Rabarbri blondie ja blogide lugemisest

Minu mustvalges maailmas jagunevad inimesed blogimisest rääkides pooleks – on inimesi, kes mõistavad seda, ja neid, kes kohe üldse ei mõista. Ühed mõistavad, kust tuleb motivatsioon ja huvi enda mõttemaailma pidevaks virtuaalseks jagamiseks. Teised jällegi arvavad, et see on aja raiskamine ja “kes neid teiste mõtteid ikka viitsib lugeda”. Õnneks siiski viitsitakse.

 

Rhubarb blondieRabarbri blondie

 

Ma ise olen alati olnud blogide lugeja. Suhtun nendesse kui igasugusesse meelelahutuskanalisse – saadava info osas olen pigem skeptiline, aga sellegipoolest saab kaasa mõelda, naerda ja nende baasil omi mõtteid edasi arendada. Samas ma tean, et mul on lähedasi inimesi, kes ei ole blogide lugejad – näiteks mu vend või mõni lähedane sõbranna. Tean, et nad üldiselt ei ava isegi minu blogi ja teate, mis? Mul täitsa ükskõik, sest kui inimesele ei ole omane blogisid lugeda, siis miks ta peaks olema kohustatud minu oma lugema? Niikuinii me ju suhtleme ja saame kõik vajaliku info vahetatud. Vahel on lausa värskendav see, kui ma saan mõnd lugu päriselus ka rääkida, kartmata postituse sisu korrata. Tuues siia kohe elulise võrdluse – ma ei ole nagu Carrie, kes solvus hingepõhjani, kui sai teada, et Samantha ei loe ta kolumni iga kord.

Võibolla tuleneb mu ükskõiksus ka sellest, et mu blogil on olemas lugejad – need justkui võõrad inimesed, kelle nime, profiilipilti, tegevusala vms ma tean. Need inimesed, kes kaasa räägivad ja mõtlevad, kelle jaoks on Kaju Köök meelelahutuskanal. Nendele ma ju ometi kirjutangi! Tean, et toidublogijate jälgijaskond on tihti üsna eeee juhuslik? suvaline? Noh, selles mõttes, et toidublogi avatakse siis, kui otsitakse konkreetset retsepti või jääb kusagilt mõni viide silma. Eks ma ju ise ka näen, et igasugused klikimagnet-pealkirjad toovad vähemalt kaks korda rohkem klikke postituse kohta (miks muidu mõni seda nõnda meeleheitlikult teeb :)), aga mina jällegi tahan siin, või viimasel ajal isegi pigem oma FB lehel, näha korduvat külastajat ja kaasa mõtlejat. Neid inimesi, kes ei üllatu ega pahanda, kui toidublogija kassipilte ja rumalat nalja toidu alla ja peale jagab.

 

IMG_0944Kuidas ma saaks sellist nunnudust mitte jagada??

 

Kuhu ma selle jutuga jõuda tahan? Eks ikka selleni, et teist aastat järjest toimub Eesti Blogiauhindade jagamine. Eelmisel aastal oli üritus korraldatud nii kehvasti, et ma isegi ei jaksanud selle pihta irooniline olla. Maas lamajat ju ometi ei lööda. Tänavu on korraldajad justkui vigadest õppinud ja üritust edasi arendanud.. Nii eelmisel aastal kui ka tänavu on ka Kaju Köök seal esindatud. Te niikuinii ei usu, kui ma ütlen, et ma ei pand oma blogi sinna kirja. Ütleme nii, et eelmisest aastast on toidublogide kategooria latt nii madal, et asub maa all 😀 Kui mu sõbranna ütles, et mu blogi on seal, siis esimese hooga mõtlesin, et kirjutan korraldajatele, et võtku maha, aga.. siis see tundus vale. Kes olen mina, et otsustada selle üle, kas mu lugejate jaoks on see üritus mõttetu ja kas nad saavad mulle häält anda või mitte? See oleks ju sama, mis mängida kassijumalat, ja otsustada, et kaks kassi saavad ainult koos uude koju minna, sest et… noh, inimene arvab, et nad tahavad nii.

Ühesõnaga, ma ise ei arva jätkuvalt sellest üritusest suurt midagi (peale selle, et see on äärmiselt hea idee ja usun, et sellel on potentsiaali jõudsalt areneda), aga arvestades blogide arvu ja populaarsust, on ju tore, et keegi sellist üritust käima üritab tõmmata! Kui ma sel aastal sinna minemata jätan, siis ainult seepärast, et olen end lubanud juba Grillfestile suupisteid valmistama..

 

Teate, ma alles hakkan jõudma sinna, kuhu ma postitusega jõuda tahan.. 😀

 

Kogu EBA valguses ma juba eelmisel aastal tahtsin kirjutada blogide lugemisest ja sellest läbikumavast ideest, et keegi ei loe toidublogisid. Kui natukenegi lugeda arvamusi EBA kohta, siis enamik ütleb, et ei oska isegi oma lemmikut toidublogi nimetada. Eks see natuke kurb ole, et noorte neiude huvi kulinaaria vastu on kesine (sest EBA on enamjaolt noorte neiude keskne üritus, olgem ausad). Aga olgu siinkohal siis vähemalt üks postitus toidublogidest… kuigi tunnistan ausalt, et ka mina ei loe väga toidublogisid, sest minu jaoks ei ole toorainet ülistav mull või loenguvormis kusagil juba ilmunud artikli copy-paste meelelahutuslik. Küll aga ma jälgin toidublogisid suurima huviga – nii mõnestki saan inspiratsiooni, mõnes imetlen fotosid ja tegelikult on ju ka hingega kirjutatud postitusi võimalik leida.. 🙂 Näiteks on Eesti toidublogide kohta olemas lehekülg, kus on koondatud 100 parimat blogi. Ilmselgelt meeldib see mulle, sest mingi ime läbi püsib Kaju Köök seal pidevalt eesotsas 😀 NALI! Lihtsalt see on väga mugav viis, et jälgida toidublogide maastikku ja uusi ilmuvaid retsepte.

Kui nüüd ise mitte ajada mulli, milles teisi süüdistan, siis mina näiteks loen alati hea meelega Tigu toidu-ühiskonnakriitilist blogi. Samuti on mul alati väga hea meel, kui Ülle postitab mõne sisuka postituse (õigupoolest on tal need alati sisukad, lihtsalt ilmuvad harva) ning Umami Juta toidu-reisikirju neelan lausa. Toidu ja eelkõige fotograafia poole pealt on minu jaoks aga tõeliselt inspireerivad Tuuli ja Mari-Liisi blogid. Neil mõlemal on lihtsalt nõnda äratuntav käekiri ja selge oma stiil, mille peal silm ikka puhkab. Need on ka esimesed toidublogid, mida kunagi jälgima hakkasin, ja avan postitusi alati, isegi kui retsept parasjagu ei huvita, sest tean, et silmailu saab niikuinii.

Ma pole üldse kindel, kas kasvõi üks nimetatud blogidest on üldse EBA esindatud 😀 Tõenäoliselt mitte 😀 Sestap vast mõistate ka minu vähest motivatsiooni..

Niipalju siis Eesti toidublogidest. Ülejääva blogi-aja veedan sirvides välismaa toidublogisid või Eesti elustiiliblogisid. Kusjuures nende elustiiliblogide puhul on alati selline kahtlane kahe vahel olek – ma ei saa tihti aru, kas naeran blogijaga kaasa või blogija üle. Täitsa ilma naljata on mul olemas käputäis blogisid, keda jälgin, et nende üle naerda (oh seda Olga ausust..). Teadvustan, et see on minust tõeliselt õel, aga ise nad jagavad maailmaga oma düsgraafiat, lonkavat inglise keelt ja sellist eee omamoodi juttu. Siinkohal ma jätan endale veel natukenegi viisakust alles ja ei hakka neid siia linkima. Mul tundub, et see, et Eestis on tekkinud selline blogija, kes sisuliselt elab blogi kulul ära, on andnud nii paljudele motivatsiooni kirjutamiseks. Nii mõnelgi on tekkinud eksiarvamus, et blogimisega saab ratsa rikkaks – kirjuta, loosi tasuta nänni ja küll saad kuulsaks. Aga siiski on üks suuuuuuur erinevus Mallukal ja kõikidel nendel unistusi täis kirjaneitsitel. Misiganes Mallukas teeks või ei teeks, kas ta meeldib inimesele või mitte, aga mitte keegi ei saa öelda, et ta ei oska kirjutada. Ta võib kõige suvalisema igapäevaseiga nii elavalt ja kaasahaaravalt lahti kirjutada, et kõigil on huvitav. Rääkimata siis rikkalikust sõnavarast, mis teinekord on küll üsna ropp, aga aitab asju väga kujundlikult edasi anda. Niisiis minu maailmas kvalifitseerub ta väga meelelahutusliku blogi alla, mida ma hakkasin kunagi jälgima, sest tal kippusid kassid aknast alla pudisema, aga jäin lugema, sest inimene oskab kirjutada.

Ahh, ikka on nii, et alustad toidublogidest ja lõpetad Mallukaga. Oh well..

 

Rhubarb blondie

Blondie on teadupärast valge šokolaadi baasil tehtud brownie. Ehk siis selline niiske ja tihke magus kook, mille valmistamine on vaid kokkusegamise vaev. Rabarber sobis valge šokolaadiga eriti oivaliselt.

 

Rabarbri blondie

25×25 cm koogivorm

 

230 g võid

200 g tükeldatud valget šokolaadi

4 muna

180 g suhkrut

1 tl vanilliekstrakti

250 g jahu

soola

300-400 g rabarbrit

 

Esimesena tükelda rabarber, sega vähese suhkruga ja jäta ootele.

Blondie jaoks kata koogivormi põhi küpsetuspaberiga ja kuumuta ahi 180 kraadini.

Sega kuumakindlas kausis või ja šokolaad ning kuumuta vesihaudes pidevalt segades, kuni šokolaad on sulanud. Teises kausis sega munad, suhkur ja vanill. Lisa veidi jahtunud šokolaadi-või segu. Sõelu juurde jahu ja sool. Kalla tainas vormi, puista peale rabarber ja küpseta ca 25 minutit. Lase vormis jahtuda ja lõika ruutudeks.

Share Button
34 Comments