Räägime siis ausalt

Olen juba mitu mitu päeva trükkinud postitust oma Aasia reisist, aga see ei taha kuskile areneda, sest trükkides Brunei kaunist loodusest mõtlen hoopis selle 12 h migreeni ja lennuki peldikupoti kallistamise peale, mida kogesin terve Singapur-Helsinki lennu jooksul.. ja paistes jalgadele Bangkoki tänavatel.. Niisiis otsustasin, et aitab juba hämamisest. Räägime siis ausalt.

Tähelepanelikud lugejad panid kindlasti tähele, et maikuust olen ma tegelenud suuremat sorti veiderdamisega – kord võtnud kahenädalase puhkuse blogimisest, siis kolm kuud tordipausi, siis loobunud torditellimustest üldse, siis lõpetanud üldse magusate retseptide tootmise… Tõenäoliselt kaotanud nii mõnegi lugeja kogu selle veiderdamisega. Aga noh.. Tegelikult on põhjus väga lihtne. Alates maikuust on kogu mu elu ja mõtted keerelnud hoopis uue teema ümber ning ma ei olnud seda veel valmis teistega jagama. Nii tekkiski olukord, et ma ei suutnud end kokku võtta ja blogisse üldse midagi kirjutada, sest see, millest ma kirjutada tahtsin, oli ühtlasi see, mida ma jagada ei tahtnud.

Enne ettekannet Malaisias..

… sellal, kui hakkasin tegema oma esimesi “mul on blogimise motivatsioonipuudus” postitusi, oleks ma tahtnud rääkida teile hoopis sellest, kuidas ma öeldes abikaasale, et olen rase, sain vastuseks “kas tuleb poeg või tütar” 😀 Ja kurta hoopis seda, kuidas mu magusaisu on röövitud (mis alles nüüd hakkab tasapisi tagasi tulema).

… kui ma kirjutasin teile Horvaatia reisist, siis mida ma tegelikult tahtsin rääkida, oli see, kuidas ma rasedana tund aega vertikaalsest seinast üles ronisin ja surra lubasin. Ja seda, kuidas ma kontrollimatult kõiki soolaseid asju siin maailmas ära süüa tahtsin.. ja kuidas ma olin reisi alguseks juba 5 kilo juurde võtnud.. Miks muidu jääb meie Horvaatia reisi piltidelt mulje, et abikaasa käis üksi reisil? 😀 Olgu siis siinkohal öeldud, et tänaseks on minu õnneks need kõik lisakilod liikunud kõhtu.

…ja juuni-juulikuul iga kord kirjutades toidust mõtlesin ma tegelikult KARTULILE. Põhimõtteliselt oleks võinud teha kaks kuud postitusi kartulisalatist (ja sellest, et Westmani kaupluses saab ka kell 1 öösel kartulisalatit, kui piisavalt kaua jonnida ja abikaasa poodi ajada), praetud kartulist, värskest keedukartulist, kartulivormist ja kartulipüreest..

… sügise alguse puhul tahaks aga ploomikookide asemel rääkida kõrvetistest ja sellest, kuidas neid tuvastada. “Küsida abikaasalt, kus kõrvetised üldse asuvad” ON vale vastus, sest siis võib teada saada, et kõrvetised kõrvetavad maos, ja ise edasi vaagima jääda, millest võiks see söögitoru ometi kõrvetama hakata?

Miks ma siis seda kõike ei teinud ja jätsin endast õnnetult motivatsioonipuuduses oleva vaikiva blogija mulje? Sellele mul ühest vastust ei olegi. Niikuinii keegi ei usu, et 10 aastat koos ja 4 aastat abielus olnud paar planeeriski lapse saamist nii hilisele ajale. Seega valetama ma ei hakka, aga täpsemalt detailidesse ei lasku ka. Ütleme lihtsalt nii, et algus ei olnud roosiline muinasjutt. Sellest ajendatult tahtsin uudist endale hoida üksjagu aega ja siis aegamööda tasapisi ise lähematele tuttavatele sellest otse rääkida (loomulikult arvasid aga kõik, et nende asi on seda kõigile rääkida või spordiklubis üle terve saali karjudes ja suurelt kaasa žestikuleerides küsida “Rase oled vää?”). Tänaseks on aga mulle otsagi vaadates asi nii selge, et rääkima siin küll enam millestki ei pea. Enam inimesed ei vaata mulle otsa kahtlusega, kas olen eelmisel õhtul burksidega veits liialdanud või olen rase. Pealegi on abikaasa nii palju teinud nalja, millal ma blogis kapist välja tulen, et mul tundub, et tema juba ammu ootab seda postitust.

Mis see aga tähendab blogile? Ärge muretsege, “titemammat” minust veel saanud ei ole ja kindlasti ei tule siit beebiblogi 🙂 Jätkame ikkagi seda täiskasvanud inimeste toidu teemat. Kuigi see täiskasvanulikkus on siin alati kõva kahtluse all olnud. Küll aga kavatsen ma nüüdsest taas jätkata oma igapäevaelust ausalt kirjutamist ja paratamatult tähendab see seda, et raseduse ja lastega seotud teemad hakkavad siin aktiivsemalt läbi jooksma. Kui ma järjekordse kasti väikseks jäänud riideid ära pakin, siis küll ma sellest pisarsilmi ka kirjutan..

Ma olen korduvalt öelnud, et olen alati hästi lastekauge inimene olnud. Täitsa ilma naljata – ma ei ole ühtegi beebit isegi puutunud kunagi, rääkimata süles hoidmisest. Kõigile ei ole lihtsalt seda geeni antud ja ma pole end kunagi sellest heidutada lasknud, sest see, et ma võõraid lapsi nunnutama ei kuku, ei tähenda, et ma oma last ei taha. Seega mu suurimad resedusaegsed mured on seni olnud seotud sellega, et vanad riided ei istu enam selga (sest senine litsakas riietumisstiil lihtsalt ei jäta riietes kasvuruumi) ja lapsele ei ole ma tänaseni ühtegi asja soetanud, sellal kui teised naised arutavad, kust ja mis suuruses talvemütsi nad lapsele muretsevad. Niisiis ma ei hakkagi teesklema, et siit blogist tulevikus leiab midagi väga õpetlikku seoses lapse kasvatamisega. Tõenäoliselt vaid rohkelt nalja iseenda saamatuse üle ja seiklused uue maailma avastamisest. Ehk tasakaalustangi natuke beebiblogide maailma roosamannat ja minutaolised emad (keeldun uskumast, et olen ainuke selline!) näevad, et nad ei ole üksi ellujäämiskursusel..

Ah, meie siin neljakesi pühapäeva maha looderdamas..