Isamaaline tort “Marjakiusatus”

Nami-Namis on välja kuulutatud järjekordne isamaaliste tortide võistlus “Tort isamaale 2015“!

Teadupärast osalesin mina sel konkursil esimest korda eelmisel aastal, kahe tordiga. Kui nüüd järele mõelda, siis see oli üldse minu jaoks elu muutev võistlus (haha, kui suurelt öeldud). Eks ma kooke ja aeg-ajalt ka torte olin terve elu teinud, aga kunagi varem ma päriselt ei vaadanud neid kunstiteostena. Maitse poolest kunstiteostena küll. Aga kaunistamine oli minu jaoks midagi sellist, mida ma niikuinii ei oska, sest mul puudub kunstisoon. Niisiis varem ei kulutanud ma tortide kaunistamisele rohkem kui… 5 minutit? Pole ju mõtet, kui niikuinii ei oska. Pealegi olen ma ju tõeline pedant ja oskan oma tööd kriitiliselt vaadata. Ent sealjuures jääb oskustest vajaka, et asja paremaks muuta. Niisiis parem on teiste korrektseid töid imetleda.

Küll aga leidsin ma endas piisavalt enesekindlust, et tordivõistlusel osaleda, sest erinevalt klassikalisest “kõige ilusam ja enim laike saanud töö võidab” konkursist, hinnatakse seal hoopis fantaasiarikkust, isamaalisust, isuäratavust ja ilu. Minu keeles tähendab see: “mõte on see, mis loeb… ja tegelikult natuke teostus ka”.

Eks need kaks esimest torti, mida ma elus esimest korda püüdsin kaunistada, ei tulnud üldse nii kaunid, kui nad mu vaimusilmas olid (lingin siis ka, et saaksite veenduda – “5 krooni” ja “Õnnelike lammaste tort“). Eriti võrreldes teiste töödega! Minu arust eelmise aasta võidutöö on üldse üks ilusamaid, mis aastate jooksul võistluselt läbi käinud.

Samas hakkas mulle tortide kallal nokitsemine nii meeldima, et julgen nüüd, aasta hiljem, öelda, et olen oma “mul puudub kunstisoon” hirmust üles saanud ja teinud nii mõne tordi, mille välimuse üle olen enamvähem uhke. Mõned tordid olen koondanud ka eraldi lehele. Oma ego upitamiseks või nii.

Seega ei olnud mul kahtlustki, et tänavu soovin samuti sellel suurepärasel konkursil osaleda! Ma jätkuvalt tean, et sealsete kunstiteosteni on mul arenguruumi veel küll ja küll, AGA selle tordi esitan võistlustulle juba enesekindlamana 🙂

Kuna sentimentaalsus ei ole üks minu voorustest, siis paraku ei oska ma teile nüüd kirjeldada pisarateni liigutavat lugu oma isamaa-armastusest. Eks igaüks näitab oma armastust, nii kuidas oskab. Seega ütlen hoopis, et antud tort ühendab minu jaoks kaks lemmikut. Esiteks, lemmik rahvakalendri tähtpäev ehk vastlapäev, sest et… kellele ei meeldiks kuklid? Tegelikult vastlapäev ongi ajalooliselt olnud hea toidu söömise päev. Viimane võimalus mõnusalt süüa enne suurt paastu. Okei, paastust ei tea ma midagi, aga hea toidu söömise päev on alati hästi kõlanud.

Teiseks on sisus kasutatud kõiki mu lemmikuid tooraineid – pohlad, mustikad, mustsõstrad, vaarikad, maasikad.. pea kõik enda korjatud 😉 Ma ei väsi väitmast, et olen tõeline korilane. Lubage mind ainult metsa ja ma veedan seal üksi tunde marju noppides. Minu suvine graafik suvilas on alati olnud üks (tõsi, vanusega olen küll natuke laisemaks muutunud) – hommikul paariks tunniks marju korjama, siis hommikusöök jaaaa.. päevaks randa. Lisaks korjamisele jumaldan ma marjade söömist. Tõsi, mitte korjamise ajal. Kindlasti on blogi jälgijaid täheldanud, et peaaegu iga Kaju Köögi magustoit sisaldab marju. Niisiis, kui keegi küsiks, mis mulle kodumaal kõige rohkem meeldib, siis ma vastaks kõhkluseta, et loodus ja selle annid.

Konservatiivse tordi mitte nii konservatiivne sisu.

Isamaaline tort “Marjakiusatus”

Tordi retsepti ma esialgu hoiaksin endale, aga sisuks on:

Mustika-rukkilille biskviit

Metsmustika jahu, kuivatatud rukkililled, muna, jahu, suhkur

Pohla-curd

Muna, pohlad, suhkur, või

Mustsõstra tarretis

Mustsõstrad, vesi, suhkur, želatiin

Vaarika-kitsejuustu mousse

Vaarikad, muna, želatiin, Mascarpone, suhkur, kitsejuust

Maasika-valge šokolaadi kreem

Maasikad, valge šokolaad, Mascarpone

Tort on kaetud vahukoore-Mascarpone kreemiga, kaunistatud marjade, kuklite, metsmustika jahu ja rukkililledega 🙂