Purukattega mandli-õunakook

Rabarbri hooaja suutsin tänavu kuidagi maha magada. Nii et kibekiirelt teen ühe õunapostituse, enne kui õunaaeg samuti möödas.. See on nüüd küll üks “makroonimeistri õunakook” ehk siis mida teha alles jäänud munakollaste ja jämeda mandlijahuga (ma isiklikult ei viitsi kunagi mandlijahu liialt läbi sõela suruda – kui ei lähe, siis rändab eraldi karpi mõne koogi ootele).

 

 

Ühel heal päeval jäi mulle FBs ette see pilt uinuvast kaunitarist:

 

See zebratekk rändas minuga aastaid kõikidel reisidel kaasas

 

Seoses sellega meenus, kuidas ühel Tšehhi bussireisil panime sõbrannaga niimoodi hommikuni pidu, et hommikul oli hääl täitsa ära. Mina sain vist tunni magada, sõbranna üldse mitte. Ahjaa, ma olin giid, sõbranna oli reisisaatja. Õnneks järgnev päev siiski oli reisi viimane päev ja ma sain selle bussis maha magada. Vanaprouad selja taga aga ohkasid õndsalt, et giid on nii tubli olnud ja niimoodi pingutanud, et viimasel päeval andis lausa ta hääl alla.. 😀

 

Tegelikult olin ma hästi-hästi korralik ja tegin giiditööd südamest. Lihtsalt vahel olid reisil kaasas sõbrannad või lausa pool bussitäit sõpru ja siis lubasin viimasel õhtul endale ikka väikese peo ka.. Tegin giiditööd ikkagi nii 18 – 23 aastasena.

 

Selle peale mõtlesin, et võiks rääkida teile giiditöö kõige meeldejäävamaid lugusid. Osad positiivsed, teised… not so much.

 

Ma ei saa üle ega ümber ühest koledamast loost, mis läheb minu jaoks kindlasti kategooriasse “kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks”. Nimelt. Ühel kenal suvisel reisil Tšehhi oli mul erakordselt vahva bussitäis inimesi. Juba esimesest päevast saati julgesid kõik mu naljade üle kõvahäälselt naerda ega vaadanud mind kui mingit nolki, et “tšikk, kus sa oma ema jätsid”. Tavaliselt loobusid vanemad auväärt daamid sellisest suhtumisest siis, kui viisin nad Praha ekskursioonile ja nad päriselt nägid, et tean, millest räägin, ja jumaldan seda linna. Jutustasime aga igas peatuses maast ja ilmast. Mingi hetk hakkas aga aina enam välja paistma M – veidra välimusega meesterahvas, kellel oli kaasas reisil ainult portfell ja ühed riided, millega ta siis igal pool käis. Ah, teate, välimus välimuseks. Silma hakkas ta paistma hoopis sellega, kui küsis mu käest selliseid küsimusi nagu mis on Tšehhi rahvusputukas (mis on üldse Eesti rahvusputukas..? Kas rahvusputukaid üldse valitakse? :D), mis oli Poola zloti kurss enne ja pärast devalveerimist ja millega tegeleb Poola presidendi abikaasa. Mida enam reis edasi liikus, seda rohkem M mu kannul käis. Bussis oli meil veel kaks eriti rõõmsameelset keskealist prouat, kes käisid mulle kõrva sosistamas, et M on ju Olgasse armunud ja huvitav, kas reisi lõpuks on oodata abieluettepanekut.

 

Ühesõnaga meil oli väga lõbus… kuni ühel hetkel enam ei olnud. Tšehhi viimasel päeval oli M kahtlaselt kuri ja riidedki olid ühtäkki räpased. Kuna ta hoidis too pärastlõuna omaette, siis ma otsustasin seda ignoreerida. Kojusõidu hommikul nägi ta veel räpasem ja kurjem välja, aga teate see väljasõidusagin ja elevus ja noh, ma otsustasin seda jätkuvalt ignoreerida. Kui me olime jõudnud Poola kiirteele, siis tuli mu juurde bussi etteotsa enam mitte nii väga rõõmsameelne keskealine proua ja teatas, et M-l on paha olla ja kas me saaksime kinni pidada. Poola kiirteel teadupärast kinni pidada ei tohi ja bussijuhid keeldusid peatamast. Proua oli siiski päris hirmunud näoga ja ma siis läksin vaatasin, mis toimub. M istus küll omal kohal, aga pobises omaette ja lõi oma otsaesist järjest vastu eesistuja tooli. Vahepeal käratas ja virutas. Lõpuks hakkas tal ka epilepsiahoog.

 

See oli minu jaoks täiesti kehaväline kogemus, kus ma justkui teadlikult ei osanud midagi teha, aga ometi mu keha hakkas olukorda lahendama. Alguses ma tardusin, siis hakkasid käed värisema ja pisar tuli silma. Ühtäkki võtsin end kokku, ilmselt adrenaliinilaks jõudis kohale, sundisin bussijuhte peatuma esimeses söögikohas, et saaksime inimesed sööma saata ja seni kiirabi kutsuda. Võtsin ära M-i telefoni, helistasin ta õele, kes ütles, et tegemist on haige inimesega, kes ta üldse reisile lubas, kutsugu ma talle politsei jaaaaa pani toru ära. Okei, paljutõotav, mõtles Olga.

Kiirabi saabumise ajaks oli M jõudnud juba püksi urineerida ja peitis end bussipeldikusse. Kuidagi said bussijuhid ta kätte ja talle tehti rahustav süst. Meedikud ütlesid, et hiljemalt tunni pärast on asi korras. Nemad teda endale ei taha. Samal ajal bussitäis endiseid rõõmsameelseid inimesi olid hallide nägudega ja arutlesid selle üle, kuidas sellised hullud võivad inimesi tappa. Noh, niimoodi üldse mitte paha pärast. Kogemata.

 

Ootasime tunni, ootasime poolteist. Aeg pressis peale. Meedikud ütlesid, et tule ja võta oma hull ja nemad lahkuvad. Läksin siis M-i vaatama ja proovisin temaga rääkida. Tema vaatas hullupilguga tühjusesse, kiikus ja pomises omaette. Siis jooksis kiirabi bussi nurka ja hakkas seal omaette laamendama ja nurka urineerima. Vaatasin veelkord oma hirmunud reisijatele otsa ja ütlesin meedikutele, et viigu nad ta minema, minu bussi see mees enam jalga ei tõsta. Viisidki. Mina tundsin end kohutavalt. Samas tõesõna – ta tuli ise reisile teades oma haigusest, ise ta hakkas jooma alkoholi, mille tagajärjel ta ravimid enam ei mõjunud. Õnneks olid ülejäänud reisijad väga tänulikud ja mul pole ühelgi reisil olnud nii ülevoolavalt positiivset tagasisidet kui tookord.

 

Arvate, et lugu sai siinkohal läbi? Hehee, ei. Möödus juba mitu-mitu kuud, mina käisin juba rahulikult ülikoolis ja tolleks aastaks oli giiditööga kõik. Ühel päeval heliseb telefon, võtan vastu ja teisel pool toru on jube tuttav hääl. M. Härra annab teada, et sai nüüd Poolas hullumajast välja – mina ta sinna jätsin ja mina pean ta nüüd Eesti tagasi organiseerima. Ei ole tal ei raha, telefoni ega midagi. Eks ma soovitasin tal saatkonda pöörduda, sest olgem ausad, ta ise jättis end sinna Poola hullarisse oma käitumisega, mitte mina.

Vähemalt lõpuks sain aru, miks need meedikud teda alguses kohe kuidagi kaasa võtta ei tahtnud – Poolas on vist selline seadus, et kui kellegi hullarisse sisse kirjutad, siis enne paari kuud välja lasta ei tohigi. Uups.

 

Sihtriiki sõites siiski pidi tööd tegema ja magamisest võis ainult und näha

 

Nüüd isegi aastaid hiljem on mul kogu see lugu ikka veel nii detailselt meeles justkui see oleks eile olnud. Täitsa ausalt olin ma nii üllatunud oma käitumise ja kindlameelsuse üle. Siiani on tunne nagu oleks keegi teine tookord mu keha juhtinud ja mina lihtsalt kõrvalt vaadanud. Võibolla olen tänaseks M-ile natuke isegi tänulik, et ta mu teele sattus ja õpetas mind kriisiolukorda sirge seljaga ja enesekindlalt lahendama.

 

Kuna see lugu sai ikka jube pikk, siis teeme nii, et järgmised lood tulevad siiski järgmises postituses. Sorri.

 

 

Purukattega mandli-õunakook

Plaaditäis

 

Põhi

250 g võid

180 g nisujahu

200 g mandlijahu

125 g suhkrut

2 munakollast

Noaotsatäis soola

 

Täidis*

400 g toorjuustu

250 g ricotta kohupiimapastat

110 g munakollast (6-7 tk)**

2 sl maisijahu

75 g suhkrut

1 tl vanilli

 

Kate

1 tl kaneeli

5 – 6 õuna

30 g demerara suhkrut

 

*Täidisesse võib lisada ka sidrunimahla ja puru hulka sidrunikoort.

**Võib kasutada samas koguses terveid munasid.

 

Kuumuta ahi 180 kraadini.

Põhja jaoks sega kuivained ja näpi hulka või. Saadud purutaolisest tainast pane ca 1/3 kõrvale – sega sinna hulka kaneel ja demerara suhkur ning tõsta külmkappi ootele. Nüüd lisa järelejäänud puru hulka munakollased. Sega tainas ühtlaseks, suru ahjuplaadi põhja ja pane külmkappi.

Täidise jaoks sega toorjuust ricottaga vispli abil ühtlaseks. Lisa vanill ja suhkur ning seejärel ükshaaval munakollased. Viimasena lisa tärklis.

Koori ja tükelda õunad.

Kalla toorjuustutäidis põhjale, puista peale õunad ja seejärel puru. Küpseta kooki ca 45 minutit.