Pina Colada trühvlid

Kui te olete pahaaimamatult sattunud siia retseptiotsingule, siis tasub kohe heaga mu mulast mööda, allapoole kerida.

Tramtamtam… siit tuleb viimane toidupostitus mingiks ajaks.. sest et Kaju Köök muutub nüüd taas seljakotiränduri reisiblogiks! Või vähemalt ma üritan soojal maal olles oma toredate lugejate peale mõelda ja end kokku võtta – päikese käest varjuda, kokteili käest panna ja trükkida. Siinkohal vabandage mu hommikune õelus 🙂

Ma olen teadupärast üsna jutukas ja üsna (hea küll, VÄGA) edev oma loomult. Kui me nii kolm nädalat tagasi ostsime lennupiletid puhkusele minekuks ära, siis mõnitas abikaasa mind järjepidevalt iga päev, küsides “Noh, kellele ees sa nüüd täna eputasid, et me reisile läheme?”. Ma siis põhimõtteliselt ja väga suure vaevaga üritasin seda mitte tervele ilmale kuulutada, et me taas Taisse reisime (kaks korda aastas Taisse? Vabalt!). Mitte et nüüd terve ilm mu blogi loeks..

Seekord me lendame kohe otse Lõuna-Taisse, kuurortpiirkonda. Esimeseks sihtpunktiks on Khao Lak, sest selles piirkonnas asuvat maailma parimad sukeldumise paigad. Tegelikult seepärast abikaasa tahtiski tagasi Taisse minna – häbiväärt lugu, et Tais sai käidud ja üksjagu sukeldutud, aga parimate kohtadeni ei jõudnudki. Mina olen aga nõus Taisse iga kell uuesti minema, sest mul üldiselt on puhkuseks vähe vaja – päikest ja head toitu, mida ma ise parasjagu ei pea valmistama.

 

Kui ma juba toidu nautimise teemani jõudsin, siis lõpuks ometi on mul aega sel teemal pikemalt peatuda ja mõelda. Lugesin eelmisel kuul ajakirjast “Toit ja tervis” artiklit sellest, kuidas peab teadvustama endale, mis toitu sa parasjagu sööd. Artikkli eesmärk oli küll rohkem rääkida sellest, et niimoodi rahulikult ja põhjalikult närides ei kipu me nii palju sööma, kui mõtlematult sisse lahmides sööksime (sest selline jutt müüb paremini) ja eks jutt sellest, kuidas 5 minutit kinnisilmi õunatükki mäluda ja nautida, on ka minu jaoks liiast. Mina, elunautijana, vaataksin asja sellest aspektist, et selline teadvustatud söömine pakub ju täiesti uue maitseelamuse!

See võib nüüd kõlada naljakalt, sest me ju ometi valime ise toidu ja järelikult ka teadvustame, mida sööme, eks? Aga mõelge sellele, kui tihti te sööte nii, et samal ajal vaatate telekat või istute arvuti või telefoni taga või räägite lakkamatult juttu. Aga nendele kordadele, mil sööte rahus ja vaikuses ning päriselt mõtlete sellele, mida suust sisse ajate ja mis elamuse see teile pakub. On neid kordi üldse? Vast ainult siis, kui lähete restorani sööma?

Ma olen nüüd nahhaalselt kuu aja jooksul jälginud, kuidas mu abikaasa sööb – ta on õnnelik toidu üle, mis ma teen, ja ma näen, et see maitseb, AGA samal ajal vaatab ta alati telekat ja ei saa aru, mida ta nüüd tegelikult sööb. Ta teadvustab endale, et see on maitsev, samas, kui ma küsin ta käest, mida ta eile sõi, siis ta ei tea. Rääkimata siis sellest, kui ma uurin, mis maitseaineid või koostisosi sisaldas 5 minutit tagasi söödud toit. Seega põhimõtteliselt ta teab, et ma olen hea kokk ja et ta toitub maitsvalt, AGA ta ei tea päris kindlalt, mida ta ikkagi sööb (vabandust abikaasa, et ma sind niimoodi laborirotina kasutasin :)).

Kas on üldse vajagi teada, mida sa sööd? Kindlasti on inimesi, kelle jaoks teadmine, et toit on maitsev, on piisav. Arvan, et abikaasagi elab mul väga õnnelikult õndsas teadmatuses ja ei näe põhjust, miks peaks üldse pead vaevama selliste detailidega siin elus. Niimoodi platooniliselt võib ju öelda, et toitu ongi vaja ainult ellujäämiseks. Samas mulle tundub, et see on nõnda suur elamus, mille inimesed endalt ise vabatahtlikult ära võtavad! Toitu käiakse nautimas restoranides (kui sedagi!), kodune igapäevane toit neelatakse aga harjumuspäraselt ja mõtlematult alla.

Loomulikult mina, suur moraalitseja, käitun ise oma sõnade järgi. Ma ei saa öelda, et olen teadlikult aega maha võtnud ja rahus söönud kunagi (selle söömise tempo vähendamise kallal näen isegi üksjagu aega), aga meie kodus kasvatati meid ikka nii, et süüakse köögis, mitte teleka taustaks. Seega õhtusöögi ajal istun alati seljaga teleka suunas ja üritan meeleheitlikult ajendada ka abikaasat pilku toidule pöörama küsimustega “kuidas toit maitseb?”, “kas tahad veel?”, “kas on hea kala”, “kas sulle meeldib see kaste” jne.. Lõunat söön aga tihti õndsas üksilduses, mis on nõnda sotsiaalse inimese kohta üsnagi üllatav.

Proovige ka! Lülitage end õhtusöögi ajaks välja igasugusest taustamürast ja nautige toitu! Rääkige lauakaaslastega sellest, mida parasjagu sööte! Võtke vastu see maitseelamus, mille olete ise loonud!

 

Eriti hästi sobivad tänase toitu nautimise teema alla need trühvlid, sest neid on ülilihtne nautida ka otseselt nende peale mõtlemata. Need on lihtsalt niiiii head! Uskuge või mitte, aga meie peres on nii, et mina eelistan kokteilidena juua puhtaid maitseid (martiinid!), aga abikaasa joob igasugu magusaid ja lausa läilasid kokteile, nagu näitaks Pina Colada, mis muide on tema lemmik kokteil 🙂 Olles juba puhkusemeeleolus tegingi neid imemaitsvaid trühvleid eelkõige abikaasa aga ka sõprade rõõmuks.

 

Trühvlite juurde paar tähelepanekut:

* Tähelepanelikumad lugejad kindlasti näevad, et retseptis on nõutud ananassi, aga alumisel pildil on näha, et trühvli sees on miskit rohelist – kodupoes oli müügil ainult pakend, kus sees nii kuivatatud ananass kui ka papaia. Seega võib kasutada ka ananassi ja papaiat, ühed troopilised viljad mõlemad.

* Tegemist on väga pehme sisuga trühvlitega ja seega on täidisele šokolaadikihi peale saamine üsna keeruline. Soovitan kindlasti lugeda minu šokolaadi ABC‘d ja panna täidisest vormitud pallikesed sügavkülma enne katmist!

* Kasutasin eksperimendi mõttes katmiseks nii valget- kui ka piimašokolaadi. Mõlemad olid väga maitsevad, aga ise ütleksin, et mulle piimašokolaad maitses ikka nõks rohkem. Igal juhul on piimašokolaad lihtsamini käsitletav!

 

Pina Colada trühvlid

35 tk

 

100 g kuivatatud ananassi

80 g Cointreau’d (parasjagu üks kinkepudel)

300 g valget šokolaadi

1 sl rummi

Paar tilka rummiessentsi (soovi korral)

Noaotsaga soola

 

Katmiseks

400 g piimašokolaadi

Nonparelle ja kookoshelbeid

 

Haki ananass väikesteks tükikesteks, pane väiksesse kaussi ja peale kalla Cointreau (võib nii seista kuni paar tundi, mida kauem seisab, seda paremini Cointreau sisse imbub). Haki valge šokolaad ja jäta ootele.

Kuumuta potis vahukoor, kookoskoor ja noaotsaga soola. Tõsta tulelt, sega sisse 1 sl rummi ja seejärel valge šokolaad. Sega ühtlaseks. Lisa kookoshelbed ja soovi korral rummiessents. Nõruta ananass Coitnreaust ja lisa ananass segule. Pane täidis paariks tunniks kuni üleöö külmkappi.

Tõsta täidis külmkapist välja ja tõsta seda lusikahaaval fooliumiga kaetud alusele (praegu see ei pea tingimata veel väga vormitav olema). Tõsta alus sügavkülma ca 30 minutiks. Tõsta sügavkülmast välja ja nüüd vormi ilusad pallikesed. Pane pallikesed tagasi sügavkülma, kuni sulatad šokolaadi.

Sulata šokolaad (kuna neid trühvleid peab säilitama külmas, siis ei pea šokolaadi otseselt tempereerima, kui ei soovi), kasta täidist šokolaadi sisse, kaunista vastavalt soovile ja jäta alusele tahenema. Pane alus külmkappi, kuni šokolaad korralikult hangunud.

Trühvlid säilivad külmkapis edukalt ca nädal (sõltuvalt koostisosade säilivuskuupäevadest)!