Lihtsad kohupiimaküpsised
|Nii-nii. Väga raske on end kokku võtta ja taas vanaviisi blogida. Elu on meil siin Kaju Köögis ju täiesti uus. Sõna otseses mõttes. 02.02.17 sündis meie väike ime, Kaunitar, kaaluga 3996 g ja pikkusega 54 cm!
Kaunitarist saab siin edaspidi kindlasti ühtteist lugeda (olgem ausad, hetkel on tema põhitegevuseks magamine ja söömine). Enne aga, kuniks ma pole veel päris ära unustanud ja unustamisega läheb siin majas iga päevaga aina paremini, aitäh küsimast, kirjutan kokkuvõtte oma raseduse kolmandast trimestrist ja üldiselt rasedusest. Esimesed kaks trimestrit võtsin kokku SIIN postituses.
Üldine olek
Jõudsin raseduse lõpuks järeldusele, et mu kehale meeldib rase olla 😀 Vähemalt seekord.. Eks ta seepärast läkski mõned päevad üle – kehale meeldis.. 😀
Käisin oma viimases zumbas täpselt 3 nädalat enne tähtaega. Tegelikult oleks saanud kauemgi tantsida, aga spordiklubi pakett sai läbi ja see emavaalana sheikimine tundus iga korraga aina ebaviisakam. Kord kuulsin ka kahte tsikki omavahel naljatamas, et see kavatseb meil tantsupõrandal sünnitada (you wish.. oleks see vaid nii lihtne, oleks ma nõus kas või tantsupõrandal sünnitama..).
Umbes täpselt samal ajal, kui lõpetasin sheikimise, jõudis kohale ka rasedus. Kõht tegi kahe nädalaga tõelise spurdi, kõik organid said kuskile roiete alla kokku surutud, roiete alused valutasid ja iga päevaga olid mul aina tugevamad kõrvetised (samas, siinkohal oleks patt viriseda, sest minu jaoks “tugevamad kõrvetised” tähendas seda, et igal õhtul enne magama minekut sõin ühe Rennie). Viimase kolme nädalaga muutusin ma ka üsna laisaks. Enam ei rapsinud ringi, vaid käisin vannis ja vegeteerisin diivanil, vaadates Sex and the City vanu osasid (jõudsin neljanda hooajani!), sest värskelt ilmuvaid sarju lihtsalt ei tulnud nii kiiresti peale kui vaja. Ainsateks aktiivseteks tegevusteks jäid jalutamine ja koristamine. Mida aeg edasi, seda hiljem jalutasin, sest tundsin end täieliku pingviinina, kes kannab muna jalge vahel. Pimedas ei osanud pahaaimamatud vastutulijad õnneks aimatagi, et tegemist ei ole pingviiniga.
Pildid tegi Kare Kark. Mina kakukesena 1,5 nädalat enne tähtaega.
Tunnused
Üüratu kõht.. ?
Kaalu tuli viimase trimestriga 7 kilo ehk kokku 17 kilo! Ja siis ma imestan, miks taarun nagu pingviin.. Ma tõesti ei suutnud end söömisel väga piirata. Jah, magusat ja puuvilja piirasin, et laps liiga suureks ei kasvaks.. jaaaaaa ikka kasvatasin pea 4 kilose tütre.
Olgu siinkohal etteruttavalt öeldud, et täna, 9 päeva pärast sünnitust, on alles ainult 4 ülekilo!
Lisaks jalgade tursetele tulid, jällegi 3 nädalat enne tähtaega, kätte suuremad tursed. Sain veel nibinnabin viimasel hetkel suure vaevaga sõrmused käest. Teisalt kadusid kolmandas trimestris igasugused jalakrambid (need olid ilmselt enim seotud eelneva kontoris istumisega).
Rohkem nagu ei saagi kurta. Mõni päev käis pea ringi, mõni päev oli tappev väsimus, mõni päev pidin istudes magama minema, et toit ikka alla liiguks. Noh, sellised pisimured, et oleks mida sõbrannale kurta.. 🙂
Laps
Oi, siia on nüüd küll raske midagi öelda. Vaatan seda Kaunitari enda kõrval põõnamas, vaatan oma peaaegu lamedamapoolset kõhtu ja keeldun uskumast, et need kaks asja on omavahel seotud.
Ettevalmistused
Eelmises trimestrite kokkuvõttes lubasin pühalikult kolmandas trimestris olla asjalik ja teha kõik ettevalmistused. Tegingi. Käisin üsna palju ITK loengutes ja nende kohta jätkub mul eranditult ainult kiidusõnu. Mul on juba nii mitu olukorda ette tulnud, kus tänu sealt saadud teadmistele olen rahulikuks jäänud ja teadnud, mis ja miks toimub. Tubli kaks korda jõudsin isegi rasedate joogasse. Niipalju siis ettevalmistustest.
Kusjuures isegi lapseasju me ei jõudnud kõiki ära osta 😀 Nagu oleks jube kiire olnud, eksole. Kõik need 60 päeva dekreeti.
Kokkuvõttes ma küll ei olnud üks nendest säravatest rasedatest. Aga võin julgelt öelda, et mul oli lihtne rasedus, mille jooksul sain enamasti oma tavaelu rahumeeli jätkata.
Teinekordki.
Kui vaid sünnitama ei peaks..
Need kiiresti ja lihtsalt valmivad küpsised on parimad soojana ja samal päeval süües.
Lihtsad kohupiimaküpsised
200 g ricottat
150 g toasooja võid
200 – 230 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
80 g suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
1 tl kaneeli
Kuumuta ahi 200 kraadini.
Sega ricotta, või, vanillsuhkur ja 40 g suhkrut ühtlaseks massiks. Sega 200 g jahu küpsetuspulbriga ja lisa kaussi. Sõtku tainas ühtlaseks. See peab saama pehme, aga samas tulema käte küljest lahti. Vajadusel lisa jahu. Tõsta valmis tainas 30 minutiks külmkappi. Sega järelejäänud suhkur kaneeliga.
Rulli tainas jahusel laual ca 0,5 cm paksuseks, lõika välja sobiva kujuga küpsised, kata need suhkru-kaneeliseguga ja küpseta ca 15 minutit.
Nunnu roosa kakuke!
Küpised on ahvatlevad, võtan plaani 😀
Kõige nunnum.. 🙂
Nii armas postitus 🙂 Ma tavaliselt loen ja ei kommenteeri, aga seekord kirjutan lihtsalt seepärast, et minu tütar sündis grammipealt sama kaalu ja pikkusega! Tänaseks on ta 20 aastat vana ja 176 cm pikk. Loodan, et teil on oma tütrest sama palju rõõmu kui meil on olnud enda omast 🙂
Küpsised vist ka peaks järgi proovima, nende tegemisel ma pole eriti osav olnud seni.
Tohoh 🙂 Tore kokkusattumus 🙂 Mul abikaasa kogu aeg räägib, et siit tuleb küll üks tugev sporditüdruk.. 🙂
Nii tore! Palju õnne! Meie tütar tuli ka tähtajast veidi hiljem, statistilised 8 päeva (06.02.17) ja oi kui armas võib üks lapseke olla 🙂
Mind hoiatati ka puuviljade eest ja kuna see loogika mulle ikka kuidagi pähe ei mahtunud, et puuvili võiks lapse suureks kasvatada ja no olgem ausad, ma ei ole kunagi oma puuviljalembust suutnud taltsutada, siis sõin ikka isuga. Jutu mõte on selles, et minu puhul igatahes see hoiatus ei pädenud, laps oli 3,6 kg ja 50 cm ehk siis täitsa keskmine.
Soovin teile mõnusat olemist ja rahulikke öid!
Oi, aitäh! 🙂
Tõesti huvitav – mina piirasin puuvilju ja tulemuseks suur tütar 😀 Näib, et meie mõlema puhul see teooria ei toimi.
Palju õnne sulle samuti! Ja loodan, et sinulgi ööd rahulikud.. 😀
Ehh, need söögi ja lapse suuruse seosed vist üldse eriti ei päde. Minul keelati söömine raseduse ajal üldse ära ja sünnitama läksin samas kaalus kui enne rasedust olin. Last oli aga ikkagi 5095 grammi. 🙂
Ohsa 😀 See on ikka päris korralikus suuruses laps. Meil vist praegu, kolmenädalaselt, umbes samas kategoorias ja ma vaatan ikka esimesi fotosid, et küll ta on suureks kasvanud.
Palju-palju õnne! Su retseptid on alati sellised, mis meelitavad proovima 🙂 Loodame, et sul jääb ikka aega meid siin uute toitudega üllatada! Aga kui ei jäägi, siis teame, et su elus on midagi tähtsamat, millega tegeleda 🙂
Aitäh! 🙂 Eks ma ikka püüan blogida ja loodetavasti, kui päevakava hakkab paika loksuma, siis leian selleks ka rohkem aega (ja motivatsiooni :)).
Palju õnne, laps on suur rõõm.
Aitäh, on tõesti 🙂