Oma eelmist aastat kokku võtvas postituses kirjutasin ma sellest, et eelmise aasta lõpuks leidsin endale toidumaailmas sisemise rahu – minimalistliku kondiitrikunsti – ning loobusin pabistamast oma puuduliku fotograafiaoskuse
Olen juba mitu mitu päeva trükkinud postitust oma Aasia reisist, aga see ei taha kuskile areneda, sest trükkides Brunei kaunist loodusest mõtlen hoopis selle 12 h migreeni ja
PROLOOG: Väga harva on ette tulnud olukordi, kus olen kirjutanud retseptivabasid postitusi. Ainult väga erilises olukorras. Ja olles valmis kirjutanud 3xA4 tänavusest Võhandu Maratonist, otsustasin, et see on
Nüüd on küll juba paslik teha aasta kokkuvõtet. Toidualaselt oli minu jaoks aasta 2015 rahu leidmise aasta. Ma olen pärast kolme aastat blogimist jõudnud järelduseni, et just prantsusepärane
Sel nädalal tituleeriti mind lavaširulli-olgaks. Oh well.. Nali naljaks, aga see on hämmastav, kuidas vahel mõni retsept hakkab lihtsalt omaette elu elama. Jah, eks kirjeldus “maitsev, “kiiresti valmiv”
Ma ei tea, kas asi on selles, et tänavu oli kesine suvi, või selles, et mul ei olnud suvel puhkust, aga tänavu on sügisesse üleminek toimunud õige valutult.
Ma ei tea, mis mõtted küll teil suve lõpu puhul on (lisaks ilmselgele, et tänavu oli liiga palju kehva suusailma), aga mina taaskord äärmiselt originaalselt mõtlen, kuhu ometi
Tänane postitus on tõestuseks sellele, et pill tuleb pika ilu peale. Ma ei ole sentimentaalne inimene. Jah, olen äärmiselt emotsionaalne ja näitan pea kõiki emotsioone välja igal võimalusel,
Juunikuu on ikka tore kuu! See on siis pilt ütlemata toredalt 80ndate spordipäeva stiilipeolt, kus me laupäeval käisime. Teate küll, see pidu, mille kohta reedel ütlesin, et