Rabarbri blondie ja blogide lugemisest
Minu mustvalges maailmas jagunevad inimesed blogimisest rääkides pooleks – on inimesi, kes mõistavad seda, ja neid, kes kohe üldse ei mõista. Ühed mõistavad, kust tuleb motivatsioon ja huvi enda mõttemaailma pidevaks virtuaalseks jagamiseks. Teised jällegi arvavad, et see on aja raiskamine ja “kes neid teiste mõtteid ikka viitsib lugeda”. Õnneks siiski viitsitakse.
Ma ise olen alati olnud blogide lugeja. Suhtun nendesse kui igasugusesse meelelahutuskanalisse – saadava info osas olen pigem skeptiline, aga sellegipoolest saab kaasa mõelda, naerda ja nende baasil omi mõtteid edasi arendada. Samas ma tean, et mul on lähedasi inimesi, kes ei ole blogide lugejad – näiteks mu vend või mõni lähedane sõbranna. Tean, et nad üldiselt ei ava isegi minu blogi ja teate, mis? Mul täitsa ükskõik, sest kui inimesele ei ole omane blogisid lugeda, siis miks ta peaks olema kohustatud minu oma lugema? Niikuinii me ju suhtleme ja saame kõik vajaliku info vahetatud. Vahel on lausa värskendav see, kui ma saan mõnd lugu päriselus ka rääkida, kartmata postituse sisu korrata. Tuues siia kohe elulise võrdluse – ma ei ole nagu Carrie, kes solvus hingepõhjani, kui sai teada, et Samantha ei loe ta kolumni iga kord.
Võibolla tuleneb mu ükskõiksus ka sellest, et mu blogil on olemas lugejad – need justkui võõrad inimesed, kelle nime, profiilipilti, tegevusala vms ma tean. Need inimesed, kes kaasa räägivad ja mõtlevad, kelle jaoks on Kaju Köök meelelahutuskanal. Nendele ma ju ometi kirjutangi! Tean, et toidublogijate jälgijaskond on tihti üsna eeee juhuslik? suvaline? Noh, selles mõttes, et toidublogi avatakse siis, kui otsitakse konkreetset retsepti või jääb kusagilt mõni viide silma. Eks ma ju ise ka näen, et igasugused klikimagnet-pealkirjad toovad vähemalt kaks korda rohkem klikke postituse kohta (miks muidu mõni seda nõnda meeleheitlikult teeb :)), aga mina jällegi tahan siin, või viimasel ajal isegi pigem oma FB lehel, näha korduvat külastajat ja kaasa mõtlejat. Neid inimesi, kes ei üllatu ega pahanda, kui toidublogija kassipilte ja rumalat nalja toidu alla ja peale jagab.
Kuidas ma saaks sellist nunnudust mitte jagada??
Kuhu ma selle jutuga jõuda tahan? Eks ikka selleni, et teist aastat järjest toimub Eesti Blogiauhindade jagamine. Eelmisel aastal oli üritus korraldatud nii kehvasti, et ma isegi ei jaksanud selle pihta irooniline olla. Maas lamajat ju ometi ei lööda. Tänavu on korraldajad justkui vigadest õppinud ja üritust edasi arendanud.. Nii eelmisel aastal kui ka tänavu on ka Kaju Köök seal esindatud. Te niikuinii ei usu, kui ma ütlen, et ma ei pand oma blogi sinna kirja. Ütleme nii, et eelmisest aastast on toidublogide kategooria latt nii madal, et asub maa all 😀 Kui mu sõbranna ütles, et mu blogi on seal, siis esimese hooga mõtlesin, et kirjutan korraldajatele, et võtku maha, aga.. siis see tundus vale. Kes olen mina, et otsustada selle üle, kas mu lugejate jaoks on see üritus mõttetu ja kas nad saavad mulle häält anda või mitte? See oleks ju sama, mis mängida kassijumalat, ja otsustada, et kaks kassi saavad ainult koos uude koju minna, sest et… noh, inimene arvab, et nad tahavad nii.
Ühesõnaga, ma ise ei arva jätkuvalt sellest üritusest suurt midagi (peale selle, et see on äärmiselt hea idee ja usun, et sellel on potentsiaali jõudsalt areneda), aga arvestades blogide arvu ja populaarsust, on ju tore, et keegi sellist üritust käima üritab tõmmata! Kui ma sel aastal sinna minemata jätan, siis ainult seepärast, et olen end lubanud juba Grillfestile suupisteid valmistama..
Teate, ma alles hakkan jõudma sinna, kuhu ma postitusega jõuda tahan.. 😀
Kogu EBA valguses ma juba eelmisel aastal tahtsin kirjutada blogide lugemisest ja sellest läbikumavast ideest, et keegi ei loe toidublogisid. Kui natukenegi lugeda arvamusi EBA kohta, siis enamik ütleb, et ei oska isegi oma lemmikut toidublogi nimetada. Eks see natuke kurb ole, et noorte neiude huvi kulinaaria vastu on kesine (sest EBA on enamjaolt noorte neiude keskne üritus, olgem ausad). Aga olgu siinkohal siis vähemalt üks postitus toidublogidest… kuigi tunnistan ausalt, et ka mina ei loe väga toidublogisid, sest minu jaoks ei ole toorainet ülistav mull või loenguvormis kusagil juba ilmunud artikli copy-paste meelelahutuslik. Küll aga ma jälgin toidublogisid suurima huviga – nii mõnestki saan inspiratsiooni, mõnes imetlen fotosid ja tegelikult on ju ka hingega kirjutatud postitusi võimalik leida.. 🙂 Näiteks on Eesti toidublogide kohta olemas lehekülg, kus on koondatud 100 parimat blogi. Ilmselgelt meeldib see mulle, sest mingi ime läbi püsib Kaju Köök seal pidevalt eesotsas 😀 NALI! Lihtsalt see on väga mugav viis, et jälgida toidublogide maastikku ja uusi ilmuvaid retsepte.
Kui nüüd ise mitte ajada mulli, milles teisi süüdistan, siis mina näiteks loen alati hea meelega Tigu toidu-ühiskonnakriitilist blogi. Samuti on mul alati väga hea meel, kui Ülle postitab mõne sisuka postituse (õigupoolest on tal need alati sisukad, lihtsalt ilmuvad harva) ning Umami Juta toidu-reisikirju neelan lausa. Toidu ja eelkõige fotograafia poole pealt on minu jaoks aga tõeliselt inspireerivad Tuuli ja Mari-Liisi blogid. Neil mõlemal on lihtsalt nõnda äratuntav käekiri ja selge oma stiil, mille peal silm ikka puhkab. Need on ka esimesed toidublogid, mida kunagi jälgima hakkasin, ja avan postitusi alati, isegi kui retsept parasjagu ei huvita, sest tean, et silmailu saab niikuinii.
Ma pole üldse kindel, kas kasvõi üks nimetatud blogidest on üldse EBA esindatud 😀 Tõenäoliselt mitte 😀 Sestap vast mõistate ka minu vähest motivatsiooni..
Niipalju siis Eesti toidublogidest. Ülejääva blogi-aja veedan sirvides välismaa toidublogisid või Eesti elustiiliblogisid. Kusjuures nende elustiiliblogide puhul on alati selline kahtlane kahe vahel olek – ma ei saa tihti aru, kas naeran blogijaga kaasa või blogija üle. Täitsa ilma naljata on mul olemas käputäis blogisid, keda jälgin, et nende üle naerda (oh seda Olga ausust..). Teadvustan, et see on minust tõeliselt õel, aga ise nad jagavad maailmaga oma düsgraafiat, lonkavat inglise keelt ja sellist eee omamoodi juttu. Siinkohal ma jätan endale veel natukenegi viisakust alles ja ei hakka neid siia linkima. Mul tundub, et see, et Eestis on tekkinud selline blogija, kes sisuliselt elab blogi kulul ära, on andnud nii paljudele motivatsiooni kirjutamiseks. Nii mõnelgi on tekkinud eksiarvamus, et blogimisega saab ratsa rikkaks – kirjuta, loosi tasuta nänni ja küll saad kuulsaks. Aga siiski on üks suuuuuuur erinevus Mallukal ja kõikidel nendel unistusi täis kirjaneitsitel. Misiganes Mallukas teeks või ei teeks, kas ta meeldib inimesele või mitte, aga mitte keegi ei saa öelda, et ta ei oska kirjutada. Ta võib kõige suvalisema igapäevaseiga nii elavalt ja kaasahaaravalt lahti kirjutada, et kõigil on huvitav. Rääkimata siis rikkalikust sõnavarast, mis teinekord on küll üsna ropp, aga aitab asju väga kujundlikult edasi anda. Niisiis minu maailmas kvalifitseerub ta väga meelelahutusliku blogi alla, mida ma hakkasin kunagi jälgima, sest tal kippusid kassid aknast alla pudisema, aga jäin lugema, sest inimene oskab kirjutada.
Ahh, ikka on nii, et alustad toidublogidest ja lõpetad Mallukaga. Oh well..
Blondie on teadupärast valge šokolaadi baasil tehtud brownie. Ehk siis selline niiske ja tihke magus kook, mille valmistamine on vaid kokkusegamise vaev. Rabarber sobis valge šokolaadiga eriti oivaliselt.
Rabarbri blondie
25×25 cm koogivorm
230 g võid
200 g tükeldatud valget šokolaadi
4 muna
180 g suhkrut
1 tl vanilliekstrakti
250 g jahu
soola
300-400 g rabarbrit
Esimesena tükelda rabarber, sega vähese suhkruga ja jäta ootele.
Blondie jaoks kata koogivormi põhi küpsetuspaberiga ja kuumuta ahi 180 kraadini.
Sega kuumakindlas kausis või ja šokolaad ning kuumuta vesihaudes pidevalt segades, kuni šokolaad on sulanud. Teises kausis sega munad, suhkur ja vanill. Lisa veidi jahtunud šokolaadi-või segu. Sõelu juurde jahu ja sool. Kalla tainas vormi, puista peale rabarber ja küpseta ca 25 minutit. Lase vormis jahtuda ja lõika ruutudeks.
Related Posts
-
Porgandi-ananassikook
No Comments | Nov 15, 2013
-
Purukattega mandli-õunakook
4 Comments | Sep 6, 2017
-
Apelsiniküpsised
17 Comments | Oct 3, 2016
-
Hispaania maitseelamused ja Galicia tuunikalapirukas
No Comments | Oct 21, 2013
Mõtlesin magama minna, aga nüüd vaatasin su kooki… ja haaran lähima šokolaadi sahtlist. Tänud isu tekitamise eest 😀
Uuuuuuups… Ma ei tahtnud.. 🙂
Ma ei saa hääletada, ma ei tea mitte ühtki blogi… peale sinu oma… üki-kaki-kommi-nommi tuleb
Ma läksin selle peale ka kohe nimekirja üle vaatama! Mõni on ikka tuttav ja mõne blogi link on tuttav, sest autor on FB-sarisheerija (noh, nagu minagi).
Ma andsin alla, mõni tuli tuttav ette aga kuidas ma nii umbes hääletama peaks. A ma loodan, et on tugevama närviga inimesi ja sa ikka võidad 😀
Mismõttes umbes? Tee ometi põhjalik kodutöö – tutvu kõigi nominentidega ja vali oma lemmik! Hakka siin veel akadeemikuid õpetama..
Vara õhtul ajate siin…
Pühapäevaõhtul võib.
Ma olen selline inimene, kes üldjuhul hea meelega loeb blogisid ja käin ja kiidan sõpradele ja muljetan nendega, aga.. kommenteerimiseni üldse ei jõua. Seekord aga kohe tuli tunne, et peaks nüüd küll endast märku andma. Jõudsin kunagi siia, sest ema soovitas mingit retsepti ja mulle nii meeldib, kuidas sa kirjutadki alati retsepti juurde muud juttu ka, selle pärast vist jäingi. Ja suure kassiarmastajana näeks hea meelega veel rohkem neid pilte. 😛
Mul ongi kaks toidublogi, mida põhiliselt jälgin, sinu oma ja Mari-Liisi.
Ja see uus retsept nüüd ajas raamatukogus õppides mõnusalt suu vett jooksma… aga samas nüüd tean, mida nädalavahetusel sõbrannale koju-tuleku puhul teha.
Aitäh sulle, Olga! Väga mõnus on lugeda. 🙂
See on küll tore, et sa endast märku otsustasid anda ja loodan, et teed seda ikka ka edaspidi 🙂 Olen äärmiselt õnnelik iga püsilugeja üle! Kusjuures sinu bloginimi on üks nendest tuttavatest nimetustest, mida justkui juba tean (kui ma ei eksi, siis olen Instagramis sellist nimetust aeg-ajalt kohanud :)).
Ise ka veidi imestan, et seda kassiasja on viimasel ajal nagu vähe.. varsti juba nagu toidublogi.. püüan end ikka parandada…
Aitäh valgustamast:) Praegu vaatan üllatusega, et ka minu blogi on seal valimisel miskipärast esindatud?!
Hehe, nüüd pole muud, kui broneerida endale 11. juuni ja sammud pealinna poole seada… 😛
Ma sattusin Sinu blogisse esmakordselt äkki mingi aasta-kaks tagasi, kui otsisin mingit retsepti (arvatavasti ikka magusa oma 😀 ). Alati loen põnevusega uusi postitusi, nii meeldib just see sissejuhatav tekst enne retsepte 😀
Hääletasin ka mõned päevad tagasi ära ja panin linnukese ikka Sinu omale 🙂
Suur tänu! 🙂 Ma täitsa teadvustan, et suurem osa inimestest on pigem segaduses, miks peab toidublogis igasugu juttu ja kassipilte jagama (eriti need, kes siia pahaaimamatult mõne retsepti järele satuvad). Seda enam olen väga õnnelik iga inimese üle, kes ka seda mulinat hindab.. 🙂
Hääletasin ka Sinu poolt. Mulle väga meeldib Su blogi lugeda, käin peaaegu iga päev vaatamas, kas on midagi huvitavat:)
Ajee! Aitäh! Mul hakkas küll nüüd natuke piinlik, et viimasel ajal ei suuda seda blogimist ree peal hoida.. Uus elutempo seoses tellimustega on lihtsalt nii korrapäratu. Seegi nädal teen igal õhtul ja ka hommikul enne tööd ühte pulmatorti (õigupoolest 35 väiksemat torti), mis peab reedeks valmis olema.. 🙂
Ei ole mõtet piinlikust tunda:). Mul juba see harjumuseks saanud, et käin ja vaatan, mis Kaju köögis uut on.
See on üks kiiduväärt harjumus.. 🙂
Imelik on siin targutada, aga see on ikkagi rabarberi, mitte rabarbri ja artikli, mitte artikkli :D.
Aga hääletasin ma sinu poolt! Kusjuures, blogi ma niiväga ei jälgigi, kui Facebookis :D. Võibolla tunned ära, ma Koogimeistri grupis ikka vahepeal kommenteerin ja küsin ja selliseid asju :).
Siiski, siiski – rabrbri on samuti õige.. 🙂 Artikli kohapealt pole mul enda kaitseks midagi öelda paraku.
Tore, et ikka jälgid ja hääle andsid! Aitäh! 🙂
Targutamine on asjakohane kui faktid on eelnevalt kontrollitud 😛 Olgal õigus, mõlemad on lubatud http://eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=rabarber
Olen kunagi vaadanud, et keelekasutaja eelistab miskipärast rabarberi, minule tundub suupärasem just rabarbri. Nii et asi on maitses! 😉
Muidu ma ka hääletasin su poolt
Ja reklaamidel klikin ka
Ma reklaamitulust pean pärast pool sulle andma.
See kolme kommentaari värk sul ka päris käpas, vaatan.
Eriti lahke 😀
Klikkisid ikka mu lahkuse peale veel ühele reklaamile?
Meeleheitlikult otsin neid praegu taga.
Arvuti otsustas, et sul on üledoos..
Ma hääletasin ka lõpuks ikka
Teadusliku meetodiga
Kolmas on tasuta
Tutvusta siis ikka oma meetodit ka võhikutele.
Hmm. Mul on endal tavaliselt sama mure selle düsgraafiaga, et loen ja ohkan, kui keegi ikka vea vea järel teeb. Nii väga tahaks öelda ja näpuga näidata, aga hoian end ikka tagasi kartuses, et küllap teen isegi vigu, mida ei märka. Ja sama sul, kulla Olga – jah, päris 5. b vigu sul ette ei tule, aga 7. klassi tasemeni ka veel ei küündi. Maas lamajat / maaslamajat (väljend), kahe vahel / kahevahel, ei pand / ei pannud. “Artikklist” oli ikka päris piinlik. Süntaks lonkab, stiil on tavaline poetagune plära, mida pigem kuulaks kui loeks.
Nii et jah, ikka need pinnud ja palgid. Aga egas kirjutamistungi vastu ei saa ja ennast on blogipeeglist ju kosutav imetleda. Mõistan.
Irooniast. Ma olen elu jooksul tähele pannud, et väga vähesed suudavad selle vaevata välja kanda nagu uhke poisipea või punased kingad. Ülejäänud ehivad ennast irooniaga, et selle varju oma sisemist ebakindlust peita. Aga mida enam peidad, seda kaugemale paistab.
Mallukast, EBAst ja Grillfestist. Eks nad ole kõik üks ja sama sült. Kellele meeldib Malluka blogis läbustamine, meeldib ka Grillfestil suupisteid treida ja EBAl skoorida. Maitse ja stiili küsimus. Niisamuti kui blogiminegi. Huvitavamad loobusid juba siis, kui igaüks, kel käed klahvidele ulatus, tühja vahtu tootma hakkas.
Üldiselt ma soovitangi sul, kulla anonüümne kommentaator, lihtsalt teinekord seda 6. klassi tasemel kirjutatud poetagust plära mitte lugema tulla. Jätad ühe sisemiselt ebakindla, kehva irooniameelega, silmad palke täis blogipeeglist eneseimetlejale (oli veel midagi mu diagnoosis? Õige pikk sai, vabandust, kui midagi jäi kahe silma vahele) klikid toomata ja oma päevagi jätad rikkumata.
Või hakkas just kergem? Sellisel juhul tule ikka. Mis mul saab sellise meelelahutuse vastu olla ja ikka on tore, kui kelleski nõnda tugevaid emotsioone esile kutsun!