Šokolaadi-mustsõstratort
|Ema kurtis, et ma olen viimasel ajal nii tõsistel teemadel kirjutanud, et need lausa nõuavad kaasa mõtlemist ja see pole üldse meelelahutuslik 😀 Hea küll, ma võiks rääkida teile ju sellest, kuidas ma nädalavahetusel üle paari(kümne?) aasta taas ööklubisse jõudsin ning kuidas mu abikaasa pärast pidu Tartu vaimu otsima läks, aga… vahetult enne seda läheb minu “sellest-küll-avalikult-internetis-ei-räägi” piir. Teate küll, see piir, mille taha jäävad igasugused tööjutud, suurimad vallatused jms.
Niisiis, tahan hoopis kirjutada telepaatiast. Vot kui veider teema tänaseks.
Ma ei ole uskuja-tüüpi inimene – ei usu üleloomulike asjade olemasolu ja religioonid on minu arust lihtsalt ajendatud inimkonna hirmust kaduvuse ees (midagi lihtsalt PEAB ju pärast surma toimuma, sest mis mõtet oleks üldse elada, kui mingi hetk lihtsalt lakkad olemast ja kõik elu jooksul kogutud vara, nii vaimne kui ka materiaalne, justkui kaoks ära?). Ma usun seda, mis mulle seletatakse. Mitte mingil meta-tasandil või “naabri Jüri saunas rääkis”. Vaid faktidega ja loogikaga. Niikaua kui loogilised seletused puuduvad, siis mina ei usu. Lihtne.
Seda enam ajab mind segadusse selline nähtus nagu telepaatia. Mis mõttes me tunnetame teineteise mõtteid? Kui mulle keegi sellest nähtusest oleks rääkinud, siis ma tõenäoliselt oleks selle inimese välja naernud. Mina aga kogesin selle olemust juba enne, kui seda sõnagi kuulsin. Nimelt on mul kõige suurem telepaatiline side(?).. üllatus-üllatus.. emaga. Näiteks me kipume teineteisele samaaegselt helistama või täpselt sel hetkel, kui ma võtan kätte telefoni, siis ta helistab (okei, ma näpin telefoni üsna palju ka siiski). Samuti ostame teinekord samasuguseid asju – üks aasta kinkisin emale jõuludeks täpselt samasugused sukapüksid nagu ta oli endale kaks nädalat enne jõule ostnud. Kas see on seletatav sama maitsega? Võib-olla.
Selle tordiga oli aga nii, et panin tordipildi oma blogi tortide lehele, mida täiendan väga harva.. pool tundi hiljem jättis ema postituse alla kommentaari. Ma kahtlustasin kohe, et aasta alguse dieedi puhul käib ta kogu aeg tordipiltide kallal ilastamas, aga ta väitis kindlalt, et satub sinna väga harva. Ju siis ta ikkagi tundis, et midagi õige šokolaadist oli sinna ilmunud.
Sarnaste näidetega võin ma veel väga pikalt jätkata.
Niisiis tekitab selline asi minus tõelist frustratsiooni, sest ma ei oska seda seletada.. ja ma pean alati kõik asjad seletatud saama. See on ju ebaloogiline. Mingil määral on “telepaatia” kindlasti seletatav inimese harjumuste ja käitumismustriga, aga siiski jääb sellest seletusest minu jaoks puudu.. Eelkõige vast just nende nähtuste regulaarsuse tõttu.
Kas teie usute üleloomulikke asju või vajate samuti enne must-valget tõestust? Kuidas on võimalik, et inimesed tunnetavad teineteise mõtteid? Või siiski ei ole? Olen ise selle välja mõelnud?
Grrrr, kui väga ma ei salli seletamatuid asju.
Tordiretsepte ma siin just iga päev ei jaga, aga aeg-ajalt teen mõnd vähe põnevamat torti ja siis ikka tahaks oma toredate lugejatega jagada! Ei kujuta küll ette, kas kedagi üldse huvitab selline pikaaegne toimetamine köögis ühe pisikese tordikese kallal (seda enam, tordi kallal, mis pole ei vegan, paleo ega ega.. kõigevaba vms 😀 ).. aga usun, et ma ei saa ju ometi olla ainuke fänn!
Brownie retsept on FB Koogimeistri grupist, nagu ikka. Karamelliseeritud valge šokolaadi retsepti sain David Lebovitz’i blogist.
Šokolaadi-mustsõstratort
18-20 cm koogivorm
Põhi – brownie
50 g võid
100 g tumedat šokolaadi
90 g nisujahu
0,5 tl soodat
Noaotsaga soola
60 g fariinsuhkrut
100 g suhkrut
2 muna
100 g piima
0,25 vanillikauna seemneid (või vanillsuhkrut 1 tl)
Karamelliseeritud valge šokolaadi kreem
300 g valget šokolaadi
2 dl vahukoort
200 g toorjuustu
5 želatiinilehte
0,25 tl meresoolahelbeid
1 tl vanillisuhkrut
Mustsõstra-võie
200 g mustsõstraid (toormoosi)
2 muna
0,5 sidrunimahl
100 g suhkrut (kui toormoosis on suhkur olemas, siis jäta ära)
50 g võid
Ganache*
300 g tumedat šokolaadi
200 g vahukoort
20 g võid
Kaunistamiseks – vastavalt soovile – šokolaad, nonparellid vms.
Põhi
Kuumuta ahi 160 kraadini.
Sulata šokolaad ja või veevannis. Lase jahtuda. Sega jahu soolaga ja soodaga. Vahusta vispliga munad suhkruga ning lisa šokolaad. Nüüd kalla juurde piim, lisa jahusegu ja vanill. Pane tainas ümmarguse lahtikäiva vormi sisse.
Küpseta ahjus ca 40 minutit. Põhi peab olema keskelt katsudes veel õrnalt vetruv, sest šokolaadi-brownie kiht jääb nii suussulav. Üleküpsetades muutub aga kuivaks ja puiseks.
Lase põhjal jahtuda.
Kuni põhi küpseb valmista võie ja ganache.
Võide jaoks pane kõik koostisosad kaussi ja tõsta kauss vesivannile (nii et kausi põhi ei ulatuks veeni!). Kuumuta ja vispelda pidevalt, kuni segu hakkab paksenema. Tõsta tulelt ja soovi korral kurna läbi sõela. Kata võie kaanega ning aseta külmkappi oma korda ootama.
Nüüd ganache. Samale vesivannile tõsta kauss šokolaadi ja vahukoorega, sega, kuni šokolaad sulanud. Lisa või ja tõsta tulelt. Sega kuni või on sulanud ning jäta toatemperatuurile jahtuma.
Karamelliseeritud valge šokolaadi kreem
Alanda ahju temperatuuri 120 kraadile. Tükelda šokolaad ja puista küpsetuspaberiga kaetud plaadile. Pane ahju 10 minutiks, võta välja ja sega hoolikalt läbi (seda on mugav teha spaatliga). Ära ehmata, kui šokolaad on natuke tükkis. Pane tagasi ahju järjekordseks 10 minutiks ning korda ka segamist. Seda protsessi peaks jätkama, kuni šokolaad on karamellistunud. Aega võib kuluda 30-60 minutit. Valmis šokolaad lükka plaadilt kaussi ja sega hoolikalt. Lisa meresoolahelbed (tavalist soola võib samuti kasutada, aga siis vähenda kogust).
10-minutiliste “pauside” ajal – võta jahtunud põhi vormist välja ja lõika kolmeks kihiks. Valmista ette alus, kuhu tordi teed. Viimasena tee ettevalmistused kreemi jaoks – sega 0,5 dl vahukoort vanillsuhkruga ja tõsta vesivannile. Pane želatiinilehed külma vette likku. Paisunud lehed lisa kuumale vahukoorele ja tõsta koor tulelt. Eraldi kausis vahusta ülejäänud vahukoor pehmeks vahuks (pigem vähem, kui rohkem!) ja sega toorjuustuga.
Viimasena sega kuum vahukoor valge šokolaadiga. Esialgu võib šokolaad natuke tükiliseks muutuda, aga jätka ikka segamist! Seejärel sega juurde vahukoore-toorjuustusegu. Ole ettevaatlik ja väldi ülesegamist, et vahukoor ei läheks tükki!**
Pane kohe tort kokku
Aseta tordialusele brownie kiht (ära unusta ümber panna tordiringi), sellele määri võie, millele omakorda kreem. Korda veel üks kord. Seejärel aseta pealmiseks kihiks brownie kiht. Tõsta külmkappi tahenema ca 30-60 minutiks.
Vahusta ganache mikseriga siidjaks. See on päris keeruline osa, sest ganache on väga kerge ülevahustada. Jälgi vahustamisel kullipilguga, et oleks mõnus siidjas vaht (ganache vaht ei ole selline kõrge ja õhuline, pigem just kaunilt siidjas). Kata tort ja kaunista vastavalt soovile.
*Ganache kogusest piisab parasjagu tordi katmiseks ja ka kaunistuste tegemiseks.
** Kui siiski tekivad kreemi tükid, siis mina päästan kreemi tavaliselt nii – panen vesivannile ja segan, kuni kreem muutub tagasi ühtlaseks. Lisaks lisan kreemile siis paar lehte želatiini.
No alustuseks olgu öeldud, et minust mitte kunagi Olgat ei saa.. raudpolt! Täna siiski proovisin seda poolepäeva (tõesti võttis jubedalt aega!) torti… no ja muidugi ei tulnud selline nagu pildil. Maitset ei oska võrrelda aga kommenteerida võin homme kui sellega lapse 3a sünnat tähistame. Suurim probleem oli shokolaadi karamelliseerimisega.. googeldades ei leidnud ka ühtegi pilti, milline see shokolaad peaks välja nägema. Jama noh!
Tere Kristiina. Harjutamine teeb meistriks 😉 Ma väga loodan, et maitse teile siiski meeldib. Jään ikka su kommentaari ootama 🙂
Tegelikult sealtsamast D.Lebovitzi blogist leiab pilte http://www.davidlebovitz.com/2009/06/caramelized-white-chocolate/ ja see on täiesti normaalne, kui see šokolaad on vahepeal selline ebameeldiva konsistentsiga https://www.flickr.com/photos/davidlebovitz/3582156447/
Ma rohkem soolase mees seega las see magus jääb…. aga mulle tundus su piltidel see kreem valge, seepärast ka arvasin, et mul läks valesti.. aga tegelt siis ongi tegu hoopis kollakas-pruuniga nagu iiris….. see, et mul sinna ka nats tükke jäi, mind ei seganudki.
Šokolaad ise on jah ikka pigem kuld-pruun lõpuks, kreem kollakas. Ma nüüd ise ka vaatan, et fotol on see jäänud õige kahvatu millegipärast 🙁
Ma just vaatasin, et pildil nii ilus valge aga minul miski kollane 😉
PS. Maitse tuli super… minu esimene päris tort…. juhuuu
Oi kui tore! Seda on ikka tõeliselt hea meel kuulda 🙂 Ma juba olin muidu natuke kurb, et selle kreemi ja fotoga su segadusse ajasin. Aga rõõmustav, et esimene tort tuli super maitsev ja loodan, et nüüd on ikka rohkelt entusiasmi, et edasi torte meisterdada 🙂