Kaerahelbeküpsised šokolaaditükkidega

Kaerahelbeküpsistega on siin majas üks probleem – abikaasa ei söö neid. Kassid ka ei pretendeeri. Seega ei ole ma just kuigi tihti motiveeritud neid küpsetama, olgugi et tegemist mu suurte lemmikutega.

Praegusel ajal on aga väike egoism igati põhjendatud.

Kiitlesin siin ühel päeval sõbrannale, et mind ei ole tabanud rasedusaegne unetus, mis paljusid naisi kimbutab. Jah, magada on ebamugav, nii et magan padi jalgevahel ja ärkan iga kord, kui on vaja külge keerata. Aga üldiselt see käib nii kiiresti, et magan hetk hiljem juba edasi. Küll aga tähendab see seda, et ma ei jõua ühe korraga teha mitu unetsüklit läbi, vaid ärkan aina üles ning mäletan iga unenägu, mida just nägin. Niimoodi näen ma öö jooksul oma 4-6 unenägu ja nad on kõik enamasti täiesti selged ning hommikuks veel meeleski. See on nõnda harjumatu tunne, kui unenäod on nõnda elutruud ja konkreetsed ja ma ei hakka isegi mainima, kui tihti rasedusaegsed unenäod vasakule lähevad. Üks päev ma näiteks nägin unes, et mu ema soris mu telefonis, luges FB chati jne. Ma olin lihtsalt nii hingepõhjani solvunud, et nutsin ja tahtsin ta peale karjuda, aga sõnad ei tulnud suust*. Ärkasin üles täiesti märjaks nutetud padja peal..

Mitmel ööl olen mõelnud, et paneks keset ööd kohe kirja kõik nähtud unenäod, aga reaalsus on selline, et… kes see viitsib sellise asjaga tegeleda? Täna hommikul olid nad aga juhuslikult nii selgelt meeles, et panin ärgates kohe märksõnad kirja. Mida siis üks rase naine eriti selgelt unes näeb?

– Mu vend korraldas Raplas meeskondlikku triatloni, millel oli 4 ala ja igas meeskonnas 4 liiget. Kusjuures ta osales ise ka ja me olime ühes meeskonnas. Aga ta meelega tegi kõike hästi kehvasti, et ise mitte võita. Esimene ala oli 25 m ujumist 😀 Siis pidi rattaga sõitma mu vana kooli juurde, kust algas süstasõit (!!!) ümber Pedassaare. Me olime vennaga koos paadis ja saime esimestena merele, aga ta tüüris kogu aeg meelega valesti ja kõik läksid meist mööda. Ärkasin maruvihasena ja ei saanudki teada, mis see neljas ala oli.

– Saatsin oma ülemusele sõnumi, et tulen alates 07.02 tööle tagasi (mis juhuslikult on mu asendaja sünnipäev :)). Aga tema pakkus, et ma võiksin hoopis kevadsemestrist alates ülikooli mäendust õppima minna.

– Ühel päeval kirjutasid pooled toidublogijad promopostitused mingist põgenemisruumi kogemusest. Mul oli kade meel, et mind ei kutsutud ja siis ma trükkisin postituse sellest, kuidas selline kinnimakstud ja blogist-blogisse korduv jutt on mõttetu ja ei vii kedagi edasi ja joogu nad oma ingverishotte edasi 😀 Ma ei ole kindel, kas see oli sama unenägu või juba uus, aga nägin ka seda, et Ragne tegi kalasupi, kuhu sisse pani kalamarja. Mina olin aga enne teinud postituse sellest, et kalamarja serveeritakse kalasupi kõrvale, mitte ei panda sisse. Ja siis ma läksin ta blogisse kommenteerima, et ta ei tea ikka kalamarjast midagi..

– Läksin padurasedana ikkagi trenni tagasi ja siis mingi tsikk tuli mul väga külje alla tantsima ning lõi mind vastu kõhtu tantsuhoos. Hetkeemotsiooni pealt tõukasin ta kohe pikali. Mille peale treener sõimas mind ja ma jooksin nuttes saalist välja. Ei pea vist mainimagi, et ärkasin pisarais..

– Igavusest otsustasin üheks päevaks tööle tagasi minna. Kõik köök oli segamini pekstud, kohvimasin tükkideks võetud ja piimaga kohvi enam ei saanud. Käisin siis toast-tuppa, osadega riidlesin ja osadega jutustasin niisama ja mõnele lugesin loengut, et tööromaan pole jutt ega asi. Kusjuures mingi hetk nägin enda peegeldust ja avastasin, et olin kohale tulnud rinnahoidja väel ehk palja hiiglasliku kõhuga.

Kujutate ette, et juba 9 kuud pea iga öö käib mul selline melu? Isegi imestan, kuidas ma välja magatud saan.

* Kui nüüd rääkida üldiselt hirmsatest unenägudest, siis minu jaoks on lapsepõlvest saati juba kaks kõige ebameeldivamat unenäotüüpi need, kui häält ei tule suust või kui ei saa keha liigutada. Seda, et ma tahan hirmust või vihast karjuda, aga isegi piuksu ei tule üle huulte, juhtub eriti tihti. Teinekord on aga nii, et tahan kellegagi vene keeles riielda, aga siis ei tule ei häält ega õiged sõnadki tule meelde ja siis ma olen löödud ja õnnetu ja mul on piinlik. Aga vot see, kui ei saa keha liigutada, huhhh.. Selle kohta on vist lausa mõiste olemas, mis mul hetkel ei meenu. Õnneks seda tihti ei juhtu. Ma isegi ei oska sõnadesse panna seda tunnet, kui oled justkui voodis ärkvel, näed kedagi toas ringi liikumas, tahad paanikas midagi teha, aga mitte ükski lihas lihtsalt ei kuula sõna… brrr..

Kaerahelbeküpsised šokolaaditükkidega

Ca 15 tk

120 g kaerahelbeid

40 g hakitud röstitud metspähkleid

50 g šokolaadi tükikesi

60 g pruuni suhkrut

80 g täistera nisujahu

120 g sulatatud võid

1 muna

1 tl vanillsuhkrut

Noaotsatäis soola

Kuumuta ahi 180 kraadini (pöördõhk).

Sega kausis kuivained, va šokolaaditükikesed. Klopi muna lahti ja lisa koos võiga kuivainetele. Sega tainas ühtlaseks ja lisa viimasena šokolaaditükikesed. Tõsta lusikaga plaadile tainapätsikesed ja küpseta neid ca 14-16 minutit. Tõsta restile jahtuma.