Aprikoosi-vanillimakroonid ja elutarkust läbi makroonide

Mul on täna tuju puhuda makroonijuttu ja elust läbi makroonide. Mitte et see makroonijutt nüüd oleks see põnevaim jutt paljude lugejate jaoks, aga siin blogis ja ka mu elus on makroonid ikka üksjagu esinenud viimase 4 aasta jooksul. Ehk siis alates sellest, kui läksin esimesele makroonikoolitusele.

 

Sorri, no pole paremat pilti võtta. Makroonide kõrval on üks mõnus troopiline koogike.

 

Enne esimest koolitust teadsin ma makroonidest seda, et neid on keeruline teha. Koolitus tundus hea kohana, kus nendega täpsemalt tutvuda. Eks ikka selleks, et saada “kohe kõik teadmised” ja positiivse elamuse õnnestunud makroonidest. Positiivse elamuse õnneks sain, aga samas koolitusel pea kõigil makroonid ebaõnnestusid ja koolitaja ei osanud öelda ühtegi otsest põhjust, miks nii läks. Retsepti sain ka. Selle avaldasin kenasti oma blogis ja rohkem pole kordagi antud retsepti kasutanud. Tänaseks päevaks olen juba piisavalt täiskasvanud, et mõistan, kui ebaeetiline oli antud retsept avaldada.  Ja ega see, et ma seda edaspidi ise ei kasutanud, ei vabanda seda välja. Tegelikult on üldse siinse blogi makroonipostitused minu enda jaoks juba ammu ajast ja arust. Iga kord on natuke piinlik, kui inimesed ütlevad, et tegid “minu retsepti” järgi. Noh, esiteks seda, et need pole minu retseptid. Pluss, ma olen ise neid kõiki retsepte teinud üks kord.

 

Miks ma siis lihtsalt ei tee uut postitust? Sama küsimus on kerkib teinekord samamoodi aegunud Šokolaadi ABC postituse kohta. Ütlen ausalt, et motivatsioon jagada tehnilisi ja praktilisi teadmisi blogis kadus sel päeval, kui nägin ajakirjas oma juttu copy-paste’na mitte oma nimel. Edaspidi olen retsepte ikka edasi jaganud, aga muu tarkus jääb koolitusruumidesse. Vähemalt jääb tasu minu vaeva eest ikkagi mulle.

 

Igal juhul. Kuna esimene makroonikatsetus oli õnnestunud, siis motivatsiooni nendega toimetada on jagunud tänaseni. Nüüdseks olen selgeks õppinud ja aru saanud, miks ja mis protsessid makroonides toimuvad. Sellegipoolest läbisin mõned päevad tagasi just taas väga hea makroonikoolituse. Ärge muretsege, võõrast retsepti ma seekord ei jaga. Aga sain sealt mitu jagamist väärivat mõtet.

 

Esiteks – mitte ükski hea kondiiter, kes küpsetab täna makroone 150 kraadi juures, ei tee seda enam kahe aasta pärast. Ei, probleem pole kraadides. Lihtsalt hea kondiiter ei püsi kunagi paigal. Makroonide puhul ei ole ju mingit kivisse raiutud retsepti ja reeglistikku, kuidas peab käituma. Rääkimata sellest, millised need “peavad” välja nägema.

Kusjuures ma ise pea igaks koolituseks natuke muudan ja täiendan retsepte. See ei tähenda, et aasta tagasi kasutatud retsept ei töötanud. Töötas ikka. Lihtsalt mina vajasin vaheldust, leidsin uusi nõkse, katsetasin jne. Samuti ei ole välistatud, et mõne aasta pärast jõuan ringiga tagasi unustatud retseptide ja nõksudeni.

See inimene, kes väidab, et tema teab täpselt, kuidas asjad õigesti käivad ja teeb kõike kõige paremini, selgelt ei tea tegelikult asjadest mitte midagi. Ja me ei räägi siinkohal ainult toidutegemisest, eksole 🙂

 

Teine “hirmus” hea mõte on oma logo eksponeerimisest. Nimelt – kulutagem rohkem aega oma toodangu kaunistmisele, mitte logo jaoks asukoha otsimisele. Kas kliendile on teie logo vaja? Ei ole. Klient tahab elamust ja seda ei elamust ei paku talle teie ego rahuldamine. Sealjuures ma saan aru, et ennast peab promoma ja pildis püsima, ning reklaam on oluline. Aga minu arust ikka üks positiivne elamus on kümme korda vingem reklaam, kui logo keset torti.

Eks see teema samuti tegelikult pole üldse kondiitri-spetsiifiline. Ma näiteks siiamaani muigan, et üks Eesti spordiblogija tegi oma logodega dressid müügiks. Palun seletage mulle, miks peaks üldse keegi tahtma osta kellegi blogija logodega dresse? Kas asi on tõesti minus ja ma ei suuda näha loogikat? Kas ma olen mingist kullaaugust üle astunud, kui pole Kaju Köögi logoga põllesid müüki paisanud?

 

 

 

Mida ma üldiselt oma makroonijutuga öelda tahan.. Eks ma ju natuke läbi lillede makroonide tahtsin häid elulisi mõtteid teiega jagada. Ehk siis ikka seda, et ärgem kunagi leppigem sellega, et midagi sai selgeks. Oleme uudishimulikud, katsetame, avastame, küsime ja uurime, sest ainult niimoodi liigume me edasi. Ja proovime sealjuures ikka ise vähem oma saba kergitada, vaid tegutseme nii hästi, et saba polekski vaja kergitada.

 

PS. Makroonispetsiifiline teave ja “heureka” minu jaoks oli aga see, et see, kui makroonid ei tule silikoonmatilt lahti, on hea! Nii peabki olema! Ma pole seda kunagi ise probleemina käsitlenud, sest mul makroonid alati mati küljes kinni ja alles paar tundi hiljem tulevad lahti. Aga koolitustel inimesed jubedalt pabistavad selle pärast. Ma pole kunagi sellele päris konkreetselt osanud midagi lohutuseks öelda. AGA. Nüüd lõpuks saan. Kui teie makroonid tulevad silikoonmatilt kohe lahti, siis tegemist pole enam makrooni, vaid kuiva mandliküpsisega. Makroon peab olema keskelt niiske ja soojana kleepuma mati külge.

 

Aprikoosi-vanillimakroonid

 

Täidis

90 g aprikoosipüreed

10 g sidrunimahla

1 sidrunikoor

1 tl vanilli

160 g valget šokolaadi

6 g kakaovõid

30 g võid toatemperatuuril

 

Südamik

100 g aprikoosipüreed

10 g sidrunimahla

3 g pektiini NH

30 g suhkrut

 

Kestad

125 g mandlijahu

175 g tuhksuhkrut

110 g munavalget

100 g suhkrut

 

 

Täidise jaoks kuumuta aprikoosipüree vanilli, sidrunimahla- ja koorega. Sulata šokolaad ja kakaovõi. Ühenda püree kakaovõi ja šokolaadiga ja lase jahtuda. 30 kraadi juures lisa või.

Südamiku jaoks sega pektiin suhkruga ja püree sidrunimahlaga. Lisa pektiini-suhkrusegu püreele ja kuumuta keemiseni. Lase minutike podiseda ja kalla vormi, ca 20×20 cm. Hiljem lõika meelepärased tükid.

Kestade tegemiseks sõelu ühte kaussi kokku tuhksuhkur ja mandlijahu. Suuremas kausis vahusta munavalgeid. Kui munavalged hakkavad vahtu minema, siis lisa supilusika haaval suhkur. Nüüd lisa munavalgetele tuhksuhkur-mandlijahu (soovi korral geel/pulber-toiduvärv) ja sega hoolikalt kokku.

Pane tainas kondiitrikotti ja pritsi küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Vajadusel löö ahjuplaati paar korda vastu lauda, et õhumullid väljuksid ja jäta seisma vähemalt 1 tunniks. Seejärel küpseta 150 kraadises ahjus 14-15 minutit. Lase makroonidel täielikult jahtuda enne matilt eemaldamist.