Pohla-martsipanimuffinid

Tänase postituse ilusad fotod on teinud noor ja andekas Getter Kuusmaa.

Teate, ma absoluutselt ei suuda toibuda eelmise nädala tööasjadest. Nagu oleks puuga pähe saanud. Tahaks nii palju lõbusaid asju teile kirjutada, aga mitte täna. Täna ma soovitan meelelahutuseks hoopis Laelambi viimast postitust lugeda. Päris vaimukas teine.

Nimesid nimetamata, olen ma 100% kindel, et need inimesed, kellele tänane postitus on mõeldud, saavad sellest ka koheselt aru.

Teadupärast olen ma äärmiselt sotsiaalne ja temperamentne inimene – oleks aina tähelepanu keskpunktis ja räägiks lakkamatult. Hästi kiiresti. Eriti valjusti. Seetõttu ma tutvun paljude inimestega ja leian ühise jututeema sekunditega. Ja kui ei leiagi, siis lihtsalt pean monoloogi ja ei lase end teise vaikimisest häirida.

Niisiis ma ei ole üldse pirtsakas. Sisuliselt on ainult üks kriteerium, mille puhul ma välistan inimesega lähema suhtlemise ja see on küüned sissepoole elamine. Kuna sõbrad on need, kelle sarnased me oleme, siis ise iga hinna eest käin omakasupüüdlikest inimestest suure ringiga mööda. Ma võin teinekord sallida rumalust, egoismi ja isegi luiskamist. Aga minu ellu kategooriliselt ei kuulu inimesed, kes elavad ainult enda jaoks. Kelle iga tegevus on ajendatud soovist midagi saada. Kes ei anna senti ka ära, kui see vähemalt 5 eurot sisse ei too. Kes eksisteerivadki ainult selleks, et oma eksistentsi võimalikult mugavaks muuta. Kõige hämmastavam on aga see, kui palju selliseid inimesi kohata võib.. väljaspool minu sõpruskonda.

Samas on mul vaid paar tõelist sõpra (eks see iseloom pole ka kiita.. :D), sest üks asi on kompleksivabalt pinnapealse mula ajamine, nagu näiteks siin blogis. Aga hoopis teine asi on enda avamine ja näitamine, et ma ei olegi alati lõbus ja rõõmsameelne. Niisiis kui ma olen juba otsustanud, et kellelegi suudan end avada, siis sellel inimesel minust pääsu enam ei olegi. Kiindun ja ongi kõik. Lendan aga kogu oma siira ja lakkamatu jutuga peale. Jah, vahel ikka on perioode, kui suhtled ka kõige lähedamaste inimestega vähem, aga alati jääb teadmine, et need inimesed on alati olemas ja ammugi olen mina nende jaoks olemas, avasüli vastu võtmas. Iga kell.

Viimasel ajal olen mõelnud palju sellele, et elu peab ikka elama võimalikult õnnelikuna ja nautima iga hetke, nagu oleks see elu viimane hetk. Ei ole mõtet teha asju, mis rõõmu ei paku, ja suhelda inimestega, kellega suhtlus midagi ei anna. Jah, see on nüüd egoistlik Olga. Sealjuures ma ju tegelikult ei mõtle andmise all midagi materiaalset (kuigi teinekord seda ka). Aga ma arvan, et kõigil inimestel mu elus peaks olema mulle midagi anda, nagu on mulgi neile midagi anda. Olgu see siis rõõm, arusaamine, usaldus, teadmised, jagatud hetked või lihtsalt aeg, et sõpra ära kuulata. Justnimelt ühisele jagamisele ja tahtmisele jagada minu arust üks sõprus baseerubki. Mina tahan oma sõpru kuulata, tahan nendega ringi seigelda, tahan nende jaoks alati olemas olla ja olla see inimene, keda nad vajavad sama palju, kui mina vajan neid. Elu on liiga lühike, et regulaarselt suhelda inimestega, kellega peab suhtlema. Välja arvatud töökaaslased või kauged sugulased, kellele paar korda sajandi jooksul võib head nägu teha küll.

Niisiis, aitäh, sõbrad ja armsad tuttavad, et te mul olemas olete! Kogu oma siira ja omakasupüüdmatu oleku ning abivalmidusega. Aitäh, et hoolite. Aitäh, et viitsite koos seiklemas käia. Aitäh, et võtate oma koju alati nõnda soojalt vastu. Aitäh, et pöördute muredega minu poole ja usaldate. Te ju teate küll, kui kallid olete, eks! Isegi kui ma seda liiga tihti ei ütle.

Selle muffinite retsepti leidsin ma kapist, ajakirja väljalõikest. Aga isegi ei suutnud tuvastada, mis ajakiri see oli.

Pohla-martsipani muffinid

150 g jahu

2 muna

150 g suhkrut

150 g hapukoort

50 g sulatatud võid

250 g pohli

100 g martsipani

1 tl küpsetuspulbrit

1 tl vanillisuhkrut

Noaotsaga soola

Kate

150 g toorjuustu

50 g pohli

1 želatiinileht

100 g valget šokolaadi

Kuumuta ahi 220 kraadini.

Muffinite jaoks sega kausis kokku jahu, küpsetuspulber, vanillisuhkur ja sool. Lisa tükeldatud martsipan. Teises kausis vahusta munad suhkruga heledaks vahuks. Nüüd lisa munadele hapukoor, sulavõi, kuivained ning sega tainas ühtlaseks. Viimasena sega õrnalt sisse marjad. Tõsta tainas muffinivormidesse. Küpseta 20 minutit. Lase muffinitel veidi jahtuda.

Jahtunud muffinitele valmista kate. Pane želatiinileht külma vette likku. Kuumuta pohli vähese veega (1 sl) väikeses potis, kuni pohlad lähevad katki. Suru läbi sõela, sega mahla hulka želatiinileht ja jäta jahtuma. Sulata valge šokolaad. Sega pohlamahl toorjuustuga ja seejärel sega hulka leige šokolaad. Segamisel talita kiiresti, aga samas väldi kreemi ülesegamist. Kaunista muffinid kreemiga ja pohladega.