Kirsi ja pistaatsia tort

Tundsin siin ühel heal päeval, et ma ei ole ammu torisenud ega ühiskonnakriitiline olnud ja ja.. nii ikka ei saa 🙂 Teil hakkab veel igav, kui aina magustoidupilte näitan ja ilusast ilmast kirjutan.

Tegelikult on üks moesõna, mis mul üldse rahu ei anna, ehk “patustamine”. Mis kura imelik mõiste see veel on? Nendele, kes üleliia toidublogisid ja muidu trendikaid toiduinimesi ei jälgi, seletan, et patustamise all mõeldakse tänapäeval maitsva toidu söömist – olgu see siis kaloririkas, sisaldagu rohkelt valget (!!) suhkrut, rasva või kõiki halbu asju kokku. Justkui elaksime me moedieedi-toidukloostris, kus kõik road, mis ei lange ühegi dieedi rangetesse piiridesse, klassifitseeritakse patuks. Ent ma mõistan, miks näiteks nunna jaoks on vaja defineerida erinevaid maiseid naudinguid patuna, aga ma ei mõista, miks seda peaks vajama üks täiskasvanud ja täie mõistuse juures inimene toidust rääkimisel. Miks mitte näha asju positiivsemas võtmes?

Olen alati uskunud mõttejõusse ja mõtete ning meelestatuse olulisusesse oma elutee rajamisel. Head mõtted (ja inimesed!) tõmbavad ligi head, halvad halba. Easy. Seetõttu püüan alati elada ja käituda nii hästi, kui oskan. Niisiis, sama loogikaga võiks järeldada, et kui ma iga kord süües midagi, mis pakub mulle naudingut, aga pole organismi jaoks kuigi hea, meelestan end nii, et ma patustan, siis a) panen toidu sisse negatiivsed emotsioonid, b) annan organismile märku, et teen midagi halba ja c) kingin endale süümepiinad.

Ma ei ütle siinkohal, et me peaksime igasugu kaloririkkaid roogasid 24/7 rahus südamega kahe suupoolega matsutama. Vaid suutma täiskasvanud inimesena mõelda, et endale maitsva toidu lubamine on privileeg, see on endale maitsenaudingu pakkumine. Eriti nauditavaks teeb seda toitu aga fakt, et seda saab harva või väheses koguses. Kui aga iga päev midagi rammusat ja magusat süüa, siis see muutub tavaliseks ja igavaks. Ehk siis, tahe vähe torti süüa peaks tulema sellest, et seda peab saama piisavalt harva, et see näiks erilisena, mitte see, et torti söön ma vähe, sest selle söömine on patustamine. Näete ikka erinevust, eks? 🙂

Niisiis miks ei võiks mõelda, et “täna ma sõin kooki, mis pakkus mulle tõelise naudingu” (mõttega, et kui ma sööks iga päev kooki, siis see enam mulle sellist naudingut ei pakuks”? Selle asemel, et “küll ma olen halb inimene ja täna alles patustasin koogiga”. Mõelgem ikka positiivselt!

Tean küll, et enamik selle sõna kasutajaid isegi ei mõtle sõna tähendusele ja negatiivsele alatoonile. Loomulikult dramatiseerin ma üle, kui ütlen, et kõik “patustajad” defineerivad antud sõna negatiivselt. Lihtsalt… Ma ei tea, kuidas teiega, aga minu jaoks on erinevad magustoidud naudingu allikad ning maitsemeelte paitajad, mida endale aeg-ajalt luban ja suure heameelega söön. Mitte patud, mida aeg-ajalt teen ja pärast kahetsen. Nende kohta sellise sõna kasutamine, vot see on lihtsalt PATT.

Sõna “patuvaba” ei kannata minu silmis aga üldse kriitikat.

 

 

Jaaaa… see kook on nüüd üks nendest naudinguhetkedest mu elus. Kuidas te üldse saaksite öelda, et sellise nunnu koogikese söömine teeb teist patustajad, ah?

 

 

 

Kirsi ja pistaatsia tort

18-20 cm koogivorm

 

Põhi

8 Digestive küpsist

50 g võid

 

Täidis

400 g külmutatud kirsse

600 g toorjuustu

4 dl vahukoort

100 g pruuni suhkrut

2 tl pistaatsiapastat

6 želatiinilehte

1 tl vanillsuhkrut

 

Kaunistamiseks – hakitud pistaatsiapähkleid

 

Tõsta kirsid potti ja jäta toatemperatuurile sulama.

Sulata või, purusta küpsised ja sega omavahel kokku. Suru lahtikäiva koogivormi põhja. Pane põhi külmkappi. Kui soovid koogile ilusat siledat äärt, siis vooderda vormi siseküljed küpsetuspaberi või tordikilega.

Nopi kirsside seast ca pooled välja, suru neist õrnalt mahla välja ja jäta need kõrvale. Ülejäänud kirsid kuumuta 50 g suhkruga keemiseni. Tõsta tulelt, püreesta saumikseriga ja seejärel suru läbi sõela.

Paisuta 4 želatiinilehte külmas vees pehmeks ja sega need kuuma kirsimahlaga.

Suures kausis vahusta mikseriga vahukoor, toorjuust, vanillsuhkur ja 50 g pruuni suhkrut tugevaks siidjaks vahuks. Kui soovid kasutada kreemi kaunistamiseks, nagu mul tordil, siis pane 3-4 sl kreemi pritsikotti ja jäta see külmkappi. Ülejäänud kreemist pool vispelda kokku jahtunud (või kergelt leige) kirsimahlaga. Kalla kirsikreem koogivormi ja puista peale kõrvale pandud kirsid. Pane kook sügavkülma.

Nüüd sega järelejäänud kreemi hulka pistaatsiapasta – kindlasti maitse, kas pasta maitset on piisavalt tunda ja kas kreem on piisavalt magus. Vajadusel lisa veel suhkrut või pistaatsiapastat.

Paisuta 2 želatiinilehte külmas vees pehmeks, sulata need väheses kuumas vees (nii 1 dl). Lase želatiinisegul 5 minutit jahtuda ja vispelda see siis kreemi hulka. Kalla kreem kohe koogivormi, silu pealt ühtlaseks. Pane kook tagasi sügavkülma ca 15 minutiks. Seejärel võta välja, kaunista vastavalt soovile ja aseta külmkappi vähemalt üleöö.