Šokolaadi-kirsitort… vol 3

Kolmas šokolaadi-kirsitort siin blogis? Milline on seekordne kaitsekõne? Noooo, mu isale meeldivad kirsid ja šokolaad, pühapäeval oli isadepäev ning mulle meeldib oma pere peal uusi retsepte katsetada. Pealegi, sisaldab seekordne tort mandleid ja mandlilikööri, mis annavad põneva maitsenüansi. Sisuliselt on siiski kõik kolm retsepti hästi erinevad. Päriselt.

Sorri, vanematekodus pildistamine on mu jaoks alati tohutu väljakutse..

Eelmised tordid on leitavad postitustest “Šokolaadi-kirsitort” ja “Šokolaadi-kirsitort ehk üks õige pidulik postitus“.

 

Siinkohal üks teemakohaline lemmikpilt. Pubekas Olga oma isaga.

 

Mida teeb üks töötaja, kui tal palutakse oma asendaja leidmiseks leida internetist mõni isiksusetest? Loomulikult hakkab ise neid teste lahendama. Kooli ja ülikooli ajal ma kunagi ei saanud aru, milleks on neid teste vaja. Kärsitu nagu ma olen.

Kõige rohkem meeldis mulle see test. Eks ma seda ennegi teinud, aga seekord jõuavad parimad tsitaadid ka blogisse. Ehk mõistate mind paremini 🙂

… on asjalik ja praktiline, tugevas kontaktis sotsiaalse keskkonnaga, teiste inimestega. Talle meeldib korraldada, midagi ette võtta ja see ka ellu viia. Ta on loogiline, analüüsiv, kindlameelne. Ei salli korralagedust ja ebaefektiivsust..

… Sõnu ta ei otsi ja läheb mööda elu veendumusega, et tal on õigus ja maailm muutub paremaks, kui kõik teised temaga nõustuvad.  ESTJ tüüp on vastutustundlik ja täpne, hinnates neid omadusi ka teistes… Samas pole ta alati vastuvõtlik teiste arvamustele ja tunnetele, kiirustades järelduste tegemisega..

… on meeldiv, kuigi võib olla mõneti terav ja kiire oma seisukoha välja ütlemisel igas küsimuses, kui teda veidi ergutada. Ta hindab teravmeelsust teistes ja ise on teravmeelne..

… valdab sõnu ja temaga on kerge kõneleda, ta alati leiab vajalikke sõnu. Alguses sõbralik ja huvitatud, kõneluse arenemise käigus ta võib tunduda kannatamatuna ja kangekaelsena. ESTJ tüüp tunneb suurt vajadust olla kuulatud ja mõju avaldav. Ta on võimeline andma enesele aru oma seisundist..

Huvitav küll, miks mind aeg-ajalt füüreriks nimetatakse..

 

Vaadake vaid, kui malbe teine.. (oktoobri alguses)

Ma tegelikult läksin postituse illustreerimiseks otsima pilte kooliajast ja siis meenus, et ma jäin ju suvel oma arvutist ja kõigist fotodest ilma… APPI! 🙁

 

Aga mitte selleni tahtnud ma jõuda. Eneseanalüüsi valguses otsustasin kirjutada postituse, mis mul on hästi kaua meelel mõlkunud. Mõne postitusega on nii, et seda jõuad mitu kuud aeg-ajalt peas läbi mõelda, enne kui asud kirjutama.

Ehk siis mõtlesin eelkõige iseendale meenutuseks ja kaugeks tulevikuks panna kirja oma hariduse ja tööteekonna alguse lood. Kunagi kui olen juba õige vana, ja mõtlen, kuidas ma omadega ometi nüüd siia jõudnud olen, siis saan aga blogi avada ja meenutada.

 

Neid isiksusetesti katkeid lugedes võite juba kindlasti aimata, et ma olin koolis tubli ja sihikindel õpilane. Mulle on antud hästi lahtine pea ja õpin asju lennult. Samas pärsib kärsitus mu järjepidevust ja õppimisvõimet. Seega olin alg- ja põhikoolis nelja-viieline õpilane, kes kuulas õpetajaid ja töötas hea meelega kaasa, aga kodutöid tegi parimal juhul põlve peal õhtul enne magamaminekut. Pooled kodutööd unustasin ära, õpikud-töövihikud jäid lihtsalt aina koju, aga õnneks selleks oli mul kohusetundlik pinginaaber, kellel olid alati vajalikud asjad kaasas. Pärast kooli oli ju ometi vaja teha sada erinevat trenni ja osaleda huviringides ja igasugustes ettevõtmistes.

Suur muutus saabus mu ellu siis, kui läksin gümnaasiumi.. Eks ma ikka täielik aktivist olin edasi, aga nüüdsest lisandus juurde sihikindel õppimine.

Esiteks kolisid mu vanemad kodust ära.. 😀 Ok, nali naljaks. Mina elasin Raplas, aga vanemad käisid tööl Tallinnas ning elasid suurema osa ajast Valklas. Isa käis külas esmaspäeviti, ema esmaspäeviti ja neljapäeviti. Kuna ma olin tubli õpilane, sain iseendaga elus hakkama ja tol ajal olin suurema osa ajast karsklane, siis neil lihtsalt ei olnud alust minu pärast muretseda ja kontrollimas käia. Jah, mul käisid pea igal õhtul sõbrad külas. Aga väga tihti me tegimegi koos kodutöid ja mängisime lauamänge, ei miskit muud. Ülejäänud ajal tegin jätkuvalt sporti, käisin huviringides ja arendasin iseend. Täitsa vabatahtlikult.

Teiseks, mu vend oli parasjagu lõpetanud kooli hõbemedaliga ja mulle öeldi, et mina pean lõpetama kuldmedaliga. Mu vend on samuti lahtise peaga, aga sealjuures ka hästi kohusetundlik ja tubli ning võib veeta tunde mõne tehnilise probleemi lahendamise kallal. Seega veetis tema oma õhtuid tihti omaette kodutöid tehes. Saaaate aru, et ta lahendas ära kunagi sellise ülesande a’la “kass kukub puu otsast alla. Mitu pööret sabaga ta peab tegema, et maanduda käppadel?” Jah, nii vähe andmeid oligi antud 😀 Siis ma sain aru, et vend mul ikka ilmselt väikestviisi geenius.

Niisiis mu perekond ütles, et kui ma kulutaksin natukenegi aega nendele va kodutöödele, siis saaksin kohe kõik viied. Eks ma siis kuulasin sõna.

 

Niimoodi sai minust gümnaasiumis nohik. Kuigi need viied oleks mul suuresti ka õppimata tulnud, siis ikkagi hakkasin kulutama tunde tuimale tuupimisele. Noh nii, igaks juhuks. Et jumala eest 4 ei saaks. Kas ma pean siinkohal ütlema, et ma ei saanudki gümnaasiumi jooksul ühtegi 3? Ja terve kooliaja jooksul ühtegi 2? Üks kord sain küll 2, aga vaidlesin õpetajaga piisavalt, et hinne muutuks 4ks 😀 Mingi hetk hakkasin isegi õpetajaid asendama. Esialgu vene keele õpetajat šokolaaditahvli eest. Viimased paar kooliaastat asendasin aga õpetajaid juba piisavalt palju, et kool sõlmis minuga töövõtulepingu.

Kuna nohikul peab ikkagi olema siht silme ees, siis juba gümnaasiumi alguses ma valisin endale välja erialalise eesmärgi – TTÜ rahvamajandus. Mina ja majandus? Mina, kes ma elan palgast palgani ja vihkan materiaalseid väärtusi, prestiiži jms pläma? Ärge küsige, miks ja kuidas, aga kolm aastat ma siiski püüdlesin sinnapoole. Käisin aga olümpiaadidel (mul on isegi vene keele riiklikult olümpiaadilt III koht ette näidata. Siiamaani naeran seda, et komisjon ütles mu õpetajale, et ma ikka eesti tüdrukuna räägin nii head vene keelt 🙂 st nad arvasid, et ma olin ainuke eestlane seal olümpiaadil.. oih). Tegin isegi kaasa TÜ Täppisteaduste kaugkursuse keemias, et saaks ülikooli kandideerimisel lisapunkte. Kui läks kandideerimiseks, siis mul oli 100st punktist olemas 104 punkti ja ma olin 500-pealises nimekirjas teisel kohal.

Sisuliselt ma siiski tegelesin kolm aastat tegevusega, mida ma ei salli, ja püüdlesin mingi pseudoeesmärgi poole, mis ei olnud minu oma. 12. klassis ei olnud enam isegi aega mingiks spordiks ega huviringideks. Riigieksamite ajaks olin ma täiesti läbipõlenud. Olin end nii üles kruvinud ja nii paanikas, et enamik eksameid läks täiesti aia taha (minu keeles siis 80-90p). Kui ma olin gümnaasiumi lõpetanud, siis olin nii pettunud, et ma põletasin ära kõik paberkandjad, mis mulle kooli meenutasid. Kõik töövihikud, õpikud, kodutööd.. hea, et see medal tulle ei lennanud. Ma vist olin “natuke” depressioonis.

Kindlasti kuulusin ma lõpuks nende noorte hulka, kes vajavad enne ülikooli minekut vaba aastat. Kõik mu lähedased sõbrad läksid õppima täpselt neid erialasid, milles nad olid silmapaistvalt head ja nad siiamaani on kõik nii tublid oma erialadel! Vaatan ja imetlen! Mina olin aga kõiges hea ja samas mitte milleski silmapaistvalt hea. Mitte ükski tulevikuperspektiividest ei pand mul südant kiiremini põksuma. Ei mingit entusiasmi tuleviku osas.. ja kuidas saakski olla, kui tuleviku eesmärgiks on õppida rahvamajandust.. 😀

Iseenesest ma olin valmis majandust õppima. Kui ikkagi 3 aastat iga päev liikuda järjekindlalt ühes suunas, siis ikka jätkad lumepalliga kaasa veeremist ja ootad oma 1. septembrit ülikoolis.. Kuniks augusti keskel helistati mulle Tallinna Ülikoolist ja öeldi, et ma olen saanud sisse keskkonnakorralduse erialale. Ma isegi ei mäletanud, et olin sinna kandideerinud.. Ja mida ma siis tegin? Vastasin telefonis, et väga hea ja tulen nende juurde õppima. Väike kannapööre või nii. Ühe telefonikõne jooksul. See telefonikõne tundus tõelise päästerõngana ja siiani usun, et seda ta ka oli. Ülikoolis oli mul igas semestris vähemalt üks majandusaine ja iga korda ma veendusin selles, kui vales suunas olin oma elu tüürinud.. Ei ole ikka igavamat asja kui numbritemaailm.

 

Vot. Selline naljakas asi see elu ongi. Mitte keegi ei mõistnud mind ega mu otsust – kuidas saab keegi 3 aastat pingutada eesmärgi nimel ja siis ühe kõnega kõik peldikupotist alla lasta. Tol hetkel isegi ma ise ei mõistnud. Alles aastaid hiljem tagasi vaadates nägin ma seda, kui puntrasse olin end elanud, ja olen siiralt rõõmus, et viimasel hetkel ringi mõtlesin. Ent ometi jääb igavesti minu kõrvus siiski kõlama pettunud füüsika õpetaja lause: ise tark tüdruk, aga läks muru ja liblikaid uurima..

Sellest, mis sai edasi ülikoolis ja tööl, kirjutan aga millalgi lähitulevikus, kui tuhin peale tuleb.

 

 

Retsept: Verdade de Sabor. Omapoolsete muudatustega.

 

Šokolaadi-kirsitort

20 cm

 

Šokolaadibiskviit

50 g tumedat šokolaadi

10 g võid

2 muna

Noaotsatäis soola

65 g suhkrut

10 g vanillsuhkrut

30 g mandlijahu

30 g jahu

1 tl küpsetuspulbirt

50 g kuivatatud kirsse

4 sl Amaretto likööri

 

Kirsitäidis

400 g külmutatud kirsse

40 g suhkrut

0,5 tl kaneeli

2 želatiinilehte

 

Šokolaadi mousse

180 g tumedat šokolaadi*

120 g piima

6 g želatiinilehti

200 ml vahukoort

 

Peegelglasuur

75 g vett

150 g suhkrut

150 g glükoosi

100 g kondenspiima

10 g lehtželatiini

150 g tumedat šokolaadi

 

Tordi kokkupanekule eelneval päeval haki kuivatatud kirsid natuke väiksemaks ja jäta Amaretto sisse seisma. Samuti valmista peegelglasuur. Selleks pane želatiinilehed külma vette likku. Väikeses potis sega suhkur, vesi ja glükoosisiirup. Kuumuta 103 kraadini. Tõsta tulelt ja sega sisse kondenspiim. Seejärel sega hulka želatiinilehed. Viimasena lisa šokolaad. Sega, kuni saad ühtlase massi. Vajadusel võid saumikseriga massi ühtlasemaks püreestada. Kata glasuur toidukilega ja jäta külmkappi üleöö.

 

Kirsitäidise jaoks pane želatiinilehed külma vette likku. Sulanud kirssidest eemalda ca 6 sl jagu vedelikku, sega see Amarettoga, mis ei imbunud kuivatatud kirssidesse ära ja keeda läbi. Sellest saab biskviidi immutusvedelik. Nüüd jätka kirsitäidisega. Pane kirsid potti suhkru ja kaneeliga. Kuumuta keemiseni ja püreesta osaliselt saumikseriga, nii et osad kirsid jääksid terveks. Lisa želatiin. Kalla täidis 18 cm koogivormi ja tõsta sügavkülma.

 

Nüüd biskviit. Kuumuta ahi 180 kraadini.

Sulata šokolaad võiga vesivannil. Eemalda munavalged kollastest ja vahusta need vähese soolaga tugevaks vahuks. Munakollased vahusta suhkrutega eraldi kausis heledaks kohevaks vahuks. Lisa munakollastele šokolaad ja mandlijahu. Seejärel lisa vaheldumisi munavalged ja jahu+küpsetuspulber. Viimasena sega ettevaatlikult hulka kuivatatud kirsid. Küpseta biskviiti 25-30 minutit. Seejärel lase täielikult jahtuda ja lõika pooleks.

 

Kui kõik ülejäänud komponendid on valmis ja kirsitäidis täielikult hangunud, siis on aeg valmistada šokolaadi mousse. Pane želatiinilehed likku. Sulata šokolaad vesivannil. Lisa piim ja jätka vesivannil segamist, kuni saad ühtlase massi. Tõsta vesivannilt ja lisa želatiin. Eraldi kausis vahusta vahukoor. Jahtunud šokolaadisegule sega järk-järgult hulka vahukoor.

 

Pane tort kokku tagurpidi, 20 cm koogivormi sisse. Esialgu kalla vormi 2/3 šokolaadi mousse‘i. Suru sisse biskviitpõhi (see pool, mis oli all ja kus on rohkem kirsse) ja immuta paari sl kirsimahlaga. Seejärel ülejäänud mousse, kirsitäidis, biskviit ja natuke immutusvedelikku. Tõsta tort sügavkülma hanguma.

 

Tordi katmine – soojenda glasuur ca 35 kraadini. Nüüd toimeta kiiresti – tõsta jäätunud tordi sisu sügavkülmast välja – eemalda vorm ja pane sisu restile. Kalla kohe peale šokolaadikate. Lase kattel täielikult ühtlaseks nõrguda ja tõsta tort serveerimisalusele. Kaunista vastavalt soovile.