks täheldasin seda mingi hetk ka enda puhul. Sellest ajast…
Kuhu küll kadus eelmine nädal? Ma olen täiesti hämmingus. Eriti üllatunud olin ma siis, kui nägin Selveris nädalalõpupakkumisi enda arust teisipäeval.. aga järele mõeldes avastasin, et tegu on siiski juba neljapäevaga 🙂 Üks on igal juhul kindel – laupäev…
Nami-Namis on välja kuulutatud järjekordne isamaaliste tortide võistlus “Tort isamaale 2015“! Teadupärast osalesin mina sel konkursil esimest korda eelmisel aastal, kahe tordiga. Kui nüüd järele mõelda, siis see oli üldse minu jaoks elu muutev võistlus (haha, kui suurelt öeldud). Eks…
Ema kurtis, et ma olen viimasel ajal nii tõsistel teemadel kirjutanud, et need lausa nõuavad kaasa mõtlemist ja see pole üldse meelelahutuslik 😀 Hea küll, ma võiks rääkida teile ju sellest, kuidas ma nädalavahetusel üle paari(kümne?) aasta taas ööklubisse jõudsin…
Ma vist läksin eelmise postitusega liiga emotsionaalseks… UPS! See on see temperament. Ja too kook on lihtsalt liiga hea! Muigu aga palun öelge, kas see on normaalne, et poole kuu möödudes on raisatud 80% palgast? Ehk siis ei ole…
Nonii, ma olen seitsmendas taevas. Ja tõenäoliselt natuke armunud. Esimesest silmapilgust. Tingimusteta. Siiralt. Ah, et mis on mu suure armastuse subjektiks? Eks ikka kook. Juustukook. Jaapani juustukook, mis näeb välja, nagu tavaline biskviit, aga maitseb tõeliselt taevalikult. Siidjalt ja suus…
Viimasel ajal kannatan ma täielikult ajapuuduse all. Võib-olla on asi selles, et teen ikka jätkuvalt tublisti trenni (zumba on mu elus vähemalt sama kindel “kohustus”, kui blogi pidamine!) ja iga hetkega on aina enam vaja tööd teha. Või siiski selles,…
Palun seletage mulle, rumalale inimesele, mis teema selle Halloween’iga on??? Miks seda aasta-aastasse aina enam Eestis tähistatakse? MIKS? Kuidas on see meiega seotud? Miks peab mu FB olema täis Halloween’i sümboolikat juba nädal enne “püha” ise? Positiivsemal noodil. Nädalavahetusel oli…
