Laimi ja kookose trühvlid
|Need, kes jälgivad Kaju Köögi FB lehte (mis, sa ei jälgigi veel!?!?), juba teavad, et olen sel nädalal olnud täielikul trühvlilainel. Patt oleks siis nädala lõpetuseks ühte trühvlite retsepti teiega mitte jagada. Aga enne veel räägime vahelduseks rasedusjuttu.
Teate küll, kuidas rasedad teevad aina ülevaateid sellest, mis neil on NÄDALAGA uut juhtunud. Eks? Ei tea, kui tuim tükk ma küll olen, aga suudan alles nüüd ehk poole aasta kohta midagi kirjutada.. Mul algas ju hiljuti kolmas trimester ja oleks paras aeg kokkuvõtteid teha. Kunagi ma ju ometi tahan meenutada, kuidas see rasedus ikkagi kulges.
Üldine olek
… parem, kui peaks olema? Jah, sülitasin üle õla. Mul ei ole raseduse jooksul olnud kordagi süda paha (kui välja arvata üks toidumürgitus ja Aasiast tagasi lennates migreen). Esimesel trimestril piinasid mind erinevad isud ja teisel trimestril pole mind miski otseselt regulaarselt piinanud. Natuke olen unisem ja väsinum, aga arvestades kõiki toimetusi, imestan pigem, et seda väsimust nõnda vähe on. Ootan “põnevusega”, mis kolmas trimester toob. Okou. Praegu igal juhul suudan isegi tantsimas veel käia. Samuti käin aeg-ajalt vesiaeroobikas ja nädalas korra-paar jalutamas. Niikaua, kui enesetunne lubab, kavatsen igal juhul aktiivne olla.
Üldiselt ma alati arvasin, et rasedana olen ma täielik printsess – midagi teha ei jaksa ja nõuan kätel kandmist. AGA. Praegu tunnen, et varsti muudan oma abikaasa printsessiks, kui nii vähe kaagutan ja nii palju asju tema eest ära teen.
Tujutsemisega on mul ka lood ikka veel liiga hästi. See vast on tingitud talutavast enesetundest. Jalgu ei trambi ja jätkan elu zen olekus. Ma juba naeran iseenda üle, sest tahtsin eelmisel nädalal, NOVEMBRI ALGUSES, esimesed jõulukaunistused osta. Olgu siinkohal öeldud, et varasemalt pole meie kodus ühtegi jõulukaunistust olnudki. Aga pole hullu. Hoidsin end siiski tagasi… ja ostsin need alles täna ära.
Tunnused (või on need sümptomid?)
Kaalu on juures 10 kilo. Ilmselgelt olen ma igas suunas laienenud, mis on nii loomulik, et ei oska isegi kommenteerida. Paar venitusarmi on juba olemas, aga nendeks olen alati valmis olnud, teades oma keha ja geneetikat. Mis oli aga mulle endale üllatuseks, olid mu suurenenud jalad. Ma juba eos ostsin endale 1,5 numbri võrra suuremad talvesaapad, sest olin lugenud, et raseda jalad kasvavad kuni kahe numbri võrra (ja tihti jäävadki suuremaks pärast rasedust). Aga arvake ära, kas need lähevad mulle mugavalt jalga. Päeva lõpuks on jalad nii suured, et pean saapaid jalast nii kõvasti ära kangutama, et tald läks esimese nädalaga liimist lahti. Kuna ma ilmselgelt kuritarvitan neid jalatseid, siis mul oli piinlik neid garantiisse saata. Läksin hoopis kingsepa juurde ja lasin 3 EUR eest korda teha. Kui ta suurte silmadega vaatas ja ütles, et “nii uued jalatsid peaks ikka poodi tagasi viima, mitte remonti”, siis ma oskasin ainult punastades maha vahtida. Ei suutnud võõrale härrale tunnistada, et olen paisunud jalgadega jalatseid kuritarvitav elevant rase.
Rääkides jalatsite jalga panekust. See on üks õige ebamugav tegevus.
Aeg-ajalt kimbutavad mind kõrvetised. Alguses olid need seotud õunte söömisega. Nüüd rohkem sellega, et toit ei mahu hästi ära ja mao klapp (on vist selline asi?) ei ole piisavalt tugev, et maohapet kinni hoida. Eriti, kui keegi peaks kannaga makku virutama näiteks.
Teine aeg-ajalt esinev ebameeldiv nähtus on seljavalu. Kui ma ikka olen kaua püsti seisnud ja siis korraks pikali viskan… siis niipea enam püsti ei saa 😀 Aga kuna seljavalu pole mind isegi veel bandaaži otsima pand, siis ilmselgelt on see veel talutav.
Kuna siiski käes on kolmas trimester, siis viimasel nädalal on vaikselt platsi tulnud ka jalakrambid. Kuna ma olen kogu raseduse aktiivne olnud, siis käin ikka regulaarselt magneesiumivannis. Aga ikkagi olen pea iga öö ärganud sellise “okou, kohe tuleb kramp” tunde peale. Samas kuni viimase nädalani ei ole need krambid realiseerunud. Mis seal ikka – panen nüüdsest aga magneesiumiõli säärtele ja magan taas rõõmsalt.
Laps
…mürgeldab nii kuis jaksab. Targa telefoniäpi kohaselt peaks laps olema hetkel lillkapsa suurune. Kujutage nüüd ette üht mürgeldavat lillkapsast enda sees. Päris ulme, eksole. Ma ka siiani ei suuda kujutada.
Tegelikult me olemegi algusest peale last nimetanud vastavalt äpi öeldud nädala köögi- või puuviljale 😀 Nime osas me otsustanud ei ole ja see klassikaline “beebsu”, “täpike”, “kõhuelanik” pole päris minu teema millegipärast. Lillkapsake kõlab ju igati etemalt. Tõsi, vahepealsed baklažaanikesed ja bataadikesed olid natuke kentsakad..
Esmaraseda kohta tundsin ma esimest liigutust ulmevara ehk 15+5. Kui olin külje peal ja tundsin, kuidas nagu miski külje pealt õrna põntsu vastu voodit pani. See oli ilmselgelt lapse löök, mitte seedimistegevus. Aga kuna enamik rasedaid tunneb esialgu neid “liigutusi” tänu oma wishful thinking‘ule, siis seda ma tookord kellelegi ei öelnud. Niikuinii ju ei usuta. Aga alates 17+6 olen iga päev tundnud elutegevust enda sees.
Ettevalmistused
Käisin ITK seadusandluse loengut kuulamas ja mu ema on valmis heegeldanud-kudunud paar riideeset. Thats it.
Parem kui mitte midagi, eksole?
Detsembri algusest (3 nädala pärast!!!!) jään dekreeti ja siis hakkan palju asjalikumaks. Luban. Eelkõige iseendale.
Eesmärgid alanud trimestriks
Olla võimalikult kaua aktiivne ja liikuv.
Osta 2016. a ära kõik suuremad lapseasjad, nagu voodi, kummut, vanker… ja ja.. noh, midagi kindlasti veel.
Laps ilma sünnitamata ja keisrilõiketa iseendast välja saada. Teleporteerumine on ju tegelikult päris nähtus?
Lõpetuseks oleks viisakas siia endast pilt ka panna.. aga mul ei ole ühtegi! Ainult paar õnnetut telefoni-endlit. Ahh, üldiselt üks pontsakate trühvlite pilt ongi ilusam ühest pontsakast naisepildist.
Retsepti idee: Elizabeth Labau.
Laimi ja kookose trühvlid
ca 40 tk
200 g vahukoort
30 g kookoshelbeid
2 laimi
300 g valget šokolaadi
50 g võid, toatemperatuuril
Soola
Katmiseks – kookoshelbeid
Muide, isa ütles komme süües, et seal keskel võiks veel mõni pähkel olla ja ma olen temaga igati nõus!
Pane vahukoor potti, lisa kookoshelbed ja koori kartulikoorimisnoaga laimikoor potti. Kuumuta keemiseni. Tõsta tulelt, kata pott kaanega ja lase pool tundi tõmmata.
Vahepeal pane eraldi kaussi valge šokolaad võiga ja pigista laimidest välja mahl.
Eemalda vahukoore seest laimikoor. Kuumuta vahukoor uuesti ja kalla see kohe šokolaadile. Lase minutike seista ja seejärel sega ühtlaseks. Lisa laimimahl ja noaotsatäis soola. Jäta segu jahtuma (võid panna külmkappi), kuni see muutub vormitavaks. Vormi väikesed pallikesed, kuhu soovi korral suru sisse pähkel. Kata kookoshelvestega.
Näevad head välja 🙂
Aga usun, et pontsakas sina, näed ka super välja, vaataks hea meelega 🙂
Ma võtan end käsile ja teen mõne viisakama pildi lähiajal! 🙂 Üldiselt on olemas ainult pimedas toas hommikul enne tööd tehtud klõpsud, kus padjanägu varjab kõhu ära lausa 😀
Ilus (ja äratundmisrõõmu valmistav) lugemine. Jätka samas vaimus! Eriti seda teleporteerimist loomulikuks sünnituseks. Ülle Liivamäe “Loomulik ehk aktiivsünnitus” sobib selleks väga hästi.
Aitäh! Jätkan! Ahjaa, kusjuures ma seda aktiivsünnituse asja olen täitsa uurinud ja olen end kirja pand 3h aktiivsünnituse loengule! Selleks ma seda aktiivset liikumist ikka jätkangi raseduse vältel.. 🙂
Ütlen kohe ära, et olen taolisi trühvleid teinud ammu, enne kui su blogist üldse kuulsin. Jägnes ka kohupiimakook maitsenüansile. Mu trühvlid on väikese erinevusega ja kindlasti jäävad ka sellisteks. Kopitundlik nagu hetkel võid olla. 🙂
Kahjuks ma tõesti ei pretendeeri laimi ja kookose maitsekombo autoriks.. 😀
Ole ikka. Kaebame sarnaste trühvlite tegijad koos kohupiimanüansiga kohtusse!
*Häšštääg smaili*
Ainult üks smaili??????????????????????
3x
Kas ütleksite, mis on selle targa telefoniäpi nimi 🙂
What to Expect 🙂