Astelpaju-linnupiimakook

Alustuseks, kuna ma olin natuke haige, siis palusin kolleegil enda eest postitust kirjutada. Paraku ta käskudele väga hästi ei allu, AGA oli nõus panustama ühe haikuga ja mina olen sellegi üle väga rahul. Iga blogi kohta ikka luuletusi ei kirjutata!

Lisaks, ma ütleks, et päris andekas teine.

Autor: H.V.

Kaju Köögi ajaloos ei ole seni olnud hetke, mil mul oleks paari postituse jagu asju ootel. Aga täna avasin oma postituste nimekirja ja nägin sinna kahe nädala jooksul tekkinud 10 (!!!) mustandit. Teadjamad blogijad teadsid rääkida, et õige blogija ajatabki oma postitusi, mitte ei postita otsekohe kõike, mida sülg suhu toob. Samas, ma ju olen temperamentne ja kui olen mõnest asjast vaimustuses, siis pean seda kohe-KOHE kogu maailmaga jagama. Ilmselgelt olen vaimustuses enamikust magustoitudest ja nii see läheb..

Tegelikult oli ka see astelpaju-linnupiimakoogi retsept KOHE jagamist väärt (nagu ka need ülejäänud 9 mustandis olevat retsepti). Aga läks aega. Ettekäändeid isegi ei viitsi otsida. Aga astelpaju aeg ei ole ju veel läbi.. eks?

Tagantjärgi on ikka väga raske meenutada retsepti, isegi siis kui retsept paberil olemas, ja taastoota emotsioone, mis antud magustoidu tegemise ja söömisega kaasnesid.

 

Tegelikult on mul üks ettekääne küll. Nimelt. Septembrikuu algusest elab meie kodus kaks kassi ja nendega tegelemine võtab ikka oma aja. St vana paks kass elab meil juba üle kolme aasta ja talle piisab õnnelikuks kassieluks jätkuvalt toidust ja paitamisest, aga me võtsime ühe pubeka veel juurde ja ja.. oeh.. 🙂 Selgus, et kassid oskavad hüpata ja ulatavad kapi peale ja mängivad kõigega, mis ette juhtub. Eriti sobivad mänguasjad on näiteks kõrvatropid, mida perenaine voodi kõrval hoiab, juhuks, kui mõni pubekas otsustab kell 5 hommikul mängu- või jonnituure arendada. Sellisel juhul tasub kõrvatropid enne kräunumist kindlasse kohta ära peita. Veel on vahva mängida wc paberiga, mida saab rullideviisi edasi-tagasi veeretada ja komposteerida, ja noh, viimase abivahendina käib sokk kah. Aga siis on oluline silmas pidada seda, et mängida tasub vaid ühe sokiga ja see võimalikult hästi ära peita, et see teise sokiga kokku ei saaks..

Seepärast ma olengi kõigile alati soovitanud endale pigem vanemat kassi võtta.

Okei, tegelikult pole üldse hullu, ma teen siin niisama minulikult nalja, ilukirjandusliku liialdusega 🙂 Tegelikult on väike pubekas meie vana paksu kassi jooksma ja mängima saanud ning oma mängutuuridega pakuvad nad meile igal õhtul meelelahutust 🙂 Vana kass oli varem ka väga jonnakas ja kräunus pidevalt, aga nüüd käitub ikka daamilikult ja oma eale kohaselt.

Minu jaoks on kahe kassiga tegelemine justkui teraapiaks ja tänu neile olen viimastel kuudel vähem arvutit õhtuti vahtinud – kui varem oli üks käsi kassi paitamisega hõivatud, siis nüüd mõlemad ja proovi siis postitust trükkida.. 🙂 Kodu suhtes aga üsna vahet pole, kas on kaks kassi või üks. Liivakast on ikka sama. Riideid peab ikka kodust väljudes rullima. Süüa peab ikka vähemalt kaks korda päevas andma. Lihalõhna peale on ikka keegi kräunumas.

Kahjuks omavahel nad ikka veel ei ole sõpradeks saanud, aga samas suudavad koos väga edukalt eksisteerida ja enamvähem sõbralikult mängida.

 

Minu kaks põetajat..

 

Mul on alati olnud kindel teadmine, et minu kodus saab elama kaks kassi. Abikaasa ei ole sellest küll kunagi unistanud, aga pärast seda, kui ma kunagi ütlesin, et meie kodus võiks olla kolm kassi, tundus talle kahe kassi võtmine juba tõelise kompromissina.

Oma teise kassi võttu ei julgenud ma esimesel kuul üldse kellelegi tunnistada. Olin algusest peale arvestanud faktiga, et juhul, kui vana kass uuega ei lepi, siis läheb uus kass Kassiabisse tagasi. Aga kuna nad eksisteerivad suurem osa ajast enamvähem stressivabalt, siis enam ma küll oma pisikest Billyt kellelegi ära ei anna 🙂

Niiet, nii me nüüd siis elamegi. Neljakesi. Valdavalt sõbralikult.

 

 

Tagasi tulles koogi juurde, siis see sai tehtud oktoobris, mil Kuku raadio naised mul külas käisid 😉 Täpsemalt loe siit postitusest. Koogi tegemiseks läheb vaja kahte koogivormi – 18 ja 20 cm või hoopis 20 ja 22 cm. Väiksemate vormide puhul on vaja kõrgemaid vorme või siis toidukile, et vorme kõrgemaks ehitada. Astelpajupärlite tegemiseks läheb vaja suuremat süstalt.

 

 

Retsept osaliselt siit.

 

Astelpaju-linnupiimakook

 

Põhi

40 g võid, toatemperatuuril

40 g tumedat šokolaadi

20 g tuhksuhkrut

100 g nisujahu

 

Astelpajutarretis

220-230 g astelpajupüreed

4 g agar-agarit

Ca 50 g suhkrut

 

Linnupiimatäidis

5 želatiinilehte

1 sidruni mahl

100 g võid

150 g kondenspiima

120 g suhkrut

1 tl vanillisuhkrut

5 munavalget

 

Peegelglasuur

3 želatiinilehte

140 ml vett

120 ml vahukoort

170 g suhkrut

60 g kakaopulbrit

 

Kaunistus – šokolaad, astelpaju ja astelpajupärlid*

 

*Astelpajupärlid

1 klaas õli

Astelpajutarretis

 

Kui soovid teha astelpajupärleid, siis pane klaas õli paar tundi enne koogitegu sügavkülma.

Põhi – sulata šokolaad vesivannil ja lase jahtuda toatemperatuurini. Vahepeal vahusta või suhkruga heledaks kohevaks vahuks. Jätka vahustamist ja lisa peene joana sulatatud šokolaad. Nüüd lisa järk-järgult jahu ja sega tainas kiiresti kätega ühtlaseks. Pane toidukile sisse, suru tainapall lapikuks ja pane külmkappi vähemalt 1 tunniks.

Kuumuta ahi 180 kraadini. Võta tainas külmkapist välja, rulli 18-20 cm kettaks ja tõsta tainarulli abil tainas väiksema koogivormi põhja. Tõsta tainale küpsetuspaber+raskused ja küpseta põhja ca 20-25 minutit.

Astelpajutarretis ja -pärlid – pane kõik koostisosad potti ja kuumuta keemiseni, lase paar minutit podiseda. Kindlasti maitse, kas suhkrut sai piisavalt.

Soovi korral valmista esialgu pärlid. Selleks võta sügavkülmast välja õli. Võta astelpajutarretis suuremat sorti süstla sisse ja tilguta seda õli sisse. Kohe õli pinnal moodustuvad pärlid, mis õli sisse vajudes ära hanguvad. Valmis pärlite kätte saamiseks kalla õli läbi sõela, loputa pärlid ja pane külmkappi.

Ülejäänud tarretisevedelik kalla väiksema koogivormi põhja ja pane sügavkülma. Hangunud tarretisekiht tõsta koogipõhjale ja pane põhi+tarretis suurema koogivormi põhja keskele.

 

Linnupiimatäidise jaoks tõsta või ja kondenspiim toatemperatuurile. Pane želatiinilehed külma vette likku.

Valmista võikreem – vahusta toasoe või suurel kiirusel ilusaks kohevaks vahuks. Jätka vahustamist ja nirista juurde kondenspiim. Vahusta edasi kuni kreem on siidjas ja ühtlane.

Pigista pisikesse potti sidrunimahl. Lisa 60 g suhkrut ja kuumuta keemiseni pidevalt segades. Tõsta tulelt ja tõsta potti želatiinilehed, sega hoolikalt läbi ja jase natuke jahtuda.

Võta külmikust 5 munavalget vahusta mikseriga tugevaks vahuks. Jätka vahustamist ning lisa 60 g suhkrut ja vanillisuhkur. Nüüd lisa želatiini-sidrunisegu ja viimasena osade kaupa võikreem. Vahusta kõik korralikult läbi. Kalla saadud suflee kohe suuremasse koogivormi! Tõsta kook sügavkülma vähemalt paariks tunniks.

 

Peegelglasuur. Pane želatiinilehed külma vette likku. Ülejäänud glasuuri koostisosad pane väiksesse potti, sega pidevalt ning kuumuta keemiseni. Jätka keetmist mõõdukal kuumusel ca 3-5 minutit. Kui sul on olemas termomeeter, siis valmis glasuuri temperatuur peaks olema 104 kraadi. Tõsta glasuur tulelt, lase jahtuda 5 minutit, ise pidevalt glasuuri segades, ning lisa želatiinilehed. Lase glasuuril veel jahtuda (40 kraadini) ja seejärel kalla koogile. Kaunista kook vastavalt soovile ja jäta külmkappi paariks tunniks, kuni glasuur hangunud ja tordi sisu üles sulanud.