Jõhvika-pähkliküpsised
Teate seda CV koostamise raskeimat hetke – kui peab kirja panema oma nõrkused? Ideaalsed nagu me oleme. Selle nõrkuste küsimuse probleem ei seisne tegelikult selles, et inimesed ei tunnistaks oma probleeme, vaid pigem selles, millist oma nõrkustest õigupoolest maailmale, või siis tulevasele tööandjale, ette näidata. Jah, targad raamatud ütlevad, et kirja peab panema sellise nõrkuse, mille kohta saab töövestlusel juurde seletada, kuidas oskad oma nõrkust tugevuseks keerata ja kui kasulik see ikka vahel on. Mulle pole selline õpiku järgi käitumine kunagi meeltmööda olnud. Mis mul siis seal kirjas on? “Perfektsionism” (puhtalt seepärast, et “kerge OCD vorm” oleks vähe piinlik kirjutada). Varem töövestlustel käies, meeldis mulle see osa vestlusest, kus me jõudsime perfektsionismini, sest inimeste näos oli ilmselge segadus – mis selles halba saab olla?
Pedandina ma vahel võin kulutada tunde probleemidele, mida 99% inimestest isegi ei märka. Näiteks joondamata tekstid või juhul, kui Word ei lase mul mõnda sõna või pilti täpselt nii paigutada, kuidas minu arust on korrektne. Samuti olen ma seetõttu üsnagi kehvake tõlk (inimesed alati eeldavad, et peaksin eesti-vene-eesti sünkroontõlget une pealt tegema). Kui ma ikka mõnd sõna ei tea, siis ei lepi Google translate vastusega, vaid otsin sobivat sõnaühendit ikka guugeldades, mis tehnilise tõlke puhul võib vahel võtta paarkümmend minutit sõnaühendi kohta (kontrollin sõna sobivust nt selle järgi, mis olukordades seda kasutatakse, mis pildid sellega avanevad jne jne), et oleks 101% kindel selle kasutamises. Kuigi ma suurem osa ajast olen väga produktiivne inimene, siis vahel lihtsalt hangun mõne detaili kallal ja ei rahune enne kui see paigas. Sellistes olukordades ma vist läheks lausa hulluks.. Kuhu ma selle jutuga jõuda tahan? Ahh, ise ka ei tea. Vahel vaatan oma abikaasat kõrvalt ja kadestades mõtlen, et küll peab ikka olema hea elu, kui ei lasta end sellistest detailidest heidutada, kui roosaka delikatess maksapasteedi põhjas on paari millimeetri paksune hall kiht, mis ei maitse samamoodi kui ülejäänud pasteet..
Ahjaa, muide, sulle, kes sa guugeldasid “koogist rummipalliks” ma soovitaks – tambi pudrunuiga! Tundub kindla peale minekuna.
Kuigi ma ise olen täiesti krõmpsude küpsiste usku, siis pean tunnistama, et need küpsised keerasid mu pilgu ka natuke pehmete ja muredate küpsiste usu suunas. Abikaasa mul jällegi küpsiseid ei armasta.. minu üllatuseks läksid need küpsised talle üllatavalt hästi peale. Mehed ja nende isud… 😀 Küpsised on seest mõnusalt pehmed ja jõhvikate ning valge šokolaadi maitse tasakaalustavad mõnusalt üksteist. Kasutasin ise nisu täisterajahu, mis omakorda tegi küpsised natuke muredamaks. Mmmm..
Jõhvika-pähkliküpsised
25 tk
150 g jahu
50 g kaerahelbeid
1 tl küpsetuspulbrit
100 g suhkrut
0,5 tl vaniljepastat (või 1 tl vanillsuhkrut)
1 muna
120 g võid
100 g pähkleid (ma kasutasin sarapuu- ja pistaatsipähkleid)
100 g valget šokolaadi
3-4 peotäit jõhvikaid
Eelkuumuta ahi 200 kraadini. Haki šokolaad ja pähklid.
Hõõru või pehmeks massiks, lisa muna ja sega ühtlaseks. Lisa kaussi kaerahelbed, jahu, küpsetuspulber, suhkur ja vaniljepasta ning sega ühtlaseks massiks. Puista tainale pähklid, šokolaad ja jõhvikad, sega ettevaatlikult läbi. Vormi saadud tainast väikesed pallikesed ja küpseta neid ahjus 13-15 minutit. Jahuta ning säilita õhukindlas karbis.
