Mustasõstra trühvlid

Tere, mina olen Olga ja kunagi ma olin blogija.

 

Alustagem postitust hoopis viimase koolituse tulemuse piltidega. Päris tublid õpilased mul või mis.

 

Mainisin vist kunagi, et juba suvel hakkasin lapse kõrvalt tasapisi tööd tegema. Nagu päristööd. Mitte koolitusi. Siis lisandusidki sügisest koolitused ja elutempo muutus peadpööritavalt kiireks. Ühest küljest tahaks olla hea ema ja hea abikaasa, teisest küljest teha võimalikult informatiivseid koolitusi, kolmandast küljest teha edukalt oma tööd, neljandast küljest jõuda zumbasse ja üldsegi, mitu külge mul nüüd olema peabki? Kusjuures ma tõesti nautisin kõike seda, ka kiiret tempot. Saan kõigest nii palju positiivseid emotsioone vastu, et ei tunnegi väsimust. Niimoodi salakavalalt see väsimus mind jalust niitiski. Hiilis seljatagant ligi ja tegi ühe tugeva löögi. Töö kiire ja korralik. Tegin viimase koolituse Seikluskohvikus ära ja tundsin, et ma tegelikult olen väsinud. Ilmselt olin juba päris pikka aega üleväsinud, aga ei tundnud seda suurte positiivsete emotsioonide alt ära. Nüüd olen aga paar nädalat elanud lihtsalt tubli pereema elu ja tunnen tasapisi, kuidas ideed ja tuhin hakkavad tasapisi tagasi tulema. Üks päev mõtlesin, et võiks ju varsti lausa kooki küpsetada! Täna avasin aga blogi, et lihtsalt lobiseda, kuidas meil läinud on.

 

Kui Kaunitar sai aastaseks!

 

Lugu on nüüd nii, et meil on siin kodus juba aastane preili! Alles ma ju sünnitasin ta (nostalgia mõttes lugesin just läbi postituse sünnitusest, aia). Tänaseks ta on ikka üks krutskeid täis preili, kes aina itsitab ja avastab maailma suure uudishimuga. Lemmiktegevusteks on SÖÖMINE. Aga ka kassitoidu nillimine, pastakatega ja kaartidega mängimine (milleks ma talle neid mänguasju üldse ostan..) ning igal võimalusel vannituppa sööstmine, et kassi liivakastis “plasteliiniga” mängida. Veel kutsub ta meid aina end taga ajama, ikka neljakäpukil. See, kelle põlved parasjagu vähem valutavad, läheb. Kõndida ta veel ei soovi ja me ei sunni ka.

Preili kaalub tänaseks 10 kilo ja tal suus on vähemalt 8 hammast. Kuigi ma kahtlustan, et tagapool on neid hambaid veel, aga sinna ta juba ammu ei lase mind ligi. Preili oskab juba üksikuid eluolulisi “sõnu” nagu aitäh, mam-mam, kiš-kiš.. ja hetkel on meil käsil potitreening. Tänapäeva emad ütlevad, et vara. Meie emad ütlevad, et hilja. Meie lähtume aga sisetundest, mis ütles, et on aeg. Ei taha küll ära sõnuda, aga ütleme nii, et me veel ei loobu.

 

Viimase trühvlikoolituse tulemus

 

Uus aasta on üldse alanud põnevalt! Ja-jah, ma räägin potitreeningust kui põnevast elust. Me ju kolisime ära! Meie kallist Kaju Köögist. Kolm korda väiksemasse kööki! Appi! Panime korteri müüki mõttega, et ehk kevadeks saame müüdud, aga nädalaga oli huviline olemas ja veel nädal hiljem meie välja kolinud. Hetkel siis ajutisele pinnale, sest et meie ei jõudnud nädalaga isegi uut kohta otsimagi hakata 😀 Kusjuures selles korteris me jõudsime elada 2,5 aastat ja see on hämmastav, kui palju pahna me mina jõudsin kokku osta. Andis ikka kolida kogu seda kraami. Abikaasa optimistlikult ostis esimese hooga 10 kasti. Pooli neist kasutasime lõpuks vähemalt kaks korda ja ma käisin veel kaste juurdegi ostmas. Enamik kastidest läksid köögi või lapseasjade alla.

 

Päris viimane koolitus Kaju Köögis – keedutainas – ekleerid ja profitroolid

 

Samas saan ausalt öelda, et ma ei jää seda kodu igatsema ja kolimine oli väga õige otsus. Jah, mul oli seal väga hea köök, aga olgu see siis mu perfektse köögi peaproov. Muidu andis ikka kolmandal korrusel ilma liftita majas elada, kui sul on laps ja regulaarselt koolitused, kuhu tassid kogu oma köögi kaasa, ja tooraine kullerid, kes keelduvad trepist käima.

Samuti ei tekkinudki seal kordagi päris oma kodu tunnet. Ei mul ega abikaasal. Ei teagi miks. Proovime uut kodu igal juhul hoolikamalt valida, et seal suudaksime näiteks kolm aastat paigal püsida.. 😀 Abikaasa arvab küll, et järgmine kodu saab see meie kodu olema. See, kus me veel vanaduspõlves õnnelikult elame.

 

Minu kallis köök. Veel lõpuni tegemata, aga juba käib kõva šokolaaditöö.. Aasta oli siis 2015.

 

Mis veel? Uuest aastast käin kord nädalas lausa kontoriski tööl! Nii hea vaheldus on minna tööle ja lihtsalt istuda järjest laua taga nii kaua kui ma soovin! Tõusta laua tagant näiteks selleks, et minna kohvi jooma. Omal vabal tahtel ja oma soovitud ajal! Milline luksus!

 

Uuest aastast hakkasime lapsega lauluringis käima kord nädalas, aga ma tahaks midagi nagu veel, sest talle hirmsasti meeldib lauluring. Kes soovitaks põnevat tegevust aastasele lapsele? Kord nädalas käib abikaasa temaga jätkuvalt võimlemas Vaheri juures. Aga lapsel on streik võimlemise vastu. Tundub, et on minusse..

 

Selline siis see elu väljaspool blogi on.

Seda postitust oli lausa veider kirjutada. Ühest küljest kodune, teisest küljest.. ma ei teagi.. On keegi siin veel lugemas alles?

Ma tunnen küll, et ei taha veel oma blogist lahku kasvada.

 

 

Tänane retsept ei ole ilmselt (kuigi ega ma kindel ole) illustreeritud õigete trühvlitega 😀 Ma lihtsalt tahtsin blogida ja tahtsin jagada head retsepti. Võtsin aga vihiku kätte ja otsisin välja hea retsepti, mida ei ole koolituste kavas kasutanud. Ideede ülekülluse tõttu.

 

Mustasõstra trühvlid

 

Ganache

100 g mustasõstrapüreed

15 g glükoosi

80 g piimašokolaadi

120 g tumedat šokolaadi

40 g võid

 

Marjakiht

190 g mustasõstrapüreed

20 g suhkrut

3 g pektiini NH

20 g glükoosi

 

Katmiseks – 400 g tempereeritud tumedat šokolaadi

 

Valmista marjakiht. Sega suhkur pektiiniga ja lisa püreele. Lisa glükoos. Kuumuta keemiseni ja kuumuta 103 kraadini. Tõsta tulelt ja kalla ca 18×18 cm vormi. Lase hanguda.

Valmista ganache. Sulata šokolaadid, soojenda püree glükoosiga ja ühenda šokolaadiga. Lase jahtuda ja 35 kraadi juures lisa saumiksriga või. Määri ganache marjakihile. Lase vähemalt 4 h kristalliseeruda, seejärel lõika ca 2 cm ruudustik. Kata trühvleid šokolaadiga ja jäta taas kristalliseeruma.

 

Ehh, ma olen juba korduvalt mõelnud, et võiks üle pika aja teha ühe õpetliku postituse. Seekord pektiini keerulisest maailmast. Aga kust see aeg leida 🙂