Marianne trühvlid

Ma olen juba pikemat aega tahtnud kirjutada üldse mitte daamilikul teemal – alkohol (mitte, et ma muidu väga daamilikult kirjutaks :)).

Kui uskumatult see ka ei kõlaks, olin esimest korda joogine õige väikese lapsena ja mäletan seda tänaseni. Nimelt maitses meile vennaga väga toonik. Maitseb tänasenigi. Eks vanemad ostsidki toonikut aeg-ajalt.. kuni ühel päeval isa ostis väga sarnases pudelis gin-tooniku ja meie vennaga pahaaimamatult sellest arvestatava osa ära jõime, kuni täiskasvanud saunas olid 🙂 Siiamaani mäletan, kuidas me temaga itsitasime ja klaase kokku lõime ning kogu jook igas ilmakaares laiali lendas..

Puberteedieas olin ma aga üllatavalt korralik ja need aastad, kui sõbrad alkoholi avastasid, olin hoopis karsklane – jälgisin, et kõik ikka elus ja terved oleksid, vetsupotti tabaksid ja selja peal ei magaks. Kuna mu väga kallis sõbranna oli samuti karsklane, siis meie seltskonnas ei tekkinud kunagi sellist suhtumist, et alkohol on lahe ja seda peab jooma. Tahtsid, jõid, ei tahtnud, ei joonud. Eks ma mingi hetk ikka hakkasin siidrit ja muid kleepekaid kaasa jooma, aga neidki minimaalselt. Esimest korda elus jäin päris purju 17. aastaselt, loomulikult ekskursioonil Venemaale. Pidu oli täiesti “meeletu” – suutsin nii 1 tunni jooksul end purju juua, oma tuppa kakerdada, end täis oksendada, õpetajale vahele jääda ja nii korralikult sõimata saada, et järgmisel hommikul ärkasin kell 6, et esimesena sirge seljaga hommikusöögile jalutada 🙂 Vähemalt paariks aastaks tituleeriti mind ropsi-Olgaks. Eks kõigil oli üksjagu naljakas ka, sest nad ei olnud mind varem purjus näinud..

Siinkohal võiks nüüd rääkida ülikooliaastatest, eelkõige Tšehhis õppimise semestrist.. aga nii julge ma ei ole. Panen vaid ühe pildi, mis kogu asja kokku võtab. Küll aga avastasin, et mul on alles tollest ajast blogi, mille kunagi sulgesin (noh, tundus kohatu tööle kandideerida, kui selline info minu kohta internetist vastu vaatas.. ja veel enda kirjutatud). Aga kui keegi soovib lugeda noore Olga seiklusi Prahas, siis andke mulle aga oma email ja saate blogile ligi..

 

 

Praeguseks on minust sirgunud kultuurne joodik – nädalavahetusel kuulub prae kõrvale punane vein, sõbrannadega istumise juurde mõni Prosecco või šampus ja ainult teatri juurde konjak. Aeg-ajalt saab ka väljas käidud ja siis ometi peab seltskonnahing olema, eks? Nüüd ma hakkan tegelikult ka oma postituse tuumani jõudma.

Aina enam tunnen, et ühiskond “sunnib” mind alkoholi tarbima. Alates sellest hetkest, mil me otsustasime korraldada spontaanselt paari kuuga pulmad, on kõigil olnud tagakuklas kahtlus, et eks see Olga peab rase olema (miks muidu peaks tänapäeval noored inimesed abielluma? Ja seda nii ootamatult?). Kusjuures võiks eeldada, et 2,5 a jooksul rahunetakse maha, aga tutkit. Ega seegi asjale kaasa aidanud, kui ma ülikoolis õppides juurde võtsin. Kõik need pidevad pilgud ja kommentaarid on aastate vältel tekitanud minus tunde, et ma PEAN seltskonnas alati alkoholi jooma. Ma enam isegi ei vaevu pokaalist ära ütlema, kui keegi pakub. Lihtsam on vaikuses juua, kui vaadata kellegi kavalat pilku ja kuulata küsimusi “ah, et sedapsi?”. Huvitav kas inimesed tõesti ei mõtle, et kui ma olekski rase, siis ma ju võtaks selle pokaali vastu ja üritaks teeselda joomist või kuidagi kavaldada. Ja see sama mure jälitab mind nii vanematekodus, sõpradega kui ka kolleegidega. Päris palju kohti, kus end tõestada, eks?

Ma ei väida praegu, et mind otseselt keegi sunnib jooma (kui, siis ühiskond kui selline) ja ei süüdista kogu maailma, kui võtan pokaali veini. Ja ma ei väida, et tarvitan palju alkoholi. Pigem tunduvalt alla Harju keskmise. Lihtsalt olen veendunud, et ilma sellise surveta oleks mu elu palju lillelisem… ja kainem? Põhimõtteliselt on mul vaid abikaasa ja paar lähedast sõbrannat, kellega ma ei tunne mingit vajadust midagi tõestada. Näiteks ei tarvitanud ma Tai reisi jooksul üldse alkoholi ja ei saa öelda, et seda väga igatsesin. Olen päris veendunud, et seetõttu suutsin Tais ka korralikult kaalust alla võtta. Niisiis jõudsin otsusele, et enam ma ei lase end teiste arvamusest heidutada. Tegelikult on see nende mure, et nad selliseid järeldusi teevad ning järeldusest johtuvalt ebaviisakalt kommenteerivad. See on nende mure, et nende arust on okei olukord ainult siis, kui 27. aastane naine alkoholi tarbib. See on nende mure, et nende arust peab naisel olema põhjus, miks ta parasjagu alkoholi ei taha.

Tahan joon, ei taha ei joo. Mis see üldse on teiste asi, MIKS ma parasjagu alkoholi tarvitada ei taha? Mis see nende perset torgib? Vabandust sõnavara eest, aga no tõesti? Kui ma olekski rase, siis küll ma seda ütleks, kui oleks aeg.

Miks inimesed ei saa aru, et vahel ongi tore autoga peole tulla, mitte seetõttu, et rasedust varjata, vaid seetõttu, et mõnusalt pärast koju sõita ja hommikul hea enesetundega ärgata?

Miks inimesed ei saa aru sellest, et alkoholi koguse vähendamine aitab kaalulangusele oluliselt kaasa ja naistel käib niikuinii pidev sõda kaaluga?

Miks inimesed ei saa aru, et inimene vahel lihtsalt ei taha alkoholi juua? Selleks ei pea olema põhjust. Või tänapäeva ühiskonnas ei tohi ilma põhjuseta mitte juua? Peaks mainima, et see on siis õige kehv ühiskond.

Ei, ma ei hakanud uuest aastast karsklaseks. Lambakarree kõrvale ma jätkuvalt tahan pokaali punast veini, sõpradega Prosecco nautimisest ja pidupäevadel šampuse pokaalist (või paarist) rääkimata. Küll aga otsustasin ma enam mitte alluda ühelegi provokatsioonile ja tarvitada alkoholi parasjagu ainult siis, kui ma seda tahan. Püüan iga kord, nähes “seda” pilku mõelda, et probleem on “selle” pilgu tegijas, mitte minus. Vaatame, kuidas õnnestub. Loodan, et sama edukalt, kui plaan suve alguseks 5 kilo alla saada.

Olen selle postituse kallal nüüd väga pikalt vaaginud, kas ikka avaldada või mitte ja kui palju avameelitseda. Ma ei ole siiani kindel, et avaldamine on õige otsus. Aga tunnen, et see aitab mu enesekindluse säilitamisele ja eesmärkide täitmisele kaasa.

Naised, kas ma olen oma mures üksi?

 

 

Trühvlitest niipalju, et need on mmmmmmmmõnusad, suus sulavad (näe, Teevi, kirjutan õigesti), parajalt magusad ja samas värskelt piparmündimaitselised. Kuna Fazer’i Marianne šokolaad on iseenesest juba nii hea ja siidjas, siis pole mingit probleemi sellest lihtsa vaevaga teha suurepäraseid trühvleid, kõige klassikalisema trühvli retsepti järgi. Ma ei ole tegelikult üldse kindel, millistest meie tavakauplustest Marianne šokolaadi leiab ja vabandust, kui ajan kellelgi isu peale, aga siis päris igast poest pole šokolaadi saada.. aaaaga laevalt saab kindlasti 🙂

 

Marianne trühvlid

40-50 tk

 

200 g Fazeri Marianne šokolaadi

100 g tumedat šokolaadi

1 dl vahukoort

50 g võid

 

Glasuuriks – 300-400 g tempereeritud tumedat šokolaadi*

Kaunistamiseks – Marianne Crush kommipuru

 

Haki Marianne šokolaad (et oleks lihtsam sulatada) ja tükelda tume šokolaad.

Kuumuta väikeses potis vahukoort ja võid, kuni või on sulanud. Tõsta tulelt, lisa šokolaadid ja sega ühtlaseks. Vajadusel tõsta veel korraks pliidile, et mass ühtlaseks saada. Pane saadud mass vähemalt 30 minutiks külmkappi tahenema. Tee massist pallikesed ja pane tagasi külmkappi.

Tempereeri šokolaad, kasta sisse pallikesi ja aseta need alusele tahenema. Puista kohe peale kommipuru.

 

* Tempereerimisest loe täpsemalt siit!