Basiiliku ja laimi juustukook

See juustukook sündis nii, et köögis oli väga ilusat basiilikut (kusjuures, poest ostetud!), laimi ja eilse kuupäevaga toorjuustu. Kook sai nii maitsev, et me ei saanudki teada, kui heaks see teise päeva hommikuks muutub..

 

 

Kes jälgib mu blogi FB lehte, teab, et käisime perega maikuus Krasnodaris (ma pidin ise ka esimene kord otsima internetist, kus see üldse asub). Mina koolitusel ja abikaasa lapsega niisama kaasas seiklemas, kuna ma veel pole moraalselt valmis 6 päeva lapsest eemal viibima.

 

 

Olen juba mitu aastat jälginud ühe Moskva kondiitrikooli toimetusi ja mõelnud, et võiks minna sinna kursustele. Sel aastal olen aga ise siin nii tublisti tööd teinud, et nüüd tekkis lisaks soovile ka võimalus end välismaale täiendama minna. Vaatasin üht ja teist pidi ja otsustasin, et lähengi selle Moskva kooli filiaali Krasnodari. Teemaks parimad magustoidud kohvikutele. Kuna plaanis oli ka pere kaasa võtta, siis mulle tundus, et Krasnodaris võiks neil olla parem aega veeta. Linn on väiksem ja rahulikum, kliima soojem (sellega ma läksin loomulikult alt, sest Moskvas nagu ka Eestis oli tol ajal soojem ilm kui lõunas). Pealegi Moskvas ma olen käinud ja kindlasti leian veelgi põhjusi minna. Aga Krasnodari ilmselt mitte. Niimoodi väikese preemiana iseendale sai hooaja lõpetuseks õppima sõidetud.

 

Tallinna lapsesõbralik lennujaam

 

Kuidas meil lapsega lendamine läks? Teate seda tunnet, kui lähete lennukisse mõttega puhata, ehk isegi tukastada, ja siis näete vahekäigus liikumas noore lapsega pere? Seda automaatset kangestumist ja hinge kinni hoidmist, et nad jumala eest teie lähedale ei istuks? Ma varem arvasin, et see mulle ainuomane, aga selgus, et kõikkkk inimesed lennukis teavad seda tunnet 😀

Tegelikult pole midagi hullu. Lapsel. Ainult lapse emal. Mul on nimelt õnnestunud elus paar korda kogeda lennupeavalu ja pärast seda paaniliselt kardan lendamist, närin igasugu asju nagu hullumeelne, panen kõrva 17 eurised kõrvatropid, neelan sada korda minutis, panen silmad kinni ja palvetan.

See oli preili Kaunitari jaoks nüüd juba teine kord välismaale lennata ja seekord oli preili ema ka juba targem – ei ostnud lennupileteid öisele ajale. Lennud olid niimoodi ostetud, et laps saaks lennukis oma une teha ja ülejäänud ajaks oli kaasas sööki, arvuti multikatega ja õnneks on lennukites olemas oi-kui-põnevad ajakirjad, mida sai mõnikümmend korda lennu jooksul läbi lapatud. Ja mina varem veel mõtlesin, kellele need ajakirjad ometi mõeldud on.

Kaunitar on meil üldse üks suurepärane reisisell, kellele meeldib ringi vaadata ja seigelda. Vehib aina näpuga ringi, näidates asjadele, millest talle rääkima peame (huvitav, millal oleks paslik lapsele õpetada, et näpuga pole viisakas näidata..) või lihtsalt loomadele/lindudele/inimestele. Sööb juba ammu sama sööki, mis meiegi, ja ei pirtsuta. Väljaspool kodu magab alati meiega ühes voodis ja ikka oma tubli 11 tundi ööune. Võibolla magaks ka eraldi voodis, aga ma ei taha isegi katsetada. Nii et sellise väikese asjaliku inimesega võib juba mõnusalt reisida.

 

Romantilisi vaateid jõele Kuban

 

Kursused ise olid hirrrrrrmus lahedad! Ma olin küll ainuke hobikondiiter seal, aga oli tore tõdeda, et töövõtted olid samasugused nagu teistel, ja teadmised mõnes asjas paremadki. Teoreetik nagu ma olen. Küsisin juhendajalt umbes sada korda päevas “miks” ja ilmselt koolituse lõpus ta rõõmustas, et lahkun 😀 Kellele sellised ninatargad ikka meeldivad. Tegelikult enamasti ma ju teadsin või aimasin end teadvat vastust, aga nii huvitav on kuulata, kuidas inimene asjad endale on selgeks mõelnud ja seda teistele seletab.

Üldiselt ma veendusin taaskord, et kondiitriteema lööb mu silmad särama ja see tähendab, et liigun õiges suunas. Oleks ma vaid varem oma südant kuulanud, mitte pealesurutud vananenud arusaamasid karjäärist.

 

Ütlen ausalt, et kõige põnevam asi kogu koolitusel oli šokolaad, mu arm, ja sellest kaunistuste valmistamine.

 

Rääkida Krasnodarist ma väga palju ei oskagi. Tegemist on Venemaa “lõunapealinnaga”, kus elab ca 800 000 inimest. Asub ta jõe Kuban kaldal. Kuigi merepiiri Krasnodaril pole, siis 120km kaugusel linnast asub Must meri.

Ilmselt mu abikaasa võiks nüüd Krasnodari giidina tööle minna, sest iga päev läbis ta seal jala mõnikümmend kilomeetrit. Aga mina jõudsin õhtuste jalutuskäikude jooksul teha kaks järeldust – Krasnodar on roheline linn ja Krasnodaris saab väga-väga hästi süüa. Peatänav pannakse seal iga nädalavahetus kinni ja siis algab melu, meenutades mulle kohe Itaalia kuurortlinnade peatänavaid. Tänavakunstnikud, muusikud, toidupakkujad tulevad kolmeks päevaks tänavale esinema/töötama.

Väljaspool südalinna on aga venepärane drastiline jaotus – linnaosad, kus on kullatud restoranihooned, ülipeened poed ja sõdurite poolt valvatud eramud; ning linnaosad, kus on sadade meetrite viisi tänava ääres ühest värvipütist värviga võõbatud metallväravad, mille taga vedeleb prügi. Neid teisi linnaosasid on loomulikult tunduvalt rohkem.

 

Emadepäeva puhul käisime söömas natuke edevamas restoranis, kus uksel ootasid juba tervitusnapsiks Pertsovka ja Kljukovka, isutekitajaks pasteet, mille Kaunitar ära sõi (kes erinevalt oma emast ei pirtsuta maksaga)..

.. millele järgnes valik kohalikke (ja vähemkohalikke) kalasid..

…ja loomulikult pirukaassortii (sh kartuli ja seene ja lõhe ja ja..)

 

Parim osa – kohalik värske kraam juba maikuus!

 

Jälle kala! Kuigi ütlen ausalt, et enamasti sõime liha. Kui Eestis ma enamasti väljas käies ei telli liha, siis seal need 7-8 EURi maksvad antrekoodid ja karreed ikka vägisi kippusid lauale.

 

Kui juustupirukas toodi lauda.. mul taas KALAsupp.

 

Üldiselt olen ma väga väga õnnelik, et selline reis sai ette võetud, ja olen ütlemata tänulik, et mul on nii toetav abikaasa 🙂 … kes ühtlasi on isapuhkusel, mis peagi läbi saab. APPPI!

 

Basiiliku ja laimi juustukook

20-22 cm

 

Põhi

150 g meelepärast küpsist

100 g võid

 

Täidis

100 g piima

12 g basiilikulehti

600 g toorjuustu

25 g maisitärklist

3 muna

80 g suhkrut

2 suure laimi koor ja mahl

 

Esimese asjana pane piim ja basiilikulehed potti, kuumuta keemiseni, kata pott kilega ja jäta maitsestuma.

Purusta küpsised, sulata või, sega kokku ja suru koogivormi põhja.

Täidise jaoks sega toorjuust suhkru ja laimikoorega. Nüüd purusta basiilikulehed saumiksriga ja kalla piim läbi sõela toorjuustule. Lisa ükshaaval munad. Viimasena lisa maisitärklis ja laimimahl. Kalla täidis põhjale. Küpseta kooki 10 minutit 200 kraadises ahjus ja veel 30-40 minutit 130 kraadises ahjus (sõltub, mis suuruses vormi kasutad – madalamat kooki küpseta vähem). Lase ahjus täielikult jahtuda ja tõsta külmkappi üleöö.