Bramboracky aka täna räägin Tšehhi rahvusköögist

See on nüüd postitus, mille peale olen vahelduva eduga mõelnud mitu kuud. Lõpuks ometi kirjapildis.

Pean õudusega tunnistama, et ma ei ole 2 aastat Tšehhis käinud 🙁 Olid ajad, kui käisin seal kaunis riigis 6-8 korda aastas, bussireisidel, giidina. Ja veel kaunimad ajad kui õppisin ühe semestri Praha Maaülikoolis. Oi, kuidas ma alati bussis heietasin söögist ja õllest ning lugesin reisijatele sõnu peale, et reisimine ilma rahvusköögi tundmaõppimiseta ei ole mingi reisimine. Kui suudad reisi eest maksta, siis suudad ka korraliku söögi endale reisil osta. Mcdonaldsis saab ka Eestis käia. Niisiis usun, et olen kõige õigem inimene parandamaks olukorda, kus napib eestikeelset materjali Tšehhi rahvusköögist. Loodan, et sellest kirjutisest tuleb ühel heal päeval mõnel reisihuvilisel kasuks.

Tšehhi rahvusköök on moodustunud kohalike ja naaberriikide traditsioonide segunemisel (vorstikesed, guljašš, struudel jne). Tšehhi toitu võib eelkõige kirjeldada kui üsnagi rasket – sisaldades rohkelt liha ja vähe rohelist. Kui salatit eraldi ei telli, siis leiab taldrikult kaks kurgi- ja ühe tomativiilu. Oli vist aasta 2010 kui Euroopa Liidu kõige paksemaks rahvuseks kuulutati tšehhid ja kohalikud süüdistasid selles oma rahvuskööki. Selle asemel, et tunnistada, et igaõhtune baarides istumine ja õlle joomine aitab ülekaalule ehk rohkem kaasa. Vast kõik mäletavad ühe Ameeriklase katset süüa üks kuu ainult Mcdonaldsis (Supersize me). Üks tšehh proovis sama ideed, ainult, et sõi kuu aega ainult tšehhi pubitoitu. Ja arvake, mis on tulemus? Ta kaotas kaalu (loe siit)! Ehk siiski tšehhide liikumis- ja toitumisharjumised on need, mis vajavad muutmist, mitte rahvustoit.

Tšehhide toidulauast rääkides peaks vast alustama minu kõige vähem lemmikust toidust ehk kneedlitest ehk knedlíky. Tegemist on peamise garniiriga seaprae kõrvale. Tegelikult ikka iga lihaprae kõrvale. Sisuliselt on tegemist aurutatud saiaga 🙂 Need on väga pehmed ja üsnagi maitsetud saia konsistentsiga viilud, aga sobivadki ideaalselt tugevalt maitsestatud lihakastmega kokku. Reisidel alatihti ei suutnud turistid neid “giidi soovitatud kneedleid” taldrikult leida ja imestasid, miks nõnda palju saia on taldrikule topitud. Lisaks klassikalistele valgetele nisujahu-kneedlitele on olemas ka kollakad kartuli-kneedlid, kneedlid kuivatatud saiast, kneedlid lihaga ja vähemlevinud on magusad kneedlid, moositäidisega.

Lihavalikus domineerivad sea- ja kanaliha. Minu isiklik vaieldamatu lemmik ja ka põhiline turistisöök on Pečené vepřové koleno ehk küpsetatud seakoot. Üldjuhul ostetakse suitsutatud koot poest, hautatakse paar tundi maitseainetega ahjus ja lõpuks röstitakse. Tšehhidele on see pidupäeva söök. Kui rääkida igapäevasest toidust, siis siinkohal tšehhid naabritest ei erine – Guláš! Üldiselt tekitab guljašš Kesk-Euroopat külastades üksjagu segadust. Poolas ja Ungaris on tegemist supiga (Ungaris on guljašš-kastme nimeks hoopis pörkölt), Tšehhis kastmega – sarnane supp on gulášovka. Ühtmoodi maitsev on see igal juhul. Ülejäänud liharoad meie köögist väga ei erine – liha on kas hautatud, praetud, erinevates marinaadides jne.

Tšehhi suppe iseloomustab magus-hapusus ja erinevad köögiviljasupid (kartuli-, herne-, oa-, kapsa-, läätsesupid), millest erilisem on minu arust kartulisupp. Samas on vast kõige omanäolisem just tšehhi küüslaugusupp ehk česnečka, mille retsepti olen juba blogis jaganud. See on kindel must-have, kui külastada antud riiki! Supp on selge leemega, samuti magus-hapu ja absoluutselt mitte tugeva küüslaugu maitsega. Põhimõtteliselt moodustavad supi puljong, küüslauk ja krutoonid.

Salatiga on riigis seis nutune, sest neil tõesti ei ole ühtegi “oma” salatit. Valikus on üldjuhul vana hea ceasari salat (mis ei ole pea kunagi õige Ceasari kõrval seisnudki), tomati-kurgi-kapsa salat või Šopský salat, kuhu sisse hakitakse tomat, kurk, sibul, paprika, (oliivid) ja soolane juust (tegelikult tegemist Bulgaaria salatiga).  Magusana süüakse palju jäätist (proovige hääldada zmrzlina), pannkooke ehk palačinky, Austriast kuulsat struudlit Štrůdl ja meekooki medový dort. Minu isiklik lemmik magustoit on vaniljejäätis kuuma vaarika-toormoosiga.

Aastaid tagasi oma giidikonspekti ette valmistades leidsin ka artikli tšehhide lemmikutest rahvusroogadest. Ma kahjuks ei leia enam algallikat, aga seal loetletud nimekiri oli: küüslaugusupp, guljašš, kartulikneedlid suitsulihaga, kapsasupp suitsuliha ja vorstiga, tillikaste ja nimekirja mahtus ka hani punase kastmega.

Kindlasti ei nimetanud ma selle postitusega kõiki rahvussööke, aga peamised on kindlasti kirjas ja proovige vaid Tšehhist lahkuda neid maitsmata! Kuna jutt läheb juba üsna pikaks, siis jookidest kirjutan mõnel muul inspiratsioonipuhangu päeval, sest ka sealkohal annab päris pikalt heietada. Tänaseks jagan aga ühe oma lemmiku Tšehhi köögi esindaja ehk kartulipannkoogi ehk Bramboráky retsepti! Tegemist on tüüpilise Tšehhi roaga – pole just kõige tervislikum ja maitseb väidetavalt kõige paremini õllega. Retsepti võtsin siit.

Kartulipannkoogid

4 suurt kartulit

3 küüslauguküünt

Natukene majoraani (soovi korral ka köömneid)

Soola-pipart

2 muna

Törts piima

2 sl jahu

Riivi jämeda riiviga kartul, pigista välja võimalikult palju vedelikku. Lisa kartulile purustatud küüslauk ja maitseained. Väikeses kausis sega muna ja piim ning kalla saadud segu kartuli hulka. Sega läbi ja viimasena lisa jahu. Prae saadud massist rohkes õlis pannkoogid, mõlemalt poolt ca 4 minutit. Üldjuhul on kartulipannkoogid üsna suured, aga kuna praadida on kergem väiksemaid, siis ma ise tegin ca 10 cm diameetriga pannkoogid ja sain 7 tk. Valmis pannkoogid jäta paariks minutiks paberile nõrguma.

Sellised rammusad pannkoogid lausa nõuavad enda kõrvale mõnusat värsket salatit. Niisiis kõrvale sai salat kurgi, karulaugu, feta, hapukoore ja rohke maitserohelisega.

PS. Selgus, et tegin oma vanematekodu aiale liiga öeldes, et karulauk pole veel tärganud. Emal tarvitses vaid lehed pealt ära riisuda!