Nädalavahetuseks otsustas abikaasa mind kodust (loe: köögist ja arvutist) eemale kiskuda ja sõidutada Lõuna-Eestisse tema võistlusi jälgima, väike fänn nagu ma olen. Ega tema teadnud, et ma postitamiseks
Kuidagi ei taha see “alla kahe postituse nädalas” õnnestuda 🙂 Täna tundsin vastupandamatut soovi küpsetada ja mõtlesin, miks ometi sellisele soovile siis vastu panna? Seda enam, et kõik
Nädalavahetusel sai Lihavõtteid tähistatud üsnagi ebaharilikul moel, aerutades laupäeval 100 km ja seejärel pühapäeva maha magades. Nimelt osalesin sel aastal juba neljandat (!!!) korda Võhandu maratonil ja seda
Ma ei mäleta, millal mul viimati oli nõnda raske nädal, et ma lausa ei teeks postitusi ja ei saaks korralikult välja magada.. Aga köögis olin ma jällegi see-eest
Kui üldjuhul on toidublogidel oma teemad või mingigi suund olemas, siis tunnen, et mul ei ole. Kord räägin reisist, siis kommikunstist ja seejärel lihapraest. Ma ei teagi, kas
Nüüd siit siis tuleb minu “muretort”, mis kohe kuidagi ei tahtnud alguses õnnestuda. Tehtud Eesti sünnipäevaks ja nagu muuseas ka Nami-Nami tordivõistlusele esitamiseks. Tegelikult on mu mõlemad tordid
Reisilt tagasi tulles oma argipäevaga harjumine võtab ikka natuke aega. Oleme hommikuti 4-5 paiku üles ärganud ja suure vaevaga üritanud edasi magada. Söögi tegemise peale, mis muidu tuleb
