Prantsuse õunakook
Tänase postituse pildid on tehtud Getter Kuusmaa poolt.
Palun öelge, et teil on veel sahvris õunu (mul küll on, päriselt) ja ma ei ole absoluutselt jäänud hiljaks oma selle sügise esimese õunakoogipostitusega.. Ja kui olengi, siis ilusaid õunakoogipilte võib ju aastaringi vaadata, eks? EKS
Ma pole nii ammu lobisenud, et oleks taas aeg teile enne retseptini jõudmist meelelahutust pakkuda.
Uuendasin siin hiljuti natuke oma tutvustust. Tundus kuidagi asjakohane parandada ära abielus olnud aastate arv, näiteks. Eputamise (speller pakub “edutamise”? :D) mõttes või nii. Tegelikult jäi aga tutvustuse täiendamisel mõte hoopis pidama kahel punktil ja jäägu siis nendel pidama ka tänane postitus:
20. Olen loomult väga mugav inimene ja ei tee asju väljaspool oma mugavustsooni.
21. Kõike, mis mahub mugavustsooni, teen liigagi entusiastlikult.
Naljakas, kuidas mõlemad need punktid kirjeldavad ja võtavad ideaalselt kokku mu igapäevaelu ja ka selle, kuidas ma inimestega suhtlen.
Kui nüüd üdini aus olla, siis ma olen üsnagi egoistlik ja äärmiselt kangekaelne inimene ning viimasel ajal näib, et need toredad iseloomujooned aastatega aina süvenevad. Aasta alguses andsin ma lubaduse positiivsemalt maailma suhtuda ja sellega on mul läinud väga hästi, aitäh küsimast. Salamisi otsustasin tegelikult ka oma elust negatiivseid asju eemale hoida. Ehk siis ma olen oma mugavustsoonis asjade tegemises progresseerunud selleni, et püüan kõike halba eemale hoida. Sinisilmne nagu ma olen.
Ma ei ole üldse konfliktne inimene (kujutan juba ette, kuidas seda lugedes mu vanemad naerda kõkutavad). Noh, õigupoolest ma olen suur vaidleja ja konfliktis tõmban end liigagi käima. Aga justnimelt seetõttu olen aastatega õppinud konflikte vältima – oma tulihingelisuses ma enamikul juhtudel lihtsalt ütlen inimestele nii halvasti, et pärast ise kahetsen. Mis siis, et öeldu enamasti on tõsi. Hiljuti ütles üks noormees, et hästi kasvatatud inimesed ei mõistagi mind ja mu huumorit.. 😀 (loodan jätkuvalt, et ta tegi ikka nalja). Nii et nõnda paljudes olukordades on lihtsam vaikides lahkuda või asi naljaks keerata. Kas selline jaanalinnulik käitumine on täiskasvanulik? Vist mitte. Lihtsalt väike egoist minus ei taha negatiivseid emotsioone oma ellu. Elu on liiga lühike nende jaoks.
Teisalt jällegi, kui mõni asi või inimene pakub mulle positiivseid emotsioone, siis on lugu risti vastupidine. Niikaua, kui küpsetamine mind rõõmustab, siis küpsetan kas või hommikust õhtuni. Kusjuures kell 5 ärgata tordi kaunistamiseks või kell 6 blogimiseks on tunduvalt lihtsam, kui kell 7 tööle minekuks. Ma ei ole mitte kordagi äratust edasi lükanud, kui hommikul ootab mind ees küpsetamine. Mäletan ka seda, kui olin giid ja pidin väljasõidupäevadel kell 4-5 ärkama, siis see ei olnud 5 aasta jooksul mitte kordagi probleemiks. Ka siis mitte, kui olin kell 4 alles peolt tagasi tulnud.
Vahel (õigupoolest kogu aeg) inimesed küsivad, kuidas ma jaksan pidevalt tõmmelda pärast tööd trenni teha, kasside juures käia, küpsetada, blogida ja kultuuriüritustel käia.. siis ma jällegi imestan, et kuidas siis mitte? Need on ju need tegevused, mis elu elamisväärseks muudavad. Need ei väsita mind, vaid annavad energiat juurde. Ma ei kujuta ette, mis elu see oleks, mis seisneks tööl käimisest ja õhtul televiisori ees logelemises..
Sama lugu on positiivsete inimestega. Kui ma tunnen, et keegi pakub mulle positiivseid emotsioone JA ma tahan neid ka sellele inimesele pakkuda, siis noh, veedaks või iga hetke koos 🙂 Loomulikult on inimesi, kellega peab suhtlema ka siis kui ei taha. Ega ma päris roosamannas ela. Pärismaailmas ikkagi. Aga just seetõttu ma nii väga väärtustan iga inimest, kellega suhtlus mulle energiat ja elurõõmu juurde annab!
Ma ausalt öeldes ei teagi, kuhu ma tahan selle jutuga jõuda. Mõneti ehk kellegi ees end ja enda käitumist natuke õigustada. Teisele teisalt jällegi seletada, miks ma teda oma ülevoolava loomusega uputan.
Tänane retsept on pärit Marju sahvrist, läbis minimaalsed muudatused ja on vägagi tegemist väärt! 😉
Prantsuse õunakook
22 cm koogivorm
Täidis
250 g kohupiima
1 muna
1 sl tärklist
100 g hapukoort
1 tl vanilli
Põhi
200 g jahu
100 g suhkrut
100 g võid
1 muna
1/2 tl küpsetuspulbrit
Kate
4-5 hapukat õuna
0,5 sidrunimahl
1-2 sl suhkrut
1 želatiinileht
Kuumuta ahi 200 kraadini.
Põhja jaoks sega külm või, suhkur, jahu ja küpsetuspulber purutaoliseks massiks. Lisa muna ja sega ühtlaseks tainapalliks. Pane külmikusse vähemalt 30 minutiks. Seejärel rulli jahusel laual lahti ja tõsta küpsetuspaberiga vooderdatud/võiga määritud koogivormi. Küpseta 200 kraadi juures põhi õrnalt pruuniks (~6-7 minutit).
Sega kokku täidise koostisosad ja kalla koogipõhjale. Lao peale õunaviilud ja küpseta veel 30 minutit. Kui ahjust välja võtad, lased koogil täiesti jahtuda ja võid isegi külmikusse panna. Katteks pane želatiinileht külma vette. Kuumuta väikeses potis sidrunimahl 0,5 dl vee ja suhkruga, sulata želatiin saadud mahlas ja pintselda sellega kook.
