Profitroolid vanillikreemi ja jõhvikakeedisega
|Just siis, kui ma mõtlen blogida, et hakkan siin seda elu lapsega taaaaasapisi käppa saama, siis lendab peale neljas kasvuspurt või on need hambad või on see vaktsiinide järelmõju või on need kõik asjad kokku.. Aga vähemalt see üks hommikupoolik, mil mul tundus, et taevas on selgem, tegin krõbeda kattega profitroole ehk keedutainapalle?
Järgneb keelealane ja absoluutselt ebaoluline hala: issver, miks ma ometi pean olema nõnda võhik eestikeelsete toidualaste terminitega. Ma ei hakka siinohal isegi üritama selle krõbeda pealmise kihi (ehk craquelin) nimetuse tõlkimist. Ja üldsegi, miks on teistes keeltes sõna profiterole asemel eesti keeles profitrool, mitte profiterool?
Aga rääkida ma tahaksin täna ühel õige hirmsal teemal!
Valge suhkur!
Hakkas juba hirmus?
Vahepeal on olnud nii palju teemasid, milles olen tahtnud kaasa rääkida. Aga selleks ajaks, kui ma olen kirjutamiseni jõudnud, on teised kõik ära öelnud ja juba edasi liikunud. Ebaaus.
Ühesõnaga. Ma olen juba mingi aeg tahtnud kiita takka varjatud suhkrute kampaaniat. Mul pole õrna aimugi, kas see veel käib või on juba ammu läbi. Aga vast polegi oluline.
Teadupärast olen mina valge suhkru tööstuse toetaja. Mitte selles mõttes, et “ooo tarbigem kõik maailma parimat asja nii palju kui süda lustib”. Pigem „valge suhkur on kõige kättesaadavam, mugavam ja odavam valik, millega muuta magustoit magusaks“. See on toode, mis paneb mu blogis nõnda paljud retseptid elama. Ma tean, kuidas ta käitub ja kuidas ülejäänud toorainega reageerib. Samas kui valge suhkru alternatiivid toimiksid sama kindlalt ja asendaksid seda lõpptoodangu maitses/väljanägemises järeleandmisi tegemata, siis asendaksin selle silmagi pilgutamata. Isegi kui alternatiiv oleks kolm korda kallim. Ehk siis ma ei ole valge suhkru kummardaja selle pärast, et mul on ükskõik selle kahjulikust mõjust, vaid olles pedant rõõmustan selle toote töökindluse üle. Kui nii võib öelda. Ehk siis selle toote kasutamine on minu teadlik ja ratsionaalne valik, sest sellest saadav nauding ja kasutusmugavus kaaluvad üle selle kahjulikkuse.
Küll aga ei meeldi mulle absoluutselt toiduained, kuhu on seda kurjajuurt „salaja“ lisatud. /Olgem ausad, tegelikult on meil kõigil võimalik toote pakendilt infot selle kohta saada. Lihtsalt me eelistame seda mitte teha. Olgu siis põhjuseks kiirustamine või ükskõiksus./ Käin justnimelt suhkru ja natuke ka säilitusainete tõttu suuuuure kaarega mööda valmiskastmetest ja ega enamik maitsestatud kala- ja lihatoodeteid leiavad tee meie lauale üsnagi harva. Erandiks enamasti toorvorstikesed, heeringas juurviljamarinaadis, kilu ja ja.. paar toodet kindlasti veel.
Loomulikult vajab soolane magusat tasakaaluks sama palju kui magus vajab soolast. Kuid ma tahan ise otsustada, kas ja kui palju magusainet ma toidu sisse panen ja olgem ausad, elu sees ei pane ma seda kogust, mis on valmistoodetes. Pealegi kasutan soolastes roogades enamasti mett ja palmisuhkrut.
Lisaks on mulle alati tundunud, et tugevasti maitsestatud lihatooted on tehtud kõige kehvemast lihast ja kastmete sisse saab peita eriti pekiseid tükke. Ei tea, kas see nii ka on, aga minigist ajast pärineb näiteks teadmine, et poes marineeritakse eilse kuupäevaga liha.. Samast ajast pärineb ilmselt ka kartulisalati pesemise jutt.
Kui ma nüüd jäin koduseks, siis paraku leidsid me lauale aina enam tee justnimelt need maitsestatud lihatooted. Kui oli valida, kas mitte süüa sooja sööki või süüa sooja poolfabrikaati, siis otsustasin ikkagi poolfabrikaadi kasuks. Nii mugav on osta küpsetusvormi valmis pandud praad, milles on sees nii liha kui ka garneering. Ei mingit nõude määrimist ega köögis toimetamist. Ma sain täitsa aru, miks inimesed selle valiku teevad. Ega maitselgi ole nende puhul otseselt midagi viga (kui välja arvata üks rebitud veiseliha, milles oli pekki rohkem kui liha. Ma isegi ei taha teada, kui vana see loom oli), aga mitte ükski neist ei kutsunud end teist korda ostma. Eriti pärast pakendi infoga tutvumist.
Ühesõnaga – isegi mul, magustoidublogijal, on väga hea meel, et see toidu sisse peidetud suhkur riiklikul tasandil ette võeti! Paras talle. Tarbigem suhkrut ikkagi targalt ja teadlikult 🙂 Näiteks nendes imeliselt suus sulavates profitroolides.
Retsept Nina Tarasova blogist.
Profitroolid vanillikreemi ja jõhvikakeedisega
Keedutainas
120 g jahu
100 ml täispiima
100 ml vett
10 g suhkrut
Noaotsatäis soola
80 g toasooja võid
240 g muna
Kate
100 g külma võid
125 g suhkrut
125 g jahu
Jõhvikakeedis
300 g jõhvikaid
100 g suhkrut
4 g lehtželatiini
Vanillikreem
283 g piima
90 g munakollaseid
80 g suhkrut
28 g tärklist
1 vanillikaun
10 g lehtželatiini
150 g vahukoort
Alusta katte tegemisest – sega kõik koostisosad kokku, rulli tainas kahe küpsetuspaberilehe vahel õhukeseks ja tõsta külmkappi. Hiljem lõika tainast ca 2 cm diameetriga kettad ja säilita neid kasutamiseni külmas.
Keedutaina jaoks sega väikeses potis piim, vesi, sool, suhkur ja või. Kuumuta keemiseni, tõsta tulelt ja sega hulka jahu. Tõsta tagasi tulele ja kuivata tainast mõned minutid, seda pidevalt segades. Tõsta taas tulelt, kalla kaussi ringi ja hakka vähehaaval ja hoolikalt segades lisama muna. Pane saadud tainas pritsikotti ja pritsi sellest 2 cm diameeteriga ringikesed (ma sain 2,5 plaaditäit). Tõsta igale keedutainapallikesele katteks üks tainaketas. Küpseta profitroole 190 kraadi juures 10 minutit. Alanda ahjutemperatuuri 180ni ja lülita sisse pöördõhk ning küpseta veel 10 minutit.
Jõhvikakeedise jaoks tõsta želatiin külma vette likku. Kuumuta jõhvikaid suhkruga tasasel tulel, kuni moos pakseneb (ca 5-6 minutit). Kalla läbi sõela, lisa želatiin ja pane saadud moos pritsikotti. Jäta jahtuma.
Kreemi jaoks kuumuta piim vanillikaunaga keemiseni ja samal ajal vahusta munakollaseid suhkru ja tärklisega. Lisa pool piimast munakollastele, jätkates pidevalt vahustamist. Nüüd kalla muna-piimasegu potti ja kuumuta veel pidevalt segades, kuni kreem pakseneb. Lisa želatiin. Kalla kreem läbi sõela, jahuta, vahusta vahukoor ja lisa kreemile. Täida profitroolid keedise ja kreemiga.
Ma olen kõige osas nii-nii nõus. 🙂
Ajee! 🙂
Mina ka!!! Tootja jaoks on üksjagu palju kohustuslikku infot mida märgistusele kanda, kurb, kui seda ei loeta. Ja teistpidi: piimatehnoloogina ajavad mind marru tegelased, kes maitsestamata jogurti topsi ette suhkrukuubikuid laovad ja entusiastlikke sõnavõtte teemal ‘röövellik suurtööstus’ peavad, endale selgeks tegemata, et lehmapiimas ongi 4,7% suhkrut! Ülemagustatud piimatooted on teine rida.
Oh, ma olengi mõelnud, et mis see su täpne eriala nüüd ongi.. 🙂
Seoses selle kampaaniaga tegin mingit testi, kus pidi ära arvama, mis väljapakutud toitudest sisaldab rohkem suhkrut. Mingi võrdlus oli siis hapukoor ja kommid. Ma ei mäleta, mis kogused need olid, aga vastus oli see, hapukoore mingi x kogus sisaldas siis rohkem suhkrut kui x kogus komme. Minu arust saadab see natuke vale signaali..
Kas olen õigel teel arvates, et 240g mune tähendab umbes 4 suurt või siis 5 väikest muna?
Vägagi õigel teel!
Mõtlesin, et vaatan, mida ÕS “profitroolist” arvab. Selle otsingu peale tuli ette aga hoopis “potitool”… = (laste)tool, mille põhjas on auk, kuhu alla pannakse pissipott… Säh sulle laiendatud otsingut! 😀
http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=profitrool&F=M
Ahahaha, hea nali 😀
EKI.ee ; Mis on profitrool? – See on kokandussõna ja tähendab ‘väike täidisega keedutainaküpsetis’.
Sõna profitrool kirjapilt lähtub prantsuse sõna profiterole hääldusest (mitte kumbagi e-d selles sõnas ei hääldata)
Ja eesti keeles hüütakse neid hõrgutisi ka “tuuletasku”
Kati