Veriapelsinikook

Teeselgem nüüd, et veriapelsinide hooaeg ei hakka veel läbi saama. Isegi kui hakkab, siis hooaja lõpus on need kindlasti eriti mõnusalt küpsed. Olen tegelikult juba kolm korda teinud seda kooki, aga kord ei saa pilti, teinekord panin 4 želatiinilehe ehk 8 grammi asemel millegipärast 4 g želatiini ja nii see läks (ei tea, mis mu ajudest alles jääb, kui ma veel 8 kuud imetan..). Samas on see kook nõnda hea, et keegi pole veel kurtnud selle üle, et seda korduvalt tegin..

 

Mmm… telefonipildid…

Mitte, et ma fotokaga teab mis paremaid pilte teeksin..

 

On üks teema, mis käib tänapäeval igal lapsevanemal peast vähemalt korra päevas läbi. Selleks teemaks on lapse piltide jagamine internetis. Olen juba mingi aeg natuke omaette muiates vaadanud osade blogijate kommet riputada üles pilte oma lapse kehast umbes täpselt lõuani või külje pealt vms, ja mõelnud, et huvitav, kas nende arust see on nüüd siis oma lapse piltide mitte jagamine. Nüüd hiljuti üks neist kirjutaski, et tal ei sügele oma last internetis eksponeerima. Ju siis mõne arust on tõesti nägu nõnda oluline, et silmi-nina-suud näitamata võib öelda, et ema pole oma last internetis eksponeerinud 😀 Whatever helps you sleep at night.. Mina isiklikult arvan, et lapse nägu on 20 aasta pärast sama äratuntav, kui ta jalad ja pepu.

 

Enne Kaunitari sündi olin veendunud, et ei hakka kunagi oma lapse nime ega pilti netti riputama ja olen sel teemal korduvalt üsna minulikult konkreetselt sõna võtnud. Nimega on lihtne – ma ei taha, et minu lapse ega abikaasa nimesid guugeldades ilmuksid aina vasted minu blogist. Noh, natuke ikka võib, ega me seda blogi häbene.. See on ikkagi enamasti minu hobi mitte nende. Loomulikult võin öelda, et abikaasa on mul Andres ja tütar on Katarina, aga püüan seda pigem vältida. Kusjuures paar inimest on arvanud, et me lapse nimi ongi Kaunitar Kaju. Täitsa kena nimi iseenesest ju.

 

Piltidega on lugu aga keerulisem, sest mul on ju maailma kõige armsam laps… 😉 Kui nüüd päris lõpuni aus olla, siis hoian end tagasi lapsepiltide jagamisel ainult selle pärast, et ma olen üsna veendunud, et mu abikaasale ei meeldiks, kui ma neid jagaksin. Ise ma selles probleemi ei näe. Internet on lapsepilte täis ja Eestiski on kümneid blogijaid, kes päevast-päeva titepilte jagavad. Mina jälgin neid hea meelega ja elan nende tegevustele kaasa ning mind ei häiri mõte sellest, et keegi minu tegemistele ja lapsele kaasa elaks. Sealjuures tean, et internet on tegelikult kole koht, aga teate, seda on ka pärismaailm ja ometi peame me kõik siin kuidagi elatud saama. Niisiis ma olen otsustanud, et kui päriselus ma mõtlen headele inimestele, kes meie tegemistele siiralt ja heatahtlikult kaasa elavad, siis samamoodi keskendun virtuaalmaailma headele külgedele. Teadvustades sealjuures seda, et mõlemas maailmas on ka üksjagu negatiivsust, aga elu on liiga lühike, et sellele keskendudes oma aega raisata.

Pealegi usun, et tänapäeval on internetis olek sama elementaarne kui tänaval kõndimine. Ma ei ütle seda toetavalt, et küll on tore, et me kõik internetis elame ja nii vahva, et oleme kaelaprobleemide ning kehva silmanägemise generatsiooni esindajad, kes ei julge telefonile vastata ja lobisevad kõrvaltoas istuva sõbraga interneti vahendusel! Juhei, eksole. Pigem on see lihtsalt paratamatus. Loomulikult püüan ma oma lapsele internetti võimalikult hilja tutvustada ja loomulikult oleksin maailma õnnelikuim ema, kui teda see üldse ei huvitaks. Aga nii sinisilmne ma ka pole, et eeldaks, et see nii läheb.

 

Niimoodi ma siis olengi siin laveerinud oma arvamuse ja abikaasa suhtumise vahel (mida ma tegelikult ei ole temalt küsinudki.. 😀 Päris esimese pildi kohta küsisin ja tookord ta arvas, et kuna ma olen oma rasedusest nõnda pikalt jahunud, siis veider oleks nüüd mitte lapse sünnist pildiga teatada). Siiski kohe, kui Kaunitar sündis, panin suletuks oma Instagrami, kustutasin sealt igasugused spämm-jälgijad* ja seal ikka aeg-ajalt mõnd pilti jagan. Avalikult olen samuti jaganud paar pilti ja enamasti selliseid, kus oleme Kaunitariga koos. Kellele seda lapse JA ema pilti ikka vaja on, eksole 😀 Justkui lapse ja ema pildi jagamine on eetilisem..

 

Kuhu ma selle jutuga jõuda tahan? Eks ikka selleni, et tänapäevamaailma lapsevanemate dilemmad on üpris veidrad.. 😀 Iga lapsevanema enda valik on see, kas ja kui palju ta oma lapse pilte internetis jagab. Interneti pahede ja privaatsuse tunnetus on kõigil erinev. Mõni on otsustanud, et näo kontuuri külje pealt näitamine on lapse pildi mitte jagamine internetis. Teine arvab, et iseendaga koos olles lapse pildi jagamine on okei. Kolmas ei jaga midagi ja neljas jagab suisa palja pepuga lapse pilti. Igal juhul on see nende vanemate valik ja pole teiste inimeste asi (kuigi nende paljaste pepude kohta tahaks kangesti ühtteist öelda..)… Niikaua kui pole tegemist blogijaga, sest meie ju eksponeerimegi oma elu selleks, et teistel oleks võimalus oma virtuaalsete hammaste teritamiseks.

 

*Seoses Insta sulgemisega näen ma nüüd, mis spämmimine seal käib – näiteks see nädal on mulle tulnud 6 jälgimissoovi lehtedelt, mis lubavad sealhulgas riistapikendust, seksikaid vene tüdrukuid ja pea tasuta riideid Hiinast. Ja seda ilma et ma mingeid populaarseid trelle kasutaksin..

 

 

Veriapelsinikook

24 cm

 

Põhi

2 munavalget

Noaotsatäis soola

30 g suhkrut

60 g mandlijahu

60 g tuhksuhkrut

 

Täidis

2 munakollast

1 muna

3 veriapelsini mahl + 2 koor

35 g suhkrut

1 tl vanillsuhkrut

3 želatiinilehte

300 g vahukoort

200 g toorjuustu

150 g vaarikaid

 

Kate

5 veriapelsini mahl

100 ml vett

30 g suhkrut

0,5 tl kaneeli

3 želatiinilehte

 

Kuumuta ahi 180 kraadini.

Vahusta munavalged soolaga pehmeks vahuks, lisa järk-järgult suhkur ja vahusta munavalged tugevaks vahuks. Sõelu hulka mandlijahu tuhksuhkruga ja määri koogivormi põhjale (või pane pritsikotti ja pritsi koogivormi põhjale). Küpseta ca 15 minutit.

 

Täidise jaoks pane želatiinilehed külma vette likku. Vahusta vesivannil munad veriapelsinide mahla ja koorega, vanillsuhkru ning suhkruga heledaks kohevaks vahuks. Kalla läbi sõela želatiiniga kokku. Lase jahtuda. Vahusta vahukoor toorjuustuga pehmeks kreemiks ja vispelda nende hulka veriapelsinivaht. Kalla täidis põhjale ja suru sisse vaarikad. Tõsta kook külmkappi.

 

Katte jaoks kuumuta veriapelsinide mahl, koor, suhkur, kaneel ja vesi keemiseni. Lahusta želatiinilehed. Jäta kate jahtuma. Jahtunud kate kalla läbi peene sõela koogile ja jäta külmkappi hanguma.