Kirsikoogikesed
Olen teile kindlasti korduvalt rääkinud, et ma olen K-O-H-U-T-A-V tuulepea. See tuleneb eelkõige kärsitust loomusest – kogu aeg on kuskile kiire ja pole aega peatuda ning hetkeks aeg maha võtta. Niimoodi olen ma kooli korduvalt ilma seljakotita läinud, zumbat paljajalu tantsinud (jepp, kolm villi!), hommikul kaasa pakitud lõunasööki õhtul koju naastes esikupingilt leidnud (siinkohal on alati kaks võimalust – kas enda või abikaasa lõunasöök, sest üks on tuulepäisem kui teine), koduvõtmeid “kaotanud” (ja pärast seda, kui isa oli lukud vahetanud, siis ka leidnud näiteks kingaviksi karbist) või poodi läinud ostma asja, mille järel ma üks kord juba poes käisin.
Praegu on aga lood palju hullemaks läinud. Varem ma poleks uskunudki, et asi saab hullem olla. Never say never. Kui te kuulete naisi rääkimas rasedaajust ja mõtlete bla bla bla, nagu mina varem, siis teil pole õigus, nagu ka mul ei olnud õigus. Rasedusaegne hajameelsus on olemas. Mu hajameelsus on viimasel ajal niimoodi võimendunud, et ohoho. Ma ei tea, kas see on sellest, et peas nüüd nii palju uusi lisamõtteid või on need hormoonid või jumal teab mis veel. Aga ma olen konstantselt sellises olekus, et jätaks oma pea ka igale poole maha, kui see poleks keha külge kinnitatud. Eile õhtul hüppasin ma korra poest läbi, et osta ÜHTE asja – basiilikut (suurtemate koguste puhul teen alati telefoni poenimekirja). Lõpuks ostsin KAKS asja – saia ja kalamarja. Mitte, et mulle poleks meeldinud kalamarjasaia õhtusöögiks süüa. Aga pasta oleks meeldivam olnud. Mis seal ikka. Ühel eelmise nädala õhtul liikusin poes piimaleti suunas ja kustutasin nimekirjast maha juba vahukoore ja piima, mida kavatsesin kohe võtta. Kolme sammu jooksul unustasin aga vahukoore ära ja ostsin ainult piima 😀 … ja kui me reedel abikaasaga olime kohtingule minemas, siis suutsin mukkimise vahele ja vahetult enne välja minekut vähemalt viis korda oma telefoni “kaotada”. Viimane kord nii hästi lausa, et olin juba meeleheitest pisarate piirimail (sinna on viimasel ajal ka üsna lihtne jõuda), kui mulle MEENUS, et olin telefoni 5 minutit tagasi korraks voodi kõrvale laadima pand… jgngvfjmgnbjrft..
Kogu asja juures on jube hirmus ka see, et mu abikaasa on sama tuulepäine. Teinekord ehk hullemgi. Mina olen näiteks endale sisse harjutanud harjumuse, et kui ma istun autosse, siis ma kontrollin, kas koduvõti, pangakaart ja telefon on kaasas. Tema aga jätab oma telefoni ja rahakotti kogu aeg maha kuskile. Niimoodi me siis elamegi – kaks täiskasvanud tuulepead.
Tänane retsept on äärmiselt lihtne ja väga maitsva tulemusega! Kui ma ei oleks ise hetkel alkoholivaba dieedi peal, siis kindlasti oleksin kirsse immutanud brändi või Cointreau sees tunnike-paar, enne koogikeste sisse lisamist. Loomulikult oleks lisanud ka törtsu, või pigem paar, ka täidise sisse.
Kirsikoogikesed
ca 20 tk
400 g kirsse
300 g biskviiti
200 g võid, toatemperatuuril
250 g mascarponet
1 tl vanilli pastat
Glasuuriks – 300 g meelepärast šokolaadi
Purusta biskviit kaussi. Kurna kirsid ja suru natuke vedelikku välja ka. Kirsivedelik kalla kohe biskviidile, pooled kirsid pane kõrvale ja pooled kirsid purusta blenderis ning lisa biskviidile. Vahusta või mascarpone ja vanillipastaga. Sega või-mascarponevaht biskviidi hulka. Tõsta saadud mass vähemalt tunniks külmkappi tahenema. Nüüd vormi saadud massist meelepärase suurusega (ma tegin rummikoogi mõõtu) pallikesed, surudes iga pallikese keskele paar kirssi. Pane pallikesed tagasi külmkappi või sügavkülma.
Sulata šokolaad, kata sellega pallikesed ja kaunista. Säilita koogikesi külmkapis.
Tuttav tunne :D. Loodan, et sul on see siiski mööduv, mitte süvenev.
Ja nii moodi ei tohi ahvatleda – mul veel eelmisest nädalast päästerõngad vöökohal 😛
Oi, parem oleks, et see mööduks 😀 Muidu ma varsti ikka jätan oma pea kuskile maha..
Ja väike päästerõngas talvehooajal on õnneks riiete alla peidetav.. 😉
Väga ahvatlevad nagu kõik siinsed meistriteosed!
Eks see unustamine ole ikka ajutine loodetavasti. Ise suutsin raseduse ajal mitu korda unustada intermetipanga paroole ja peale mitmeid avaldusi pangas soovitati ID-kaardiga teenust kasutada.
Ma suutsin juba ühel päeval unustada oma firma pangakaardi parooli. Hea, et sularaha oli meeles kaasa võtta.. 😀
Minu puhul läks küll asi hullemaks 😀 Enne rasedust oli mul väga hea mälu, kõik asjad jäid meelde jne. Näiteks kui juba viimaseid kuid lapseootel olin, ütlesin isale, et panen mulle ja mehele kingitud benji hüppe kinkekaardid teise tuppa kindlasse kohta, muidu kaovad ära. No ma ei kujuta ette, missugune see kindel koht on, sest pole neid siiamaani leidnud ja kinkekaardid juba aegunud ka 😀 Ja peale lapse sündi võttis laps pool mu aju kaasa 😀 Loodan kunagi selle tagasi saada ikka.
Ja neid kirsikoogikesi teen kindlasti, just selle alkoholis immutatud kirsside variandiga 😀
Kusjuures selline seis tabas mind keemiliselt stimuleeritud sünnituste järel, aga õnneks poole aastaga mälu hakkas uuesti taastuma. Loomulike ja stimuleerimata sünnitustega “format c” nähte enam ei esinenud 🙂
Oi, seda “kindlasse kohta” asjade ära panemist olen kogenud terve elu 😀
Minul oli ka raseduse ajal kohutav hajameelsus. Näiteks tegin ühel õhtul perele söögiks kartulit ja hakklihakastet ning kui toit valmis sai avastasin laualt ikka veel ootava hakklihapaki 😀
Said hoopis kartulit jahukastmega? 😀
Pea vastu !!!! Aga kirss igas variandis on mu lemmik 🙂
Püüan pidada, tänan!
Mil moel kirsid retseptis mõeldud on, kas kompotina või külmutatuna? Terve purk kompotivedelikku biskviidile kallata tundub palju…
Aitäh 🙂
Ahjaa… ikka külmutatud! 🙂
Oh issand kui hea lugemine järjekordselt! See tuulepäisuse värk ajab ikka naerma küll.. Ma ise olen veel normaalne, aga elukaaslane on täitsa hull ikka.. (või noh, mina sain kuu aega jooksul kaks trahvi, üks kord unustasin parkimise panna ja teinekord kiirusepiirangu mittejälgimise eest, sest lobisesin sõbrannaga). Ka selliseid traditsioonilisi asju on olnud, et lähen munadepüha ajal poodi mune ostma, aga tulen sealt ära kotitäie muu kraamiga.. ja kuhu munad jäid??? Ikka poeriiulile :D. Aga elukaaslane suudab kõik ära unustada, mis vähegi võimalik on. Näiteks ostis ta hiljuti uue telefoni ja kolmel nädalavahetusel järjest suutis ta selle ära kaotada.. what?! Aga kusjuures igal korral sai ta ka telefoni tagasi, no millises õnnesärgis peab olema selline inimene sündinud.. Ja pidevalt unustab ta tuppa kas võtmed, telefoni või rahakoti.. Ja kui tema läheb kodust varem ära kui mina, mõtlen ma alati, et ei tea, kas ta täna jookseb tuppa tagasi ainult ühe korra või tuleb ikka kolm ära.. 😀 Ka lõunasöögi koju unustamised on tavalised, seepärast ma neid eriti tihti talle kaasa ei teegi, et nagunii jäävad koju. 😀 Ja blogist veel nii palju – et tordid-koogid on endiselt nii isuäratavad, tõeliselt kaunid kunstiteosed, mis panevad suu kohe vett jooksma ja tekitavad suure tahtmise ennast kööki sulgeda, et asuma järgi proovida! 🙂
Siis me sinuga ju üsna samas paadis oma tuulepäisete meestega.. 😀 Ma ise olen samuti trahvi saanud selle eest, et unustasin parkimiskella panna ja üks kord unustasin oma 3 kuu piletit pikendada.. Andsin kontrolörile sirge seljaga oma ID kaardi ja ta küsis, et mis ma sellest annan, kui mul pole piletitki.. Ups..