Šokolaadi-brändikook

Veebruarikuu oli mu blogi ajaloo üks kõige populaarsemaid kuid. Sealjuures kirjutasin vaid kolm postitust, millest ühe veel parooli all.. Mis järelduse ma siit siis nüüd tegema pean? Mida vähem ma blogin, seda rohkem blogi vaadatakse?

Tegelikult näib, et kuidagi on tänavu eriti suurele ringile läinud keefiriga pärmitaina retsept. Veebruarikuu jooksul vaadati seda üle 11 000 korra. Minu väikese blogikese kohta on see ikka päris suur number. Nii et ma ei peagi looma uusi postitusi, et olla popp tsikk.

 

 

Kui jutt juba saialistele läks, siis tänane postitus tuleb teemakohane – rääkigem siis rasedusjärgsetest isudest ja kaalunumbritest. Minu jaoks oli ju enne rasestumist suureks probleemiks see, et rasedus võib keha rikkuda. Õnneks raseduse jooksul mu mõttemaailm natuke muutus. Kirjutasin postitusegi sellest, et raseduse jooksul jõudsin leppida faktiga, et mu keha muutub ja lõpuks see enam ei häirinudki mind. Nüüd aga… on mul ükskõik 😀 Peamiselt mõtlen nii, et kui mina söön hästi, siis saab ka mu laps hästi süüa. Ma ei mõtle enam paaniliselt, kuidas saaks keha võimalikult kiiresti trimmi, ja absoluutselt ei pabista oma bikiinivormi pärast. Võiksin praegugi randa minna, kui vaid saaks. Peaasi, et laps kaasas oleks.. 😀

Käisime ühel sõbral külas. Seletasin siis talle, et olen 17 kilo juurde võtnud, aga sellest oma 4 kilo on laps ja teist samapalju platsenta. “Aga kus on siis ülejäänud 9 kilo,” küsis sõber. “Kintsudes,” vastas mu kallis abikaasa.

 

Olles endast ilmaime välja pressinud, vaatasin juba esimesel õhtul ammulisui peeglisse. “Mul ei olegi kõhtu ega venitusarme!?” (ilmselt esimese raseduse rõõmud). Olin moraalselt täiesti valmis selleks, et kõht on pärast sünnitust sama suur, aga lihtsalt pehme. Eks ta ikka oli olemas, aga üldiselt oli keha nõnda turses ja vedelikku täis, et mingit silmapaistvat kõhtu seal küll ei olnud. Kui paar nädalat hiljem olin selle üleliigse vedeliku öösiti välja higistanud, siis jäi ette pisike punu. Selline “huvitav, kas ta on rase?” punu. Selline, mida sisse tõmmates saaksin teha “vaadake mu kõhulihaseid” foto. Aga seda te ju ometi ei taha.. 🙂

Lapse, platsenta ja üleliigse vedelikuga lahkusid 14 kilo kehast üsna kiiresti. Viimased 3 kilo on kenasti püsima jäänud. Selline ühtlane õhuke vooder, et talvel külm ei hakkaks.

Kummaline on aga see, et need kilod ei häiri mind. Vähemalt seni, kuni ma juurde ei võta. Üldiselt olingi vist nii palju hullemaks valmis, et nüüd on kergendus. Ajan aga toitu kahe suupoolega sisse. Iga söögikord lõppeb magusaga. Ah, olgem ausad, enamasti algab ka magusaga.. Isegi kui mul on mõni üksik hetk, mil ma mõtlen, et piiran nüüd magusatarbimist, siis poole imetamise pealt olen ma mõtteis juba läbi käinud kõik kapid ja välja valinud maiustuse, mille pärast imetamist KOHE alla kugistan.

 

Kusjuures meil on olid kodus üüratud magusavarud. Kausid on lookas maiustustest, siin-seal vedelevad avamata kommikarbid ja kappides on tohutud magusalademed ehk Kaju Köögi tooraine. Kõik külalised aina imestavad, kuidas me saame niimoodi elada. Asi vist ongi selles ülekülluses – valik on liiga suur ja üldse ei ahvatle. Mina neid maiustusi varem ei tarbinudki ja abikaasa sööb mõned kommid päevas, toorainet õnneks ei puutu. Tänaseks on aga olukord selline, et kommikauss laual on tühi, Callebaut piimašokolaad on otsas ja pooled soolakaramelli pärlid ka mutiauku kadunud. Ups.

 

Enda tehtud küpsetisi olen alati ise minimaalselt söönud. Aga nüüd? Tegin ühel päeval juustukoogi. Abikaasa lõikas ühe tüki ja tõi selle mulle diivanile. Ise läks kooki külma ära panema. Tihti võtame ühe tüki kahe peale – mina võtan esimese ampsu ja tema sööb ülejäänud tüki ära. Aga seekord jõudis ta alles koogi külmkappi panna, kui mul oli tükk söödud ja küsisin, kas ta ise ei tahagi kooki…

Rääkimata siis tänase postituse koogist, mille tegin Kaunitari esimese kuu sünnipäevaks. Isegi kui abikaasat pole kodus ja ma ise sõin lõpuks vähemalt kolmandiku sellest ära..

 

Natuke väsinud, aga õnnelik noor ema..
Pildi tegi Gerli Neppi

 

Kusjuures olin enne sünnitust veendunud, et tahan asap trennidega jälle alustada. Üldse tundus kogu see vormi taastamine maailma oluliseima tegevusena. Praegu broneerin aga ainult beebivõimlemise ja -vesivõimlemise aegasid.. Ärge saage valesti aru, jätkuvalt on enda füüsiline vorm väga oluline ja loomulikult tohutult igatsen juba trenni. Aga endalegi üllatuseks tahan ma trenni pigem selleks, et saaks korraks majast välja, natuke tuulduda, koguda teistsuguseid emotsioone ja värskena koju tagasi tulla. Nagu ühel targal ITK loengul öeldi – kui ema on värske ja rõõmus, siis on kogu pere rõõmus 🙂

Ühesõnaga, sellise pisikese asjaga nagu seda on lapse saamine, muutus mõtlemine kardinaalselt ja seda nii paljude asjade suhtes. Esmajärjekorras huvitab mind Kaunitari keha – et ta ikka sööks ja kosuks ja saaks arendatud ja võimeldud. Küll need enda asjad ka tagaplaanil paika loksuvad. Mina ei viitsi nende pärast pabistada.

Ah et selline siis ongi see elu väljaspool egotsentrismi..

 

 

Trendikas oleks siinkohal öelda, et tegemist on gluteenivaba koogiga.

 

Šokolaadi-brändikook

24 cm

 

Brownie

100 g tumedat šokolaadi

120 g võid

100 g suhkrut

2 muna

1 sl kakaod

100 g mandlijahu

Soola

 

Šokolaadi-brändivaht

200 g šokolaadi

100 g + 150 g vahukoort

50 g brändit

5 g lehtželatiini

Soola

*Soovi korral – paar peotäit šokolaadipärleid

 

Kate

1oo g vahukoort

120 g šokolaadi

 

Brownie jaoks kuumuta ahi 180 kraadini. Sulata šokolaad võiga. Lisa suhkur. Seejärel lisa mandlijahu, sool, kakao ja munad. Sega tainas ühtlaseks. Ära vahusta. Kalla tainas vormi ja küpseta ca 15-18 minutit. Brownie peab olema äärtest hangunud ja keskelt võbelema.

Kui brownie on täielikult jahtunud, siis valmista vaht. Pane želatiinilehed külma vette likku. Sulata šokolaad. Kuumuta 100 g vahukoort brändiga peaaegu keemiseni, tõsta tulelt, sulata vahukoores želatiin ja kalla segu šokolaadile. Lase jahtuda. Vahusta järelejäänud vahukoor ja sega see jahtunud šokolaadimassile. Kui soovid, siis lisa paar peotäit šokolaadipärleid. Kalla vaht browniele ja tõsta külma vähemalt 5 tunniks.

Sulata vahukoor šokolaadiga, lase jahtuda, kuni kate on piisavalt paks, et ei voolaks kohe koogilt maha. Kalla koogile ja kaunista vastavalt soovile.