Selge lõhesupp

See on ikka üks tõeliselt eriline nädal – ma ei ole veel süüa teinud ja enne laupäeva ei kokka ka! Pühapäeva õhtul tegin väikese valekalkulatsiooni söögiga, ehk siis käisin näljasena poes, ja valmistasin potitäie lõhesuppi, õlles hautatud jänese ja porganditordi. Aga siis meenus, et abikaasa on kodus ainult esmaspäev ja teisipäev. Tordiga ta sai küll hakkama, aga ütleme nii, et lõhesuppi ma enam niipea ei taha ja ongi aeg retsept kiiresti siia kirja saada.

Lihtsate koduste söökidega on nii, et ma ei kipu väga nende retsepte siia kirja panema, sest ma teen neid tunde järgi ja retseptid tunduvad liiga elementaarsed. Hiljuti liitusin aga FB paari grupiga, mille eesmärk on jagada toidualaseid ideesid ja retsepte, küsida nõu ning abistada. Seal gruppides olen täheldanud, et inimesed ikka väga tihti just neid minu jaoks elementaarseid retsepte otsivadki. Olgem ausad, see, mis ühele on kodune, on teisele pidupäeva praad ja vice versa. Ah, mis ma ikka siin räägin, ise ma ei oska isegi ühepajatoitu teha 😀 Niisiis tundus ebaaus, et ma otsustan oma künka otsast, mida mu lugejad tahavad ja teavad ning mida mitte. See, et mina kalakummardajate perekonnast olen, ei tähenda, et seda on ka teised.

Lõhe ja forelli ostan ma pea eranditult terve, roogitud kalana. Esiteks on see tunduvalt odavam. Lisaks saab niimoodi mitu rooga suurema vaevata paralleelselt valmistada ja terve kala ära kasutada. Mina jagan lõhe nii – supiks supikogu (saba, uimed, pea, kust eemaldan lõpused), ühest fileest pool soolan ja teise poole lisan supile, teise filee küpsetan ahjus. Tean, et paljud pelgavad kala fileerimist, sest lihtsalt ei õnnestu ühe noatõmbega ideaalselt siledat fileed tekitada. Ärge muretsege, ka mul ei õnnestu, aga mind absoluutselt ei morjenda, et mu lõhe oleks justkui sõjast läbi käinud. Kui näha mind fileerimas, siis tegelikult seda võibki sõjaga segi ajada.. Aga kui kala on lõpuks tükeldatud, viilutatud või ahjus mõne kastme sisse peidetud, siis ei jää ühtegi nüsimise jälge! Peaasi on luude eemaldamisel mitte auke juurde tekitada – selleks peab pintsetiga luud tõmbama välja piki liha, samas suunas kus luu kasvab (loe veel siit, mis vigu lõhe käitlemisel saab veel teha). Samas ei tasu ka rõõmustada, kui luud justkui ise seest välja kukuvad. Värske kala üheks põhitunnuseks, lisaks tumeroosadele lõpustele, on tugevasti kinnitunud luud.

PS. Miks peab tänapäeval igale supile lisama koort?

Selge leemega lõhesupp

1 supikogu

Pool lõhe- või forellifileed

1 sibul

1 porgand

3 kartulit

Rohkelt tilli

Musta pipart ja sidrunimahla (või sidrunipipart)

Soola

Pane supikogu potti, lisa vett nii, et kogu oleks parasjagu kaetud. Maitsesta soola ja pipraga. Keeda leent tasasel tulel ca 20 minutit ja seejärel kurna läbi sõela teise potti (siinkohal meenub mulle üks kord, kui mu abikaasa supileeme läbi sõela KRAANIKAUSSI kurnas :D) Pane pott tagasi tulele, supikogult eralda liha.

Lisa potti sibul, porgand ja kartul. Tükelda nii, kuidas meeldib – ma viskan sibula tervena suppi, porgandi lõikan piisavalt suurteks tükkideks, et neid oleks mugav välja nokkida ja kartulid 1-2 cm kuubikuteks. Kuni supp keeb, lõika lõhefilee suupärasteks tükkideks. Kui kartulid on pehmeks keenud, tõsta pott tulelt ja lisa suppi lõhekuubikud, supikogu jäägid ning rohkelt tilli. Vajadusel lisa veel soola, pipart ja/või sidrunimahla. Lase supil paar minutit seista ning maitsestuda.