Ahvileib mustikate ja apelsiniga

Ahvileib võiks kõlada sama hästi kui monkey bread. Aga ei kõla juuuu. Vähemalt maitsega on lood äärmiselt hästi, olgu ta kas või pärdikuleib. Abikaasa ütles väga tabavalt, et seda võibki sööma jääda.

 

DSC09823

 

Olgu teile hoiatuseks öeldud, et täna on beebiblogi päev.

Ühel oma järjekordsel kenal jalutuskäigul mõtlesin ma pikalt (sest kõnnin ma ju nii aeglaselt, et mõtlemisaega on kohe südamest) sellisele hirmsale teemale nagu seda on raseduse ja lapse saamisega seotud hirmud. Arvan, et olen terve elu esindanud nende hirmude meistriklassi. Vähemalt selle hetkeni, mil lõpuks ise rasedaks jäin. Mida ma siis kartsin?

 

Sünnitusvalu

Esimene hirm seoses lapsesaamisega tekkis mul õige noores eas, kui sai liiga palju filme vaadatud. Oh neid kriiskavaid ameerika näitlejaid.. Ma ei saanud aru, miks maailm on nii ebaõiglane, et naised peavad sellist valu taluma.. ja seda veel vabatahtlikult. Sellist valu, mille kirjeldamiseks ei ole keegi tänasekski suutnud piisavalt suuri sõnu leida.

Niisiis olin trotsi ja hirmu täis pubekas ning hakkasin kõigile kuulutama, et mina ei taha kunagi last saada. Kusjuures ise teadvustades seda, et ma lihtsalt tohutult kardan sünnitust.

 

Keha muutused

Teine oluline probleem pubeka jaoks oli keha. Ma nimelt olen oma keha ja pubekana eriti sellega kaasnevat tähelepanu enamasti väga armastanud. Kui te vaid teaks, kui palju ma vaidlesin isaga, kes täiesti alatult ei lubanud mul nabapluusidega koolis käia! Mõte sellest, et ma kunagi pean oma keha hiiglaslikuks välja venitama ja siis laskma sel lössi ja armiliseks vajuda, ei kuulunud mu unistuste sekka. Kuna ma olin saanud pubekana oma esimesed venitusarmid rindadele ja tagumikule, siis teadsin, kui koledad need on. Sisuliselt maailma lõpp.

 

Minust saab halb ema

Olles juba päris mitu aastat kõvahäälselt rääkinud kõigile, et ei kavatse kunagi last saada, hakkas mingi hetk minus siiski mingi instinkt pead tõstma. Justkui tegelikult peaks ikkagi lapse saama, aga kui ma seda mõtet nii kaua olen maha teinud, siis mis ema minust saab? Kas ma jäängi selliseks egoistiks, kes mõtleb lapse saamisega seoses ainult iseenda mugavusele ja kehalistele muutustele? Kas ma üldse suudan last armastada? Kusjuures ma ei ole tänaseks päevaks mitte kunagi mitte ühtegi beebit puutunud (nemad mind ikka on, sest nad ei saa kunagi aru, miks on seltskonnas mingi inimene, kes ei tule neid näperdama, ja tulevad ise seda imelooma katsuma). Ühesõnaga ma ei tundunud endale piisavalt emalikku tüüpi inimesena.

 

Väärika inimese kasvatamine

Kui nüüd kõik eelnevad hirmud kokku võtta, siis tekkis väga loogilise jätkuna hirm selle ees, mis inimese suudab üldse üks egoistlik ja mitte-emalik tsikk kasvatada? Kas ma ikka suudan pakkuda lapsele piisavalt armastust, hellust, hoolt, aega, distsipliini, et temast korralik täiskasvanud inimene kasvatada?

 

Nagu juba aru saite, räägin ma nendest hirmudest minevikuvormis. Ma tean väga selgelt, et need mõtted on mind puberteedieast alates kimbutanud. Ometi praegu nendest kirjutades meenusid mulle need ainult õige häguselt. See on see rasedaaju.

 

Kas ma tänaseks kardan sünnitusvalu? Ei. Laps on vaja ju niikuinii kuidagi välja saada (ja teleporteerumist ei ole ikka veel välja mõeldud) ja minu kui ema ülesanne on mõelda sellele, et lapse välja saamine oleks võimalikult valutu lapsele. Mitte sellele, kui valus mul on.

Kas ma tänaseks kardan oma kehaliste muutuste pärast? Ei. Minu keha muutused huvitagu vaid mind ja minu abikaasat. Kui need muutused annavad meile lapse, siis kuidas need saavad meie silmis üldse koledad olla. Seda enam, olen triibuliste kannikatega elanud oma 15 aastat ja ikka olen elus ning isegi abielus!

Kas ma tänaseks kardan, et minust saab halb ema? Ei. Minust saab täpselt selline ema nagu minu lapsel on vaja.

Kas ma tänaseks kardan, kas ikka suudan kasvatada väärika inimese? Ei. Mul on lapse jaoks varutud juba tänaseks piisavalt armastust, et teda piinlikult kaua sellega üle külvata. Pealegi saab see laps endale suurepärase isa.

 

Võin öelda käsi südamel, et mul on tänaseks päevaks seoses raseduse ja lapsesaamisega ainult üks hirm – lapse tervis. Kindlasti iga ema teab seda tunnet, mil raseduse jooksul sai oma kõhtu togitud puhtalt seepärast, et kontrollida, kas laps ikka vastab omapoolse põksuga. Vaadates oma vanemaid ja tuttavaid lapsevanemaid olen aga aru saanud, et mure oma lapse tervise pärast on midagi, mis käib lapsevanemaks olemisega paratamatult kaasa.. alates raseduse esimestest hetkedest, kuni… terveks eluks? Mis seal siis ikka. Tuleb harjuda.

 

Monkey bread with blueberries

 

Retsept: Russian Foodie.

 

Ahvileib mustikate ja apelsiniga

22 cm keeksivorm

 

Tainas

450 – 500 g jahu

15 g pärmi

30 g suhkrut

0,5 tl soola

300 ml piima

60 g võid

1 muna

 

Täidis

100 g võid

100 g suhkrut

100 g pruuni suhkrut

0,5 apelsini koor ja mahl

Ca 200 g mustikaid

Soovi korral – törts rummi

 

Taina jaoks sulata või ja jäta ootele.

Pane piim potti ning soojenda tasasel tulel, kuni see on käesoe. Sega suures kausis pärm suhkruga. Lisa käesoe piim. Seejärel lisa pool jahukogusest ja sool. Lisa muna. Nüüd lisa jahtunud või ja seejärel jätka jahu lisamist järk-järgult. Pärmitainast tasub alati pikalt ja korralikult sõtkuda, kuni tainas lööb kätest ja kausist lahti. Valmis tainas kata rätikuga ja pane sooja kohta ca 45 minutiks kerkima.

Täidise jaoks sega suhkrud riivitud apelsinikoorega. Teises kausis sega apelsinimahl rummiga (kui otsustasid kasutada rummi). Sulata või ja jäta jahtuma.

Määri keeksivorm võiga.

Vormi tainast umbes kreeka pähkli suurused pallikesed. Neid saab ca 35 tk. Lao vormi esimene kiht – eelnevalt kasta iga palli sulavõi ja seejärel suhkrusegu sisse. Kalla peale natuke apelsinumahla ja puista peale mustikad. Jätka pallikeste ladumist vaheldumisi mustikate ja apelsinimahla niristamisega, kuni vorm on täis. Järelejäänud või, mahl ja suhkur kalla kõige peale.

Lase saial veel 30 minutit soojas kohas kerkida. Seni kuumuta ahi 180 kraadini. Küpseta ca 45 – 50 minutit. Keera keeksivorm ahjust võttes kohe tagurpidi. Lase 10 minutit jahtuda ja eemalda vorm.

 

 

 

Monkey bread with blueberries

Share Button
19 Comments