Eriti head šokolaadiküpsised
|Olgu kohe öeldud, et need šokolaadiküpsised said oma nimetuse “Eriti head sidruniküpsised” postituse järgi. Abikaasa väitis küll, et need on pehmed präänikud, aga mujal maailmas tuntakse neid kui Chocolate crinkle cookies. Krimpsus šokolaadiküpsised ei kõla pooltki nii seksikalt. Igal juhul on see üks oivaline maitseelamus ja super tekstuurid – suus sulav sisu ja peal õrnalt krõmps kate.. mmm..
Kunagi, ilmselt mingis õudses meeltesegaduses, lubasin teha telefonipiltide postituse… ja kulutasin nüüd tubli paar tundi, et need fotod ära sorteerida. Vabandust, et osad pildid kollaažiks kokku surutud, aga see postitus veniks muidu nii pikaks, et vaesed retseptiotsijad väsiks enne ära, kui šokolaadiküpsisteni jõuaksid. Kollaaže saab avada suuremana kõrvalaknas.
Enamik pilte mu telefonis on umbes täpselt sellised..
Mu käest on korduvalt küsitud, mis saab mu kassidest, kui laps on majas. Täiesti ausalt – ma isegi ei mõtle sellele, sest miks ma peaks eeldama, et midagi muutub? Ok, ma ei ela roosade prillidega ja olen teadlik, et paljugi mis muutub ja loomulikult on oht, et lapsel on allergia, kassid lähevad stressi jne jne. Aga selle silla ületame siis, kui me peaksime sinna kunagi jõudma. Milleks muretseda ette? Igaks juhuks?
Seda mäletate, et ma lubasin vähemalt kaks korda teha postitust kevadisest Sitsiilia ja Itaalia reisist? Ma küll mäletan. Aga kuna veetsin suurema osa ajast tollest reisist surevana hotellitoas, siis suurt midagi polegi öelda. Mul on nii kahju, et Sitsiilia jäi sisuliselt nägemata. Paari aiandisse ikkagi jõudsin. Tööreis siiski 😉
San Gimignano, Itaalia maitseelamused ja veinikoolitus..
Teate.. Toskaana.. oli nii imeline, et mul ei jätku selle kirjeldamiseks sõnu. Ööbisime vanas veinimõisas Il Paluffo, mis asus ühel kõrgel nõlval, ja need vaated. Hingematvad on vähe öeldud.
Natuke tööpilte ka vahelduseks blogis. Ehk siis suvel veetsin kaks päeva Soome soodeuurijatega. Vaatasime Eesti ilusaid rabasid ja tutvusime natuke turbatööstusega.
Teine täitmata lubadus on suvine Aasia reisikiri. Mul oli täielik ebaõnn tervisega reisidel sel aastal. Seekord sain küll suurema osa kehvast enesetundest raseduse kaela ajada. Üldiselt on naljakas kirjutada suvisest reisimisest Aasiasse, aga mis seal ikka, täiskasvanu elu ongi selline, et kui tööasjus on vaja suvel Aasiasse minna, siis minnakse..
Aasias, täpsemalt Tais, olen eelnevalt kaks korda talvel akusid laadimas käinud ja mõlemalt reisilt ka kolm reisikirja kokku kirjutanud (olin mina alles entusiastlik omal ajal…). Eelmised reisikirjad leiab kõik vaadates blogis kategooriat “Reisikiri” ehk siis siiiiiiiit.
Seekordne reis oli tegelikult komandeering ja kuigi tööjutte me siin blogis ei räägi, siis seekord teen kahelauselise erandi. Nimelt oleme korraldamas aastal 2020 Tallinnas Rahvusvahelist Turbakongressi, mis toimub iga nelja aasta tagant. Tänavu toimus sama kongress Malaisias ja kuna see on viimane kongress enne meie kongressi, siis meie, järgmised korraldajad, olime kohustatud seal osalema (vaesed meie.. :)). Samas ainult viieks päevaks Aasiasse lendamine tundus jube piinarikka ja üsna mõttetuna – lennata kohale selleks, et ajavahega harjuda, ja siis hakata tagasi lendama. Nii me otsustasimegi liita kongressi külastusele väikese kultuurireisi.
Sain esineda rahvusvahelisel kongressil. Täiesti haigena küll, aga sellegipoolest võite vaid ette kujutada KUI väga ma seda nautisin.
Esimesed kolm päeva veetsime me Bangkokis ja selle ümbruses. Mugavamaks elukorralduseks olid meil juba varakult ette tellitud kõik transfeerid ja ekskursioonid. Kuigi ma olen jätkuvalt täiesti seljakotireisimise usku, siis oli tõeliselt tore vahelduseks reisida nii, et keegi meie eest kogu mõtlemise ära tegi.. Naljakal kombel nägime me giidiga reisides isegi rohkem kohalikku elu, kui mõned aastad tagasi omal käel seal linnas seigeldes, käisime aga turgudel (piltidel nii Bangkoki lilleturg, vee peal “hõljuv turg” ja turg, kust sõidab vahepeal rong läbi, nagu filmis nähtud – korraks pakitakse aga letid kokku, rööpad puhtaks ja poole minuti pärast jätkub kauplemine nagu ikka).
Siit veel Tai kohalike elu. Eriti muljetavaldav oli minu jaoks see vasakul pildil olev köök..
Seda jalasilti nägin aga lennujaamas ja puhkesin kõvahäälselt vetsus naerma. Kes tuleks üldse selle peale, et vajutada nupule jalaga??? Jajaa, ma tean, pisikutehirmus asiaadid..
Reisi suurimaks elamuseks minu jaoks oli Brunei. Riik, mille pindala umbes 7,5 x väiksem Eestist ja rahvaarv võrreldav Tallinnaga. Ometi on see üks maailma parimal järjel olevaid riike, sest noh, neil on naftat ja neil on sultan. Ta on suutnud nafta tulu riigis hoida ja suuri Ameerika korporatsioone vaid poole tuluga rõõmustab. Nii umbes pool naftarahast paneb sultan küll oma taskusse, aga ülejäänud jagab elanikele ja neile sellest piisab.
Brunei on riik, kus maksud puuduvad. Hambaravi on tasuta, haridus on täies ulatuses tasuta (ja välisriiki õppima minnes saab raha kaasagi), kus 70% elanikest töötab riigi heaks ja saavad 3 a täitumisel 800 EUR väärtuses lennupileteid tervele perele (st iga liikme kohta 800), kus kuritegevus sisuliselt puudub, kus pension on teenitud palga suurune, kus mošeele antud annetusi kulutatakse sellele, et katta inimeste võlgu.. Rääkides usust – nad on küll enamasti moslemid, aga nii mõneski osas ollakse paindlikud. Näiteks lubab sultan lahkelt kanda selliseid riideid, nagu nad ise soovivad. Ainult alkoholi osas on nulltolerants. Ausalt, ma kuulasin sealseid giide lihtsalt ammulisui, ja ainuke küsimus mu meelel (ja ilmselt juba teil ka) – miks ei ole kogu Aasia ennast veel sinna riiki elama pressinud? 😀 Brunei kodanikuks on väga raske saada – esiteks peab abielluma kodanikuga (mis on üsna võimatu – nad on moslemid ja hoiavad kokku, lisaks on ajalooliselt kaasasid oma naabermajadest otsitud) ja siis leidma töökoha, seal töötama ja saama soovituskirja ülemuselt, et sa kõlbad Brunei kodanikuks küll..
Piltidel natuke kohalikku sööki – söövad nad suhkrut suhkruga. Teed joovad kondenspiima JA suhkruga. Magustoidud olid sisuliselt värvaine+suhkur. Aga muu söök ikka tavaline moslemiriigile omane. Teistel piltidel mälestusmärk miljoni naftabarreli täitumise puhul, Brunei suurim mošee ja vee peal olev küla ehk siis see koht, kus elab väga suur osa Brunei elanikest.
Minu jaoks oli suurim elamus Brunei looduse külastus. Loodusturism Bruneis on oivaline – turiste on nõnda vähe, et päriselt ka on tegemist loodusturismiga, mitte turistihordidega looduses. Me veetsime ühe päeva seigeldes jõgedel ja pikkade puupaatidega ülesvoolu sõitmine oli päris lahe. Rääkimata jalutuskäigust metsas..
Pärast imelist Bruneid ootas meid 5 päeva kongressil Malaisias, Kuchingis, kus ma jäin kohe esimesel päeval haigeks. Veel ühe päevakese veetsime Singapuris (klassikaline turistilaks – bussiga sõit ja üks vaatamisväärsus teise otsa) ja siis juba oligi tagasilend koju..
Nüüd jätkame veel mõne suvalise klõpsuga.
Nutisõltlane ehk abikaasa jäi pulmas vahele telefoni scrollimisega.. Karistuseks teine telefon kaela.. 😀 Ime, et meist kahest just tema sellise tegevusega vahele jäi.
Minu selle aasta ainuke seenesaak. Käisime sõbrantsiga riisikaid korjamas.
Üks pulmatortide komplekt, millest ongi mälestuseks ainult hädine telefoniklõps 🙁
Oi, laud on pühkimata… Minu selle suve põhisöök!
Selle aasta esimene rannapäev ja põlenud selg. 9. mai!
Kaju pere igapäev – kitarr ja kassid..
Külmkapi sisuks 200 makrooni ja peegelglasuur..
Aprillis Rootsi kruiisil… Ikka käid ju kruiisil käruga šoppamas.
Sõbrantsiga Võhandu Maratoniks treenimas..
Appi, kui kõhn ma olin märtsikuus!
Aitab vast tänaseks..
Retsept siit blogist.
Šokolaadiküpsised
30 tk
60 g võid
230 g tumedat šokolaadi (70%)
100 g suhkrut
2 muna
1 tl vanilliekstrakti
230 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
Noaotsatäis soola
Katmiseks – suhkrut ja tuhksuhkrut
Sulata šokolaad võiga vesivannil. Samal ajal vahusta muna suhkruga, kuni saad heleda tihke vahu (ca 10 min). Alanda mikseri kiirust ja lisa šokolaad ning vanilliekstrakt munadele. Seejärel lisa küpsetuspulbri ja soolaga segatud jahu. Lõpeta segamine, kohe kui jahu korralikult segunenud. Tõsta tainas toidukilesse ja külmkappi vähemalt 4 tunniks, aga parem – üleöö.
Soojenda ahi 180 kraadini.
Võta tainas külmkapist ja vormi sellest pallikesed. Kata iga pall esialgu suhkru ja seejärel tuhksuhkru kihiga. Küpseta küpsiseid 10-11 minutit. Ära üleküpseta! Need peavad seest jääma hästi pehmed ja suus sulavad.
Avasatsin mõned päevad selle toreda blogi. Kahju, et pole varem selle otsa “koperdanud”. Nii armas ja siiras lugemine, retseptidest ja ahvatlevatest tortidest rääkimata. Tekib tõsine soov ka ise kööki meisterdama suunduda.
Huvitav oleks aga lugeda, milline on sinu köögivarustus. Mis on põhilised asjad mida kasutad tortide meisterdamisel ning mida oleks vaja varuda, et ehk mõnda sinu meistriteost järgi katsetada?
Lennukaid ideid ja kindalt kätt! Ja rõõmusta oma lugejaid ikka edasi.
Oi, kui tore, et siia otsa nüüd komistasid! 🙂 Nii tore, et tekitan soovi kööki suunduda! Tänan suurepärase blogipostituse idee eest – võtan plaani ja lähinädalatel kindlasti kirjutan sellest!
Super. Jään põnevusega ootama!
Ma võtsin hommikul taigna külmkapist ja see oli kivikõva:D
Mis ma valesti tegin?
Kuna mul oli kiire, siis pidin taigent veidi mikrokas soojendama, et saaks pallikesi teha.
Pärast tulid küll sellised nagu pildil, aga seest nagu veidi kuivad, meenutasid natukene trühveid, sööjaid see muidugi ei seganud:D
See tainas ongi külmast võttes üsna kõva. Vb pakkisid ta liiga õhukeselt kokku.. ? Aga sisemine kuivus on tõenäoliselt küpsetamisest – neid peaks pigem küpsetama vähem kui rohkem 🙂