Tort beseekatte, Mascarpone ja marjadega

Nonii, tänase postituse sisu olen ma juba miljon korda mõelnud ära kustutada, aga… täna olen julge. Muidu varsti unustan ära, mida tähendab oma blogis vabalt sõna võtmine. Liiga palju barrikaade olen endale ise viimasel ajal rajanud. Kui te ei taha seda mitte just kõige optimistlikumat postitust lugeda, vaid lihtsalt retsepti või heatujuliselt päeva jätkata, palun-PALUN kerige postituse lõppu.

Postituse piltide autor on Getter Kuusmaa.

 

Teate, ma tahan täna rääkida inimestest, kellele ma ei meeldi. Ma ei ela üldiselt väga roosas maailmas, kus eeldaksin, et meeldin kõigile. Pigem vastupidi – olen vägagi teadlik selle üle, et oma otsekohese, konkreetse, kõvahäälse ning samas edeva oleku tõttu meeldin pigem vähestele. Aga millegipärast on välja kujunenud mingi kindel tüüp naisterahvaid, kellele ma kohe eriti ei meeldi. Kusjuures huvitaval kombel selliste naisterahvaste kontsentratsioon mu elus ei ole kunagi olnud kuigi suur, aga samas jagub neid ükshaaval igale eluetapile – alustades põhikoolist, lõpetades kassiühingute, blogi ja enamiku töökohtadega (kuigi ma tööjutte siin ei räägi, siis pean mainima, et praegune töökoht on siinkohal suur erand!). Justkui keegi reguleeriks ülevalt seda, et elu oleks parasjagu ilus, ent meepotis ujuda ka päris ei saaks.

Tunnen lausa, kuidas mind nähes selliste naisterahvaste ihukarvad ärritusest püsti tõusevad. Ei, tegemist ei ole minupoolse enesekeskse paranoiaga. Need on naisterahvad, kes näiteks eemaldavad mind FB sõbralistist (kes täiskasvanud inimestest üldse käitub nii?), tunnevad vajadust mingites mailing-listides ja FB gruppides peenelt kritiseerida, kasutavad miljon “smile emoticon‘i”, et oma solvanguid varjata (need on mu isiklikud lemmikud) või sõimavad lausroppusega spordiklubis läbi.. Teate, mis neid kõiki ühendab? Kahepalgelisus. Need on naisterahvad, kes õhkavad sisemisest ebakindlusest ja ei julge sirge seljaga ausalt rääkida, vaid poevad miski “tibulinnu-ninnu-nännu” maski taha.

Elades ise maski taga ongi võibolla raske otsekohest inimest mõista. Aga naljakas on see, et sellised inimesed lihtsalt ei saa aru sellest, et kui ma kritiseerin kedagi või midagi, siis see ei tähenda, et ma pean end paremaks. Jumala eest, enda kulul ma teen ju kõige rohkem nalja ja olen iseenda suurim kriitik. Umbes pooltes postitustest suudan mõne rumala nalja iseenda kohta teha ja ega ma päriselus ka erine. Minu jaoks ei ole probleemi teha nalja selle kulul, kui ma laiskusest kodu koristamise asemel asjad kappi ära peidan või ei tea 27ndaks eluaastaks, et grenadill on tegelikult granadill ja velüür on tegelikult veluur, või selle kulul, et ma iseend peeglist nähes teinekord ehmatan. Lihtsalt usun, et oma arvamust kasside toitmise, blogipopulismi jms teemadel võin ma ka mitte ideaalsena avaldada. Arvamuse omamine ja avaldamine ei näita inimese tahet olla teistest üle. Vaid maailma kasvõi mikrotasandil paremaks muuta. Easy. Mitte ükski arvamuseavaldus ei ole suures plaanis seotud sellega, et ma tahaks kellelegi halba (muidu ma tahaks ju kogu aeg endale halba). Isegi siis, kui see võib korraks haiget teha. Kirjandite kirjutamist 10 a tagasi õppinud inimesena ütlen teile näiteks, et tegemist on justkui kõrget palavikku alandava süstiga, mis korraks on valus, aga pikas perspektiivis alandab palavikku ja lööb mõistuse selgeks.

Ma loodan, et tänasega ma ei andnud nüüd kellelegi liialt suurt rõõmu ega suurendanud motivatsiooni passiiv-agressiivse tegevuse jätkamiseks. Jah, ma olen alati teadvustanud nende olemasolu (ja tean, et mõned neist loevad blogigi). Ma lihtsalt olen otsustanud, et nad ei vääri minupoolset reageerimist. Selliste inimeste olemasolu peab igaks juhuks teadvustama, ent samas võimaluste piires ignoreerima. Niisiis ei tasu mu igapäevasest edevusest välja lugeda seda, et ma olen enda arust äärmiselt armastatud. Täiskasvanud inimesena teadvustan, et enamiku jätan külmaks, aga on ka peotäis inimesi, keda ei jäta.

Miks ma sellest täna lõpuks kirjutasin, öeldes veel aateliselt, et muidu peab neid inimesi ignoreerima? Ma ei tea. Oli tuju ja sulg lippas.

Vastukaaluks kogu sellele koledusele tahan ma aga öelda seda, et need naised, kes mu elus on, need on ühed vinged naised! Kõik mu lähedased sõbrannad on tohutult tugevad isiksused. Nad on huvitavad vestluspartnerid. Neil on selgroog. Neil on arvamus, mida nad ei häbene välja öelda. Nad ajavad elus oma asja ja on ütlemata tublid, selles, mida nad teevad. Nad on kärmed ja nad on tegutsejad. Ausalt ka, kõik need suurepärased iseloomuomadused on kõigil minu jaoks kallitel naistel olemas. Ja igaüks neist on mulle eeskujuks – kes väga tubli emana, kes sihikindla erialaspetsialistina, kes suure südikuse ja kes oma nakkava optimismiga (märkuseks meestele – sorri, nad on kõik võetud).

 

Selle tordi väljanägemise idee sain Oma Maitse ühest vanast numbrist – aga mis aasta see võis olla? Pole õrna aimugi..

 

Tort beseekatte, Mascarpone ja marjadega

20 cm

 

Põhi

50 g võid

50 g suhkrut

2 munakollast

140 g jahu

1 tl vanillsuhkrut

 

Tarretis

200 g marju vastavalt oma soovile

3 želatiinilehte

1 dl vett

2 sl suhkrut

 

Täidis

300 g Mascarponet

2 dl vahukoort

75 g suhkrut

0,5 sidruni mahl

4 g lehtželatiini

 

Beseekate

2 toasooja munavalget

Noaotsatäis soola

100 g suhkrut

1 tl tärklist

0,5 tl sidrunimahla

 

Peale kaunistuseks värskeid marju

 

 

Alusta koogitegu tarretisest – pane želatiinilehed külma vette likku, kuumuta ülejäänud tarretise koostisosad väikeses potis keemiseni. Tõsta pott tulelt ja sega sisse želatiin. Kalla tarretis väiksemasse koogivormi, mis on vooderdatud küpsetuspaberiga, ning aseta sügavkülma.

Põhja jaoks vahusta või suhkrutega kohevaks vahuks. Lisa ükshaaval juurde munakollased ja viimasena sega hulka jahu. Määri saadud tainas suurema koogivormi põhja ja küpseta 200 kraadises ahjus 10 minutit. Põhi peab pealt olema valge ning äärtest pruun. Kindlasti ei tohi seda üle küpsetada, sest siis see jääb kuivaks. Alanda ahju temperatuuri 160 kraadini!

Vahepeal valmista ette beseekate. Joonista küpsetuspaberile 20 cm rõngas. Klopi munavalged soolaga üsna tugevaks vahuks. Lisa kahes jaos suhkur ning vahusta, kuni saad tugeva läikiva vahu. Viimasena lisa tärklis ja sidrunimahl ning sega ettevaatlikult läbi. Määri munavalgevaht küpsetuspaberile joonistatud rõngasse. Tõsta kate ahju ning kohe alanda ahju kuumust 110 kraadini. Küpseta 1 tund. Lülita ahi välja, jäta ahjuuks irvakile ning lase kattel ahjus jahtuda.

Kui oled besee ahju saanud ja põhja välja võtnud, siis peaks olema tarretis juba tarretunud. Võta koogivormilt rõngas ära ja suru tugevasti kuumale põhjale – nii lõikad pruuniks küpsenud ääred parasjagu ära. Lase põhjal täielikult jahtuda ning seejärel aseta see serveerimisalusele, pane ümber tordirõngas ja soovi korral vooderda see seest tordikilega. Põhjale pane peale tarretisekiht.

Täidise jaoks pane želatiinilehed külma vette likku. Vahusta vahukoor Mascarpone ja suhkruga ühtlaseks massiks. Kuumuta sidrunimahl peaaegu keemiseni (umbes 80 kraadi), sulata selles želatiinilehed ja kalla segu peene joana vahukoore-mascarponemassile, seda pidevalt segades. Kalla saadud täidis kohe tarretisekihile ja jäta külmkappi vähemalt üleöö. Vahetult enne serveerimist tõsta tordile ettevaatlikult beseekiht ja puista peale marjad.