Punase sõstra linnupiimatort ja lugu pulmatordindusest

Praeguseks olen ma niivõrd-kuivõrd aktiivsemalt torte teinud ca 1,5 aastat. Tean, et on päris mitu inimest, kes eeldavad, et tegemist järjekordse Olgaliku ettevõtmisega, mis kauaks püsima ei jää (kui te vaid teaks, kui palju on mul hobisid olnud). Ega ma isegi tänaseni väida, et see ongi nüüd see amet, millega ma tegeleda tahan. Kindlasti mitte. Tegemist on hobiga, mis mul silma särama lööb ja tegelengi sellega täpselt nii kaua, kuni see mulle rõõmu pakub. Kas ma olen mõelnud sellele, et vahetada praegust eriala? Loomulikult olen! Rohkem kui üks kord. Sel aastal kaalutlesin päris pikalt, kas minna TEKOsse kondiitri ametit õppima (ja sain isegi abikaasalt nõusoleku, et võiksin minna!), aga viimasel hetkel mõtlesin ringi. Selge on see, et tegelikult ma vajaksin tugevamat teoreetilist baasi, aga millegipärast kardan, et TEKO, mis koolitab suurtööstuse kondiitreid, ei ole see koht, kus pakutakse seda, mida vajan.. Aga võibolla on ka? Mööda külgi see igal juhul maha ei jookseks.. Tea, kas neil hiline vastuvõtt ka on..

Nali naljaks. Tahtsin rääkida hoopis nii hirmsast asjast, kui seda on pulmatordi tegu!

 

I pulmatort

 

Ärge saage minust valesti aru, pulmatordi tegu on tegelikult äärmiselt põnev ja pakub piisavalt väljakutseid, surudes meistrit mugavustsoonist välja. Juba sellele eelnev pikk planeerimise ja mõtlemise protsess on parasjagu huvitav. AGA… sellega kaasnev vastutus ei ole nõrganärvilistele. Inimesed, eelkõige pruudid, ootavad oma pulma ideaalset torti, mis lisaks kõigele sobiks pulma toonidega, kaunistustega, lilleseadega, meeleoluga jne jne. Me võime küll siinkohal arutleda selle üle, et sellised pinnapealsed materiaalsed väärtushinnangud ei tohiks elus, sh pulmapäeval, domineerida – “peaasi, et ikka abielu õnnelik tuleks, et tervist oleks”, “varem olid inimesed õnnelikud, kui üldse tordi pulma said” jne. Sellega olen ma loomulikult nõus. Samas usun, et need mitte materiaalsed väärtused on niigi elementaarsed ja teevad abielupaari pulmapäeval niikuinii 99,999% ulatuses õnnelikuks. Aga ikkagi jääb see 0,001%, kuhu sisse jäävad detailid, sh lootus ideaalse pulma kulgemise osas. Ja ükski meister ei taha, et tema tort oleks see, kasvõi mikroskoopiline, tilk tõrva meepotis.

 

 

Nii me jõuamegi selleni, et meistril on vaja teha ideaalne tort. Seetõttu harjutavad meistrid aastaid kätt, enne kui nad üldse julgevad pulmatorti tegema asuda. Ka mina oleks tahtnud veel aasta või kaks harjutada, aga kuidagi sai üks tuttav mu ikkagi nõusse talle pulma torti tegema. Ma ei teagi, kuidas tal see õnnestus 🙂 Aga peamised argumendid olid vist need, et tegemist väikese perekondliku peoga ja ta on mu töödega kursis ning ei eeldagi viiekordset martsipanikattega torti. Loomulikult pärast selgus, et ühel mu lapsepõlvesõbral oli ka augustis tulemas pulm ja kuna ma ühe pulmatordi olin juba teinud, siis argument “ma ei ole valmis pulmatorte tegema” enam ilmselgelt ei toiminud. Selge on aga see, et asusin ikka liiga vara asja kallale.

 

 

Mõlema pulmatordi tegu oli minu jaoks täielik väljakutse. Mugavustsoon jäi nii kaugele, et enam ei paistnudki. Juba nädal enne pulma langesin ma mingisse imelikku omaette maailma, mõeldes vaid tordimõtteid, nii päeval kui ka öösel. Enamasti loomulikult üle mõeldes. Kui tegudeni jõudsin, siis olin kogu protsessi peas juba 10 korda algusest lõpuni läbi teinud. Aga otseloomulikult läks kõik planeeritust erinevalt. Mõlemal korral. Praegu on sellele päris naljakas mõelda, aga tol hetkel oli asi naljast väga kaugel. Näiteks, esimese tordi tegemisel tuli lõpuks mulle appi ema, kes väikeseid tordialuseid ükshaaval puhtaks pühkis, sest ma poleks elu sees uskunud, et iga tillukese tordikese silumine ja aluste puhastamine nii kaua aega võtab. Teise tordi tegemiseks unustasin aga oma pöörleva tordialuse maha ja lõpuks ehitas mu vend mulle arvuti jahutusventilaatorist ja lihvimiskettast kodukootud aluse. Küll on hea, kui on abivalmis pere!

Loomulikult poleks ma ka elu sees uskunud, et oma teist pulmatorti ma ehitan õues. Öösel. Tänavavalgustuse taustal. Tordiosasid auto pakiruumist välja tõstes. Selle kokkupaneku all kahjuks kannatas suuresti ka tordi välimus 🙁 Seda õnneks ainult minu silmis küll, sest teised ju ei pane kohe detaile tähele ja noh, pärast on tort juba ära söödud. Aga endal siiamaani kripeldab, et see tordi kokkupanek niimoodi läks.

Ühesõnaga – rookie mistakes! Nõmeda pedandina ma siiamaani mõtlen, kuidas ja mida oleks ikka saanud paremini teha..

 

 

Üldiselt olid lood aga nii, et näiliselt ja jutu poolest on tordi saanud pruutpaarid vägagi rahul ja juba see kompenseerib suurema osa närvipingest. Seega – lõpp hea, kõik hea! Tegelikult olen ma väga tänulik, et sain tõuke enese proovile panekuks, muidu olekski suvi toiduprojektide osas lahjaks jäänud.. ja ehk kümne aasta pärast olen tõeliselt valmis mõne pulmatordi tegu uuesti proovima.. 🙂

 

Vaieldamatult kõige seiklusrikkam tordi kokkupanek..

 

Nii pika postituse lõpetuseks oleks parasjagu aeg üle pika aja panna kirja ka üks pikem retsept! Sisaldab see nii oivalist magusat linnupiima, hapukat tarretist, mahedat punase sõstra linnupiima kui ka mandlibiskviiti. Millegipärast vahel heidetakse mulle ette, et siinse blogi retseptide puhul ei viitsi inimesed isegi koostisosade nimekirja lõpuni lugeda, sest see on nii pikk. Jah, ma võiksin õpetada, kuidas Nutellat küpsisele määrida või kohupiima suhkruga segada, aga vot ei õpeta – seda õpetagu emad oma lastele! 🙂 Üldiselt mina soovitan pikemaid retsepte vaadata elementide kaupa – kui lugeda ükshaaval iga elemendi koostisosade nimekirja ja tegemisõpetust, siis ei ole nendes mitte midagi keerulist ega hirmutavat. Sellise suhtumisega asju ükshaaval tehes ei saagi aru, kui üks hetk ühtäkki ongi tort valmis!

! Selle tordi tegemiseks läheb vaja kahte erineva suurusega koogivormi! Mina kasutasin 18 ja 22 cm koogivorme, sestap ka nõnda kõrge tort. Antud kogustega võib teha kuni 24 ja 26 cm vormidega torti, aga suurema tordi puhul tasub suurendada mandlibiskviidi koguseid – teha 3 muna biskviit.

 

Punase sõstra linnupiimatort

 

Mandlibiskviit

2 muna

3 sl suhkrut

2 sl tärklist

1 tl küpsetuspulbrit

100 g mandlijahu

2 sl sulavõid

 

Punase sõstra tarretis

Ca 250 g punaseid sõstraid

70 g suhkrut

4 g agar-agar’it*

 

Punase sõstra linnupiim

7 želatiinilehte

Ca 200g punaseid sõstraid

150 g võid

200 g kondenspiima

150 g suhkrut

1 tl vanillisuhkrut

5 munavalget

 

Linnupiimakate

400 g hapukoort

2 dl vahukoort

2 tl vanillsuhkrut

3 sl suhkrut

20 g kiiresti lahustuvat želatiini

 

Immutamiseks – hapukat mahla (ma kasutasin kodust mustsõstramahla)

Serveerimiseks – värskeid punaseid sõstraid

 

Alustuseks tõsta või ja kondenspiim toatemperatuurile. Võta välja kaks koogivormi, näiteks 18 ja 22 cm suurused**. Pane väiksema vormi põhjale küpsetuspaber. Kuumuta ahi 180 kraadini.

Mandlibiskviidiks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (umbes 10 minutit). Sega omavahel tärklis, küpsetuspulber ja mandlijahu ning sega need ettevaatlikult munavahu hulka. Viimasena lisa sulavõi. Kalla tainas 18 cm diameetriga küpsetuspaberiga kaetud vormi ja küpseta ca 30 minutit (vajadusel kata vahepeal fooliumiga).

Valmista punase sõstra želee. Pane punased sõstrad suhkruga ja 0,5 dl veega potti ning lase keema tõusta. Lahusta agar agar 0,5 dl külmas vees ja sega punase sõstra hulka. Lase veel kolm-neli minutit vaikselt podiseda, ise samal ajal segades, ning seejärel kalla segu läbi sõela 18 cm diameetriga küpsetuspaberiga kaetud vormi***. Pane sügavkülma. Tarretis saab valmis ca 5-10 minutiga.

Lõika koogipõhi kaheks. Aseta alumine põhi 18 cm diameetriga koogivormi põhjale, immuta seda mahlaga ning peale tõsta tarretis. Pane ümber tordirõngas.

Nüüd valmista punase sõstra linnupiim. Pane želatiinilehed külma vette likku. Valmista võikreem – vahusta toasoe või suurel kiirusel ilusaks kohevaks vahuks. Jätka vahustamist ja nirista juurde kondenspiim. Vahusta edasi kuni kreem on siidjas ja ühtlane.

Väikeses potis kuumuta keemiseni punane sõstar, 0,5 dl vett ja 75 suhkrut. Tõsta tulelt, kalla läbi sõela kaussi ja lase hetk jahtuda. Sega juurde želatiinilehed. Lase jahtuda.

Võta külmikust 5 munavalget vahusta mikseriga tugevaks vahuks. Jätka vahustamist ning lisa 75 g suhkrut ja vanillisuhkur. Nüüd nirista juurde želatiini-punase sõstra segu ja viimasena osade kaupa võikreem. Vahusta kõik korralikult läbi. Kalla pool segust punases sõstra želeele, tõsta peale mandlibiskviit, immuta ja peale kalla ülejäänud linnupiim. Pane tort külmkappi vähemalt tunniks.

Tõsta tort välja, eemalda tordirõngas. Nüüd läheb vaja suuremat vormi – vooderda selle põhi küpsetuspaberiga ja ääred tordikilega (võib samuti küpsetuspaberiga). Libista tort väiksemalt põhjalt täpselt suurema vormi keskele.

Viimasena valmista kate. Vahusta hapukoor, suhkur ja vanillsuhkur kohevaks. Lisa vahukoor ja vahusta kuni koor pakseneb.  Sulata želatiin väheses kuumas vees ja sega see kiiresti massi hulka. Kalla kate koogile ja jälgi, et see valguks kenasti ka äärtesse. Tõsta tort külmkappi vähemalt paariks tunniks kuni üleöö. Kaunista vastavalt soovile ja serveeri punase sõstraga.

 

* Agar-agar on vetikatest tehtav želeeriv aine. Seda on väga hea kasutada tortide vahekihtide tegemiseks, sest see tarretub väga kiiresti ja sellest tehtud tarretis on hõlpsalt tõstetav. Loomulikult võib agar-agarit asendada želatiiniga, aga sel juhul soovitan torditegu alustada tarretise tegemisest, sest selle tarretumiseks kulub tunduvalt rohkem aega.

** Kuna antud kogustega saab 18 cm koogivormis üsna kõrge tordi, siis tasub arvestada, et koogivorm peab olema vähemalt 10 cm või siis peab seda vooderdama kõrge kilega/küpsetuspaberiga.

*** Kui sul, nagu minulgi, kipuvad koogivormidest vedelikud teinekord siit-sealt plehku panema, siis lase tarretisel enne vormi kallamist natuke jahtuda ja pane vorm juba eelnevalt sügavkülma jahtuma. Kalla leige vedelik jääkülma koogivormi ja pane kohe sügavkülma.