Panna cotta tšilli-maasikakastmega
Ikka on nii, et kui oled toidublogija, siis sõbrannad toovad sulle tšekile kirjutatud retsepti, mille nad puhkusel olles ühest restoranist kokalt said..
Mõni oskab restoranist grammitäpsusega kirjutatud retsepte välja nõuda 😛
… ja siis tulevad külla ja pildistavad tehtud toitu. Ehk siis antud postituse pildid on teinud (ja retsepti hankinud) Gerli Neppi.
Aasta lõpus on mul ikka kombeks teha kokkuvõtteid blogimisest ja muidu elust. Blogimisest ei saa siin tänavu mingeid uhkeid kokkuvõtteid teha. Postitusi olen teinud napilt 30, tavapärase 100 asemel. Blogi loetavus on vähenenud umbes kolmandiku võrra.
Ma olen ju inimene, kes teeb enamasti ainult neid asju, mida tahan teha, ja kuna blogimise motivatsiooni polnud, siis ka ei bloginud. Õigupoolest motivatsioon teinekord ikka oli, aga lihtsalt oli tähtsamatki teha. Pealegi, “sunniviisiline” blogimine paistab alati läbi ja ei paku mingit lugemisrõõmu.
Siiski ei saa seda päris nulliringi aastaks lugeda, sest avastasin tänu blogile aina enam koolitamisrõõmu ja olen kohtunud aasta jooksul nõnda paljude lugejatega! Oh kui palju energiat see kõik annab! Nüüd tean juba päris kindlalt, et ei ole aastate jooksul bloginud musta virtuaalsesse auku, vaid väga toredatele inimestele.
Postitustest olid ikka ja jälle kõige popimad vanad head vastlakuklid, makroonid, rummipallid, suussulav sidrunikook ja küpsisetort. Uutest postitustest loeti enim:
- Juustukoogikesed šokolaadi ja musta sõstraga
- Lõõts juustu ja küüslauguga
- Lihtsad kohupiimaküpsised (need said ilmselt klikke seepärast, et ma näitasin ette, milliseks palliks rasedana kasvasin)
Eraeluliselt olen ma aga aastal 2017 leidnud.. hingerahu? Õnne? Ma ei oskagi seda sõnadesse panna. Lihtsalt tunnen, et elus on vähemalt mingiks hetkeks saavutatud tasakaal.
Tõsi, aasta algus ei olnud üldse lilleline. Kuigi lapse saamine (miinus sünnitus) oli algusest peale suurepärane kogemus, siis tunnen, et emaks hakkasin ma alles tasapisi kasvama ning seni naudin elu lapsega iga päevaga aina enam. Praegu tagantjärgi saan aru, et kõndisin isegi depressiooni veerel, kui abikaasa mind vastsündinuga nädalateks üksi jättis. Ega muidu poleks hullu olnudki, aga taastumine võttis oodatust tunduvalt kauem aega. Pluss see, et meil oli soor, tähendas kreemitamist, kuumutamist, puhastamist, desinfitseerimist umbes sada korda tunnis. Lisaks tähendas see valulikku imetamist ja pidev väsimus ja valu oli mul niikuinii. Rääkimata sellest, et mina ise ja minu vajadused muutusid ühtäkki teisejärguliseks. Egoisti õudusunenägu.
Mul on isegi mitu avaldamata postitust tollest ajast ja kui neid nüüd lugesin, siis ei uskunudki, et mina need kirjutasin. Nagu mingi võõras õnnetu inimene. Õigemini inimvare.
Õnneks on emadele antud imeline oskus unustada kõik valu ja pisarad. Jääb vaid mingi hägune mälestus (ja mõned kurvameelsed postitused). Tunnistan ausalt ja ilma valehäbita, et minu jaoks hakkasid asjad minema ülesmäge, kui taas iseendaga tegelema hakkasin. Kuigi musteremad aina ülistavad emalikku eneseohverdust, siis julgen öelda, et minu elus toimisid asjad vastupidi. Ma olin väsinud ja kuri, kui olin lapsega 24/7. Aga vot kui sain kodust välja, tegin trenni, tegin koolitusi, siis tulin koju tagasi värske ja rõõmsana. Ma lihtsalt olen parem ema, kui ma ei ole ainult ema. Vaid ka naine. Abikaasa. Sõbranna. Kassiemme 😀 Toiduhuviline ja muidu targutaja.
Pealegi. Kaunitaril on ka isa jaa vanaema, keda mõlemat laps jumaldab.
Praeguseks on Kaunitar kohe-kohe 11 kuud meiega olnud. Tänaseks on juba tekkinud oma rütm ja temast on kujunemas üks vinge isepäine isiksus. Ta iga päev õpib (ja õpetab mullegi) midagi uut ja suudab meid kõiki südamest naerma ajada. Nii tihti kuuleme teisteltki, et Kaunitar on nõnda rõõmsameelne laps! Aga milline ta saakski olla, kui ta vanemad on enamasti rahulikud ja rõõmsameelsed..
Eesmärgid aastaks 2018?
Teha veel üks laps. Haha. Ei. Ma ei tea. Uskuge või mitte, aga plaanid puuduvad. Nii blogis kui ka eraelus. See vist ongi see hetkes elamine ja nautimine.
Teile soovin ma aga mõnusat vana aasta lõppu ja magusat uut aastat! Olgu tulev aasta kulniaarsete seikluste rohke! Loodetavasti kohtume ikka jätkuvalt virtuaalselt ja päriseluski!
Retsept: Aheste restoran Türgis.
Panna cotta tšilli-maasikakastmega
6 tk
Panna cotta*
360 g vahukoort
260 g piima
120 g suhkrut
2 laimi koor
8 g lehtželatiini
Kaste
250 g maasikaid
30 g suhkrut
16 g palsamiäädikat
3 lehte basiilikut
8 g sidrunimahla
2 g kuivatatud tšillit
*Mina lisasin panna cottale vanilli ja kastmesse panin pigem 10 basiilikulehte.
Panna cotta jaoks kuumuta keemiseni vahukoor piima, suhkru ja laimikoorega. Lisa paisutatud želatiin. Kalla vormidesse ja tõsta külmkappi üleöö.
Kastme jaoks sega koostisosad blenderiga kokku, kalla läbi sõela.
