Ahvileib mustikate ja apelsiniga
|Ahvileib võiks kõlada sama hästi kui monkey bread. Aga ei kõla juuuu. Vähemalt maitsega on lood äärmiselt hästi, olgu ta kas või pärdikuleib. Abikaasa ütles väga tabavalt, et seda võibki sööma jääda.
Olgu teile hoiatuseks öeldud, et täna on beebiblogi päev.
Ühel oma järjekordsel kenal jalutuskäigul mõtlesin ma pikalt (sest kõnnin ma ju nii aeglaselt, et mõtlemisaega on kohe südamest) sellisele hirmsale teemale nagu seda on raseduse ja lapse saamisega seotud hirmud. Arvan, et olen terve elu esindanud nende hirmude meistriklassi. Vähemalt selle hetkeni, mil lõpuks ise rasedaks jäin. Mida ma siis kartsin?
Sünnitusvalu
Esimene hirm seoses lapsesaamisega tekkis mul õige noores eas, kui sai liiga palju filme vaadatud. Oh neid kriiskavaid ameerika näitlejaid.. Ma ei saanud aru, miks maailm on nii ebaõiglane, et naised peavad sellist valu taluma.. ja seda veel vabatahtlikult. Sellist valu, mille kirjeldamiseks ei ole keegi tänasekski suutnud piisavalt suuri sõnu leida.
Niisiis olin trotsi ja hirmu täis pubekas ning hakkasin kõigile kuulutama, et mina ei taha kunagi last saada. Kusjuures ise teadvustades seda, et ma lihtsalt tohutult kardan sünnitust.
Keha muutused
Teine oluline probleem pubeka jaoks oli keha. Ma nimelt olen oma keha ja pubekana eriti sellega kaasnevat tähelepanu enamasti väga armastanud. Kui te vaid teaks, kui palju ma vaidlesin isaga, kes täiesti alatult ei lubanud mul nabapluusidega koolis käia! Mõte sellest, et ma kunagi pean oma keha hiiglaslikuks välja venitama ja siis laskma sel lössi ja armiliseks vajuda, ei kuulunud mu unistuste sekka. Kuna ma olin saanud pubekana oma esimesed venitusarmid rindadele ja tagumikule, siis teadsin, kui koledad need on. Sisuliselt maailma lõpp.
Minust saab halb ema
Olles juba päris mitu aastat kõvahäälselt rääkinud kõigile, et ei kavatse kunagi last saada, hakkas mingi hetk minus siiski mingi instinkt pead tõstma. Justkui tegelikult peaks ikkagi lapse saama, aga kui ma seda mõtet nii kaua olen maha teinud, siis mis ema minust saab? Kas ma jäängi selliseks egoistiks, kes mõtleb lapse saamisega seoses ainult iseenda mugavusele ja kehalistele muutustele? Kas ma üldse suudan last armastada? Kusjuures ma ei ole tänaseks päevaks mitte kunagi mitte ühtegi beebit puutunud (nemad mind ikka on, sest nad ei saa kunagi aru, miks on seltskonnas mingi inimene, kes ei tule neid näperdama, ja tulevad ise seda imelooma katsuma). Ühesõnaga ma ei tundunud endale piisavalt emalikku tüüpi inimesena.
Väärika inimese kasvatamine
Kui nüüd kõik eelnevad hirmud kokku võtta, siis tekkis väga loogilise jätkuna hirm selle ees, mis inimese suudab üldse üks egoistlik ja mitte-emalik tsikk kasvatada? Kas ma ikka suudan pakkuda lapsele piisavalt armastust, hellust, hoolt, aega, distsipliini, et temast korralik täiskasvanud inimene kasvatada?
Nagu juba aru saite, räägin ma nendest hirmudest minevikuvormis. Ma tean väga selgelt, et need mõtted on mind puberteedieast alates kimbutanud. Ometi praegu nendest kirjutades meenusid mulle need ainult õige häguselt. See on see rasedaaju.
Kas ma tänaseks kardan sünnitusvalu? Ei. Laps on vaja ju niikuinii kuidagi välja saada (ja teleporteerumist ei ole ikka veel välja mõeldud) ja minu kui ema ülesanne on mõelda sellele, et lapse välja saamine oleks võimalikult valutu lapsele. Mitte sellele, kui valus mul on.
Kas ma tänaseks kardan oma kehaliste muutuste pärast? Ei. Minu keha muutused huvitagu vaid mind ja minu abikaasat. Kui need muutused annavad meile lapse, siis kuidas need saavad meie silmis üldse koledad olla. Seda enam, olen triibuliste kannikatega elanud oma 15 aastat ja ikka olen elus ning isegi abielus!
Kas ma tänaseks kardan, et minust saab halb ema? Ei. Minust saab täpselt selline ema nagu minu lapsel on vaja.
Kas ma tänaseks kardan, kas ikka suudan kasvatada väärika inimese? Ei. Mul on lapse jaoks varutud juba tänaseks piisavalt armastust, et teda piinlikult kaua sellega üle külvata. Pealegi saab see laps endale suurepärase isa.
Võin öelda käsi südamel, et mul on tänaseks päevaks seoses raseduse ja lapsesaamisega ainult üks hirm – lapse tervis. Kindlasti iga ema teab seda tunnet, mil raseduse jooksul sai oma kõhtu togitud puhtalt seepärast, et kontrollida, kas laps ikka vastab omapoolse põksuga. Vaadates oma vanemaid ja tuttavaid lapsevanemaid olen aga aru saanud, et mure oma lapse tervise pärast on midagi, mis käib lapsevanemaks olemisega paratamatult kaasa.. alates raseduse esimestest hetkedest, kuni… terveks eluks? Mis seal siis ikka. Tuleb harjuda.
Retsept: Russian Foodie.
Ahvileib mustikate ja apelsiniga
22 cm keeksivorm
Tainas
450 – 500 g jahu
15 g pärmi
30 g suhkrut
0,5 tl soola
300 ml piima
60 g võid
1 muna
Täidis
100 g võid
100 g suhkrut
100 g pruuni suhkrut
0,5 apelsini koor ja mahl
Ca 200 g mustikaid
Soovi korral – törts rummi
Taina jaoks sulata või ja jäta ootele.
Pane piim potti ning soojenda tasasel tulel, kuni see on käesoe. Sega suures kausis pärm suhkruga. Lisa käesoe piim. Seejärel lisa pool jahukogusest ja sool. Lisa muna. Nüüd lisa jahtunud või ja seejärel jätka jahu lisamist järk-järgult. Pärmitainast tasub alati pikalt ja korralikult sõtkuda, kuni tainas lööb kätest ja kausist lahti. Valmis tainas kata rätikuga ja pane sooja kohta ca 45 minutiks kerkima.
Täidise jaoks sega suhkrud riivitud apelsinikoorega. Teises kausis sega apelsinimahl rummiga (kui otsustasid kasutada rummi). Sulata või ja jäta jahtuma.
Määri keeksivorm võiga.
Vormi tainast umbes kreeka pähkli suurused pallikesed. Neid saab ca 35 tk. Lao vormi esimene kiht – eelnevalt kasta iga palli sulavõi ja seejärel suhkrusegu sisse. Kalla peale natuke apelsinumahla ja puista peale mustikad. Jätka pallikeste ladumist vaheldumisi mustikate ja apelsinimahla niristamisega, kuni vorm on täis. Järelejäänud või, mahl ja suhkur kalla kõige peale.
Lase saial veel 30 minutit soojas kohas kerkida. Seni kuumuta ahi 180 kraadini. Küpseta ca 45 – 50 minutit. Keera keeksivorm ahjust võttes kohe tagurpidi. Lase 10 minutit jahtuda ja eemalda vorm.
Sa oled nii armsalt kõik olulise kokku võtnud, et selle peale ei olegi midagi vaja lisada.
🙂 Need on need pikad jalutuskäigud ja mõtete kogumised.. 🙂
Nii armsalt oled enda jaoks selle kokku võtnud. Ratsionalistina võib tõesti mõelda, et nn sünnitus tuleb lihtsalt ära teha mõtlemata valule. Teisalt võib mõelda ka nii, et see nn valu on ainus valu maailmas, millel on mõte, algus ja lõpp. See on eesmärgiga viia sind lähemale kohtumisele sinu lapsega. Algus on märguanne sulle, et sa teaksid olla valmis (kui nii üldse saab öelda) millal on oodata kohtumist. Iga tuhuhoog viib sind sellele lähemale. Sel hetkel kui pisike on su kätel ja su silmis rõõmupisarad on valust saanud juba eilne päev.
Nii ilusasti kirjutatud 🙂 Mulle jäi aktiivsünnituse loengult kusjuures kõlama just see mõte, et sünnitusvalu on ainuke mõtestatud valu.. Praegu tundub see kõik nii loogiline, loodan, et ka õigel hetkel püsib meeles.
Tere!
Kas ahvileiva retseptis on tegemist kuivpärmi või värske pärmiga. Millist pärmi muidu eelistad pärmitaigna küpsetistes. Olen siiani kasutanud vaid värsket pärmi. Kas peaks aga ehk proovima kuivpärmi? On neil mingit erilist vahet?
Aitäh!
Tere! Kasutatud on presspärmi. Ise kasutan ainult presspärmi oma küpsetistes ja ei oskagi kuivpärmi teemadel kaasa rääkida. Puht subjektiivselt tundub, et pärm on ju elusolend ja kuivpärmi “äratamiseks” läheb vaja kõrgemat temperatuuri ja kauem aega.
Väga huvitav retsept, peab järgi proovima 🙂
Ohoh.. Mulle on jäänud mulje, et sa ei ole suur koduste küpsetiste fänn 😛 Naise loogika – kuna teed nõnda põnevaid soolaseid roogasid, siis see lihtsalt ei ole ju ometi võimalik.. 😛
Ah jäta nüüd- ma teen kodus täiesti tavalisi toite. Ei söö krabisisd ega homaari või vasika harknääret. LIsaks ma nädala sees ei viitsi toidutegemisele kulutada rohkem kui 15 minutit. See ei tähenda seda, et kui ma ise olen laisk, et ma fännata toredaid asju ei oskaks. Kuna ma ka momendil kodune, olen ma ennast paar korda küpsetamas isegi avastanud. Meil rändavad küll küpsetised lõpuks prügikasti, sest pole tänulikke tarbijaid ja nii ongi kujunenud, et küpsetan ainult siis, kui külalisi on oodata.
Ei no ma täitsa usun. Lihtsalt.. sa oled Tigu Kristel ja esimese hooga tulevad silme ette ikkagi austrid ja kammkarbid.. 😀
Eks me ka kodus kahekesi ja magusate asjade ärasöömine on tihti väljakutseks. Õnneks leian üldiselt “ohvrid” sõprade või kolleegide näol. Kuigi sul sellega seal kaugel maal vist VEEL kehvasti..? 😛
Mul on üleval korrusel rentnikud- 3 Horvaatia noormeest- nemad sööksid vist kõik ära…ma polegi sellele mõelnud varem 🙂
Siis pole ju üldse probleemi 😀
Tere! Mina olen üks sellistest kes mustikaid ei söö ( lapsepõlve halb mälestus:)).Kas mustikaid võiks millegagi asendada? tundub väga huvitav retsept ja tahaks proovida. Annika
Tere! See peab küll üks kole mälestus olema, et nõnda head asja mitte süüa 😛 Aga ma ise asendaksin vaarikatega. Nad natuke suured, aga külmutatud vaarikaid saab mugavalt ju murendada..
Tere!
Ahvileib proovitud. Mustikate asemel vaarikad. Pärmi võtsin 25 g värsket (kas retseptis kuivpärmi kogus?). Vorm kerkis ääreni juba enne ahju panekut. Umbes 5 min peale küpsemise algust laskis üks pallikene vormist jalga, jätsin ta siis restile üksi edasi küpsema. Väga väga maitsev küpsetis, kõik kiitsid. Jääb põhiretseptuuri. Kena ootusaega!
Nii tore, et maitses! Retseptis ikka presspärm. Mul kerkis ta ka vormist välja oma 3 cm kindlasti, aga alusele ringi keerates oli kena ühtlane 🙂
Aitäh!
Tere! Tekkis selline küsimus, kas keeksivorm on ainuvõimalik küpsetamise vorm? Kas tavalises vormis küpseb ka seest valmis või võib jääda tooreks?
Ikka saaks tavalises vormis ka. Ainult peaks kauem küpsetama ja siis mingi hetk vast fooliumi ka peale panema.
Proovitud nüüd siis 20 cm tavavormis: tainast ikka palju, kerkis nii et kuhi peal ja osa palle lasi ka alguses jalga. Pärast 10 minutit katsin juba fooliumiga ja küpsetusaega ka 10 minutit rohkem, aga pärast põhjas ikka veidi toores koht. Ja veel, kasutasin kultuurmustikaid ja ei saanud üldse seda ilusat punast kastet 🙂 vaid hoopis punaste täppidega koogi mis kaetud apelsini-karamelli kastmega. Peab vist taina tegema üpris tugeva, et pallid omavahel väga kokku ei kerkiks?