Sidrunimakroonid

Kuigi ma üldiselt olen rõõmus ja elu on ilus, siis on üks teema, millest ma olen nii kaua tahtnud kirjutada, et isegi praegu, täiesti heatujulisena, tunnen, et pean seda tegema. Pean need sõnad enda seest välja saama ja unustama. Kui te ei taha mu porinat lugeda, siis kerige järgmise sidrunimakroonide pildini ja oleme sõbrad edasi, eks!

Astelpaju- ja sidrunimakroonid

“Millal on siis peenikest peret oodata?” on üks õige hell teema, millest ma olen tahtnud juba päris mitu aastat kirjutada. Aga seni kartsin, et saan selle teemaga rohkem kaastunnet, kui kaasa mõtlemist. Olgu öeldud, et ma isiklikult olen selle probleemiga pigem vähe kokku puutunud (samas on KÕIK need piinlikud olukorrad tänaseni täiesti eredalt meeles), aga kõrvalt näinud oi kui palju ja oi kuidas see mind ärritab.. Hormoonid, pfff..

Nimelt on teatud tüüp inimesi, nimetagem neid “asjasse mittepuutuvad isikud”, kellel on elus suur mure – nad ei suuda elada, teadmata teiste inimeste pereplaneerimise telgitaguseid. Need on need inimesed, kes võimalikult kõva häälega ja kõige ebasobivamas olukorras (kuigi ma pole üldse kindel, kas selleks ongi sobivat olukorda) hakkavad lastetute paaride kallal tänitama ja aru pärima. Ma tean, et üldiselt ei ole see pärimine üldse paha pärast ja ajendatud ikkagi pigem uudishimust kui millestki muust. Aga minu silmis see absoluutselt ei vabanda sellist käitumist.

Esiteks on pereplaneerimine sügavalt isiklik tegevus ja teate, kelle asi see on? Konkreetse naise ja mehe asi. Heal juhul ka nende asi, kellele nad sellest ise otsustavad rääkida. KÕIK. Ülejäänud elagu oma elu. Inimestel võib olla väga erinevaid põhjuseid või valikuid, miks ja mitu last nad tahavad. Olgu see inimeste tahe, tervis, finantsseis või misiganes muu põhjus. Ei ole kellegi teise asi kritiseerida või uudishimutseda nende valikute kallal. Kusjuures veider ongi see, et sellist käitumist kohtab eriti nende inimeste puhul, kelle asi see kõige vähem on – kaugemad sugulased ja juhututtavad vms. Mul isiklikult ei ole mitte ükski sõbranna kunagi sel teemal piuksu ka teinud, kui ma just ise pole otsustanud antud teemal rääkida. Aga see-eest mõnel tuttaval näis see vahel hinge seest lausa kriipimas, et Olgal ei ole veel 25., 26., 27. ja isegi mitte 28. eluaastaks last (tsiteerides klassikuid “27 aastane lastetu naine on ühiskondlikult kahjulik element”). Isegi kui nad teadsid mind piisavalt ja võinuks justkui teada, et enne kõrghariduse omandamist ma isegi ei mõelnud sellistele teemadele.

Kui teiste isikliku elu isiklikkus ei ole aga piisav motivatsioon mitte pärimiseks, siis ehk teadmine, et võite sellise küsimusega inimestele tõeliselt haiget teha, jätab ikka keele teinekord hammaste taha. Võibolla ongi antud paar viljatu ja ei saagi lapsi. Võibolla on nad juba 10 korda teinud ebaõnnestunud viljakusravi, kulutades sellele tuhandeid eurosid ja naine seeläbi hävitanud tulutult aastaid oma tervist. Võibolla on see paar korduvalt pidanud üle elama raseduse peetumist või katkemist. Võibolla on nad lapsegi kaotanud läbi varajase- või nurisünnituse. Ma isegi ei kujuta ette, mida võib selline paar tunda, kuuldes regulaarselt tänitamist “noh, millal siis pisiperet saab?”, “kas te ei muretse, et bioloogiline kell tiksub?” või “mis teil viga on, et ikka veel lapsi ei taha?”. Võibolla see bioloogiline kell ja “mis meil viga on” ongi ainukesed asjad, millest see paar hommikust õhtuni mõtleb. Võibolla “tänu” teile läheb see naine ehk õhtul nuttes magama, meenutades oma katkenud rasedust. Või teeb õhtul enne magamaminekut veel ühe süsti, et taaskord üritada ivf ravi? Jube palju asju “võib olla”.

Isegi kui me kõik need kohutavad võibollad kõrvale lükkame ja leiamegi sellise haruldase paari, kus kumbki osapool siiralt ei tahagi lapsevanemaks saada, olgu põhjuseks siis laste mitte sallimine, lapsevanemaks olemise soovi puudumine, mitte tahtmine võtta vastutust teise inimelu eest vms. Siis ka nende kallal võtmine mitte mingi nurga all mitte mingis olukorras ei ole okei. Lõppkokkuvõttes elavad kõik paarid oma otsuste ja probleemidega oma isiklikku elu. Keegi ei ole kohustatud kaitsma või selgitama oma pereplaneerimist teistele inimestele. Ja panna teisi inimesi sellisesse olukorda, kus nad peavad end õigustama, on lihtsalt sigadus. Vahet pole, olgu see siis ajendatud uudishimust, siirast murest või tahtest sõbralikult naljaga “ära panna”.

Uhh, saingi üsna viisakalt südamelt ära öeldud.

Ma päris mitu päeva kahtlesin, kas ma peaksin selle postituse üldse avaldama (juba ainuüksi kirjutades hakkas justkui lihtsam) ja kas on väga kohatu siia lõpuks üldse rõõmsalt kollaste makroonide retsepti jagada. Küsisin sõbranna arvamust, kes ütles selle peale: “need sinu sidrunimakroonid on kõvasti paremad, kui enamus inimesi siin maailmas”. Las nad siis olla ilusaks lõpuks ühele tõsisele postitusele.

Täpsemaid makroonide valmistamise tegevuskäike ja nõkse olen seletanud oma vanemates makrooniteemalistes postitustes: vol 1 ja vol 2.

Sidrunimakroonid

150 g mandlijahu

150 g tuhksuhkrut

110 g munavalget

150 g suhkrut

37 g vett

Kollast toiduvärvi

Täidis

200 g valget šokolaadi

100 g vahukoort

0,5 sidruni koor

50 g sidrunimahla

100 g võid, toatemperatuuril

Kaalu ühte kaussi kokku mandlijahu ja tuhksuhkur. Nüüd sõelu saadud segu teise kaussi. Jaga munavalge kahte kaussi – 55 g ja 55 g. Ühte munavalge-kaussi lisa toiduvärv ja sega hoolikalt läbi. Kalla värvitud munavalged kuivainete peale, ära sega! Jäta ootele.

Pane pliidi juurde valmis teine kauss munavalgetega ja mikser. Väikeses potis sega kokku suhkur ja vesi ning kuumuta, kuni siirupi temperatuur on 118 kraadi. Vahepeal alusta juba munavalgete vahustamist. Eemalda siirupipott tulelt ja kalla vaikselt siirup munavalgevahtu, jätkates pidevalt vahustamist. Vahusta segu kuni selle temperatuur on jahtunud. Nüüd kalla pool munasegust kuivainete kaussi ja sega hoolikalt spaatliga läbi. Lisa ka teine pool munavalgetest ja sega tainas kokku.

Pane tainas kondiitrikotti ja pritsi sellest küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ca 2-3 cm diameetriga pallikesed. Jäta toatemperatuurile kuivama umbes 30 minutiks. Küpseta makroone 150 kraadises ahjus umbes 12 minutit.

Täidise jaoks sulata šokolaad vesivannil. Kuumuta väikeses potis vahukoor peenelt riivitud sidrunikoorega. Lase natuke tõmmata ja kalla šokolaadile (soovi korral kalla läbi sõela, aga siis oleks hea lasta kauem maitsestuda). Sega ühtlaseks. Soojenda sidrunimahl ja lisa vahukoore-šokolaadisegule. Jahuta külmkapis (on oluline, et see täidis oleks täiesti jahtunud enne võile lisamist). Vahusta või heledaks kohevaks vahuks, jätkates vahustamist madalamal kiirusel lisa jahtunud täidis. Pane saadud täidis kohe pritsikotti ja täida makroonid. Säilita makroone külmkapis, õhukindlalt suletuna.