Retseptivaba lugu sellest, kuidas ma 10 kilo juurde ning alla võtsin

Aprillikuus algas Tervise Arengu Instituudi kampaania „Köögiviljad kaalu ei kasvata“, millesse andsin oma tagasihoidliku panuse ka mina. Seda siis retseptide näol. Kampaania kodulehel ilmub iga päev üks retsept, milles peamist rolli mängivad köögiviljad. Soovitan teilgi sinna lehele vaadata, sest sealt leiab nii mõnegi huvitava retsepti.

Selles valguses on nüüd asjakohane lõpuks ometi rääkida enda kaalust. Tähelepanelikud lugejad on kindlasti täheldanud, et olen juba üksjagu dieedi teemadel iseenda üle nalja teinud. Eks igal naljal kipub aga väike tõepõhi all olema. Nüüd siis otsustasin oma loo ausalt ja avameelselt kirja panna. Ehk õnnestub ka kedagi teist inspireerida! Natuke meeldib eputada ka.

2009, Praha, siis kui ma veel noor ja ilus giid olin

Ma ei ole (enda arust) kunagi olnud ülemäära kõhn inimene ega unistanud 55 kilosest ideaalkaalust. Küll aga olen alati olnud sportlik ning sellest tulenevalt sportliku kehaehitusega – muidu kiitsakas, aga laiad õlad, mille põhjal inimesed kipuvad mind ujujaks klassifitseerima, ja suured sääremarjad tänu millele ei ole slim-fit püksid mulle kunagi mugavalt jalga läinud.

Kui ma läksin aga täistöökoha kõrvalt magistri päevaõppesse, siis… sinna see sportlikkus ja sportlik figuur minust maha jäid. Pean ausalt tunnistama, et kaks aastat ma põhimõtteliselt ei teinudki trenni, kui välja jätta mõni sörk või haruldane hommikune ujumine. Naljakas, et mina, trennisõltlane, suutsin elada spordita ja seda absoluutselt mitte igatseda. Ei olnud vast aegagi igatsemiseks. Praegu ma enam isegi ei mõista ega mäleta seda seisundit, milles olin, et sportimine tundus maailma mõttetuima tegevusena. Sealjuures ei olnud mul ilmselgelt aega ka peeglisse vaatamiseks, et näha neid lisakilosid, mis kogunesid. Või keeldusin ma vaatamast? Kandsin aina vabamaid riideid ja teesklesin, et kõik on hästi.

Saan aru, et eks see aeg, eriti magistritöö kirjutamise osa, oli raske ja trenn polekski pidanud prioriteet olema. Aga mul on sellegipoolest tohutult piinlik, et end rohkem kokku ei võtnud ja vähemalt enda toitumistki siis ei jälginud. Stressisöödik nagu ma olen. Üldiselt ma vist salamisi lootsin, et kohe kui ülikool läbi, siis saan paari nädalaga vormi, nagu Hollywood’i staar pärast sünnitust.

Samas pärast ülikooli lõppu oma vana režiimi taastamine ei olnud üldse nii lihtne, kui ma olin arvanud – harjumus sporti teha oligi mu elust haihtunud.

Eelmise aasta septembris, pärast ühe tõeliselt koleda kaalunumbri nägemist, suutsin end siiski kokku võtta ja spordiklubisse sundida. Oeh. Küll see taasalustamine oli õudne – esiteks ei olnud mul jaksu ja minu muidu nii sõnakuulelik keha ei olnud üldse nii sõnakuulelik, kui ma oleks tahtnud (tagakuklas mäletasin veel neid aegu, mil tegin mitu trenni väsimatult järjest). Teiseks, mulle ei meeldinud, mis mulle peeglist vastu vaatas – lodev ja valesti liikuv keha. Mina, kes ma alati olin edev esireas tantsija, peitsin end tahapoole ja püüdsin nähtamatuna näida. Sellegipoolest leidsin ma endas kuidagi selle tahtejõu, et trenni aina tagasi minna ja siinkohal kindlasti süüdistaksin oma zumba treenerit – vahel lihtsalt on nii, et mõni inimene nii väga innustab ja inspireerib teisi enda ümber.

Sama visalt, kui trenniga taasalustamine, läks aga ka kaalulangus, sest esimese hooga hakkas kaalunumber pigem tõusma. Ju siis olid pekikihi alla mingid lihased siiski alles jäänud. See kõik ei aidanud mu entusiasmile ja eesmärgile „suveks saledaks“ väga kaasa. Olgu siis siinkohal öeldud, et eesmärgiks võtsingi päriselt „suveks saledaks, aga eluisu (ja magustoidublogi) säilitades“. Ehk siis ei olnud mul mingit plaani end näljutada või pidada ranget dieeti, et kiiresti kaalunumber alla saada, pigem ei muutnud ma esialgu oma toitumises peaaegu mitte midagi. Suurim muutus oli see, et hakkasin ära jätma garniiri (kartul, riis vms) – pigem sööma liha köögiviljade ja põnevate salatitega. Rahakotile see küll hästi ei mõju, aga tervisele ikka!

Lõppkokkuvõttes võtsin ma 4 kuuga ehk aasta lõpuks alla 4 kilo ja juba võisin end peeglist kiigata küll. Kuna sai selgeks, et sellise tempoga ma oma eesmärki ei saavuta, siis uuest aastast tegin natuke suuremad korrektuurid oma elustiilis (vanad head uusaastalubadused)… ja juba aprilli alguses tunnengi end oma kehas lõpuks hästi ning olen need va akadeemilised 10 kilo alla saanud.

Mis ma siis tegin?

Palju muudatusi ei teinud, aga ilmselgelt üsna õiged.

Loobusin peaaegu täielikult alkoholi joomisest (vt postitus). Usun, et see oli mu tervise jaoks parim otsus, mida teha sain. Tarvitan alkoholi pokaal-kaks kuus ja tunnen end oivaliselt. Pean tunnistama, et seda „sa pead jooma“ ühiskonnasurvet olen ikka siin-seal kohanud, aga olen siiski pea kõik löögid sirge seljaga tõrjunud!

Joon rohkelt vett. Mul oli varem tohutu komme tööl midagi närida – olgu see siis näts, pähklid, jõhvikad vms. Tegelikult on selline näksimise vajadus tihti ajendatud hoopis sellest, et organism vajab vedelikku, aga inimesed ei teadvusta seda ja püüavad vedelikku toidust kätte saada. Niisiis hakkasin mina end vett jooma sundima. Jah, justnimelt sundima. Alguses ma pidin endale pidevalt vee joomist meelde tuletama ja pähklipaki asemel veeklaasi haaramise harjutamine võttis ka oma aja. Aga praeguseks ma tõesti joon palju vett ja tundes vajadust närida nätsu joon enne vett (seda teen tänaseks juba automaatselt, ilma end sundimata) – kui isu läheb üle, siis hästi, ja kui ei lähe, siis ikka võtan selle õnnetu nätsu.

Hakkasin liikuma. Nii elementaarne asi justkui. Aga näib, et tänapäeval enam kahjuks mitte. Olin isegi suuresti harjunud igale poole autoga minema ja.. jalutamine? Mis see veel on? Uuest aastast võtsin põhimõtteks iga päev kõndida – vahel kõnnin hommikul tööle, vahel jalutan niisama pärast tööd, vahel käin poes, vahel kasside juures. Kahjuks on mu valutavad puusad viimase kuu jooksul seda jalutamise-üritust kõvasti saboteerinud, aga olles optimist rõõmustan selle üle, et mind mitte-jalutamine kurvastab 🙂

Niisiis suutsingi tasa ja targu eluisu säilitades tagasi juurutada sportliku eluviisi ja tervisliku toitumise. Kuna ma tõesti olen edev inimene, eriti välimuse osas (ja tsiteerides oma kallis sõbrannat: “riietun litsakalt”), siis minu jaoks on need paar aastat olnud väga rasked. Eriti seetõttu, et seni on kaaluprobleem alati olnud võõras mure. Harjumatu on selline sihipärane tegevus kaalu langetamise nimel – see haarab enda alla suure osa igapäevastest mõtetest ja ka tegevustest. Nüüd aga sellest kirjutamine on… vabastav. Eks selleks ma ju blogi tegingi, et elust rääkida, aga ometi pole suutnud nõnda suurest osast oma elust seni rääkida, sest piinlik on.

Siinkohal oleks vast asjakohane näidata mõnd “enne” fotot, aga ei näita 🙂 Juba puhtalt seetõttu, et eelmisest suvest ei ole mul “millegipärast” endast pea ühtegi fotot.. Nii et näitan teile hoopis oma paksu kassi, kes järgmisena dieedile läheb.. 🙂