Tordinädal

Ma ei mäleta, millal mul viimati oli nõnda raske nädal, et ma lausa ei teeks postitusi ja ei saaks korralikult välja magada.. Aga köögis olin ma jällegi see-eest päris aktiivne ja kogu see aktiivsus päädis selle 8 kg tordiga..

Kui nüüd alustada algusest, siis kuu aega tagasi pakkusin välja isale, et teen tema juubelipeole tordi. Ma ausalt ka ei tea, kust see idee tuli, sest suuremat sorti tordimeister ei ole ma kunagi olnud (kuigi jah, kooke teen üle keskmise palju). Eks siis liitusin ühe toreda koogimeistrite grupiga ja hakkasin uurima, mida ja kuidas nad teevad. Eesmärgiks oli võetud isa üllatamine.. Loomulikult aitas õppimisele kaasa ka youtube, kust tänapäeval saab nii mõne eriala selgeks õppida. Tundsin end lõpuks täieliku cake bossina, mis siis, et ei olnud ühtegi uhket torti jätkuvalt teinud, ja pakkusin välja, et teen veel kaks torti enne põhipidu – isale tööle ja perekondlikule peole. Oh neid nokitsemise tunde, kus ma oma entusiasmi kirusin..Küll need koogid ei tahtnud õnnestuda, martsipan tahtis sulada, kallad ei püsinud, kreem läks tükki, täidis sai liiga vara otsa jne jne. Ilmselgelt youtube kondiitri eriala päris selgeks ei tee 😀 Ma ei saa üldse aru, kuidas elukutselised kondiitrid saavad teha teistele torte ja veel aja peale.. Uhh..

Samas, tõele au andes, olen nii edev inimene, et hilisem kiitus ja tähelepanu kompenseerib kõik paanika-tunnid. Tegelikult on põhiliseks rõõmuallikaks teadmine, et mu isa saab oma sünnipäeval uhkustada, milline kondiiter on ta tütar. Nii ma siis lohutan end, et tegemist ei ole mu edeva loomuga, vaid vajadusega vanematele tagasi anda. Olen küll oma isa siin ennegi kiitnud, aga ütlen ikkagi, et nii hea isa on sellist pingutust igati väärt!

Kõige lihtsam oli teha 5 kg tort perekondlikule peole, sest see oli ammu teada, et tellin kaunistuseks suhkrupildi!

Isale tööle viimiseks tahtsin teha kõige soliidsema tordi ja nii see läkski. Kuigi kallad ei tahtnud alguses üldse minna.. Ausalt ka, youtube videos tundus, et kalla valmib paari minutiga.. Ütleme nii, et ma sain paari tunniga ikka 6 tk tehtud.

 Sellised need kaunitarid siis said..

Kui nüüd rääkida suurimast peost, siis selleks tegin torti 2 õhtut ja üks hommikupoolik. Ühel õhtul küpsetasin biskviidimere (mille ülejääkidest sain lausa 1 kg rummipalle teha, väike valearvestus), teisel panin tordi kokku ja kolmandal kaunistasin. Naljakas on see, et inimestel on mu blogi lugedes jäänud mulje, et toimetan ülisuures köögis. Tegelikult on mu köök niiiii tilluke, et biskviidi lõikamiseks oli ainuke vaba pind põrand..

 Õnneks oli ema, hea inimene, nõus minuga põrandal istuma ja toormoosi biskviidile määrima.. Isegi kui tema õhtu põhiülesandeks oli meisterdada komme.. Number 5 sai esialgu vildakas, aga ei miskit hullu ja korralik kreemikiht korrigeeris kõik iluvead.

Hommikuks olid juba lausa toolid vabanenud ja sain torti nendel viimistleda ja küürutades oma selga hävitada.

Mul oli kindel plaan kaunistada torti martsipaniga ja määrisin biskviidi isegi võikreemiga juba ära. Aga siis avastasin, et tordid vajuvad õhukesel alusel natuke ära ja oli selge, et selline liikumine lõhuks martsipani. Tuli oma spontaansus tööle panna ja nii ma siis jooksin hommikul hoopis poodi ja ostsin kõiki värskeid marju, mida juba müügilettidelt saab (maitse maitseks, aga väljanägemine on neil marjadel alati nagu päris!). Ja tsiteerides abikaasat.:”Tort nägi välja nagu Brasiilia karneval”. Ma võtsin seda kui komplimenti.

Vast aitab nüüd enda kiitmisest, nädalane doos täis ja ehk tulevaks nädalaks isegi ette kiidetud. Kuna tordid on minu jaoks kunst (isegi kui olen kunsti-soonetu) ja tunde järgi toimetamine, siis siit nüüd ei tule tordiretsepti. Küll aga kirjutan biskviidist. Nimelt, olen lõpuks leidnud “enda” biskviidi retsepti. Olen aastaid küll alati kasutanud üht ja sama retsepti, aga tihti vajus biskviit ahjust võttes ära või kerkis vähe. Niisiis oli õige hetk proovida hoopis paljukiidetud keeva vee retsepti. Ja sellega ongi kõik biskviidid 100% õnnestunud! Juhhei, järgnevateks aastateks uus lemmikretsept leitud!

Biskviit

24 cm vormi jaoks
4 muna
2dl suhkrut
1dl keevat vett
3 dl jahu
1tl küpsetuspulbrit

Sega jahu küpsetuspulbriga. Vahusta munad suhkruga. Kui vaht on muutunud heledaks ja kohevaks (läheb ca 10 minutit), siis lisa vähehaaval (vahustamist jätkates) keev vesi. Viimasena sega õrnalt juurde jahusegu*. Vala tainas vormi ja küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit. Kui pind liiga tumedaks muutuma hakkab, kata vorm fooliumiga.

*Selleks, et biskviiti ei jääks jahutükke, soovitan jahu lisada läbi sõela ja seejärel segamiseks kasutada spaatlit või kätt. Tainast tasub segada ettevaatlikult, seda alt-üles tõstes, et mitte õhumulle välja suruda. Käega on mugav tunnetada taina konsistentsi ja eemaldada jahuklompe.