Nii, minu nädalane “puhkusereis” Portugalis on läbi ja olles nüüd kodus, tundub asjakohane taas blogida. Liiatigi tundis mu ema muret, kas ma ikka koju jõudsin – viimane Instagrami postitus on nimelt tehtud enne veini degusteerimist Portos.. Seega oli tema hirm igati põhjendatud, sest jumal teab, kui hoogu võib üks inimene degusteerimisega sattuda. Siiski tagasi ma tulin ja enne reisimuljete kirja panemist (loe: piltide sorteerimist) tahan kangesti pidada monoloogi teemal, mis meie reisiseltskonnas üsna terava arutelu alla sattus. Olgu siis tõe mõttes öeldud, et kõiges olin süüdi mina ehk täpsemalt minu konkreetne kõnepruuk ja lause “lumepallisupp on rõve”. Okei, ma natuke häbenen ka, et niimoodi toidu kohta ütlesin. Küll aga ma olen jätkuvalt veendunud, et selliste toitude puhul nagu seda on lumepallisupp, mannavaht jms, on suureks meeldivuse faktoriks “nostalgia maitse”.
Üldiselt ma usun, et toidu meeldivuse ja ebameeldivuse määramisel on maitse vaid väike osa valemist.. kui me ei räägi just sellistest toitudest nagu surströmming. Ülejäänud nimetajad valemis on inimese meeleolu, seltskond, söömise aeg, söömise koht, hind, täis või tühi kõht, toidu tegija ja ja.. veel päris mitukümmend faktorit. Nende seas nostalgia maitse. Miks muidu on meie peres igal peolaual kartulisalat? Miks muidu ma pean maailma parimaks koogiks justnimelt meekooki? Miks muidu mu abikaasa seda va lumepallisuppi minult nõuab? Minult! Kes ma talle enda arust selliseid magustoidu-šedöövreid valmistan!
Ei, ma ei ütle siinkohal, et need nostalgilised toidud on kehvad või “rõvedad” (ups). Pigem vastupidi – üldiselt on need siiski meeldiva maitsega. Lihtsalt arvan, et need ei ole oma olemuselt ka nii erilised, et vääriksid sellist kiitust, mille osaliseks regulaarselt saavad (jättes kõrvale meekoogi, mis ON maailma parim kook :)). Jah, ma arvan, et nende toitude meeldivuse ja ebameeldivuse määrajaks on nii 90% ulatuses nostalgia maitse.. ja 9% ulatuses valmistamise lihtsus/odavus 😀
Teadupärast olen ma üsna aktiivne sotsiaalmeedia kasutaja ja jälgin mitut toidugruppi FBs. Nende gruppide põhjal pean tõdema, et inimeste postitatud pildid igapäevatoidust on.. igavad. Inimesed ikkagi eelistavad teha lihtsalt, kiirelt ja odavalt.. ning ikka seda toitu, mis vanemad ja vanavanemad tegid. Sealjuures ma ju tean, et ise olen nende vastand ja pigem kipun pidevalt üle pingutama ning enamiku silmis liiga keerulist toitu valmistama. Teinekord endagi silmis. Aga sellega olen juba leppinud, et toidumaailmas kuulun ma vähemusse, kellele meeldib oma elust arvestatavat osa köögis veeta. Seega ma ei pea end teistest paremaks (kuigi mul hakkab selle jutu peale endalegi tunduma, et pean), vaid kõigest tahan öelda, et inimesed on toidumaailmas tihti mugavustsoonis ning ei tahagi proovida uusi asju.. sest vana hea karamellikissell maitseb ju nii nostalgiliselt hästi! Ja milleks siis ometi ajada asja keeruliseks või proovida uusi asju, kui lihtne toit ka asja ära ajab? Oeh..
Kurb. Aga “inimesed palun eksperimenteerige ja avastage toidumaailma” loengu jätan siis järgmiseks korraks.
Sellise heietuse lõpetuseks ikka sobib ju võimalikult pikk muffinite retsept.
Muffinite retsept mugandatud Nami-Namist.
12 tk
Muffinid
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl soodat
1 tl vanillsuhkrut
Noaotsatäis soola
Ganache
200 g tumedat šokolaadi
200 g vahukoort
Tilk piparmündiõli või -essentsi
ahusta munad fariinsuhkruga kohevaks. Sega kuivained omavahel ning sega need munavahu hulka vaheldumisi hapukoore ja sulatatud võiga.
Kuni muffinid küpsevad, valmista ganache ehk šokolaadikreem. Selleks haki šokolaad ja jäta ootele. Kuumuta koor keemiseni ja kalla see šokolaadile. Lase segul nii 5 minutit seista ja seejärel lisa piparmündiõli ning sega spaatliga ühtlaseks massiks. Lase ganachel seista toatemperatuuril, kuni see pakseneb, ja muffinid jahtuvad. Kaunista muffineid kreemi ja ülejäänud kommidega. Säilita külmas.
