Pähklikeeks vaarikatega

Jaaa… juba ma olengi tagasi! Aga ainult korraks. Järgmisel nädalal vaja kaheks nädalaks Aasiasse lennata.

 

Pähklikeeksi retseptini jõudmiseks läheb meil täna natuke aega..

 

Läbides viimase kahe nädala jooksul üle 6000 km minibussis kõrvalistujana jõudsin ma üksjagu mõelda sellele, kui hea abikaasa ma endale ikkagi rabanud olen – sõidab kannatlikult üksi, talub minu jonni ja on sealjuures kogu aeg rõõmsameelne. Niisiis mõtlesin teile tutvustada ka natuke rohkem seda salapärast “abikaasat”, kes lõviosa antud blogi toidust ära sööb..

 

Otsisin siin postituse tarvis fotosid ja “komistasin” pulmafotode peale… Oeh, kui ilus mees.. 🙂

 

Meil sai reisi jooksul täis 10 aastat koos olemist. 10!!!!! Kümme!!!! Huvitav, kuidas ta mind üldse nõnda kaua kannatanud on… Ärgem saagem valesti aru – ma tean isegi, et olen tubli naine, aga see kahjuks ei muuda olematuks mu rasket iseloomu. Abikaasa on aga minule vastukaaluks rahulik inimene, kellel on kõik (enda arust) alati kontrolli all ja sestap ei raiska ta oma aega pabistamise või muretsemise peale. Ütleb aga “Don’t põe” ja tsillib edasi. Tõele au andes, mulle meeldib regulaarselt end selle tsillimise peale ikkagi käima tõmmata, kuigi üldiselt on see üsna… tulutu. Niimoodi elamegi me rahulikult. Uskuge või mitte. Ma ise ka ei usuks, et minutaoline inimene elab rahulikult. Aga tõesõna, kui välja arvata aeg-ajalt pinnale kerkiv näljaviha (jah, mu abikaasa on välja mõelnud spetsiaalse mõiste, mis võtab kokku selle raevu, mis tekib ainult naistel, kui nad on näljased), siis ma ei mäletagi, millal me viimati tülitsesime (sülitas üle õla). Õigupoolest mäletan küll. See oli hilistalvel, kui ma tegin kolm ööd torte ja jätsin pärast torditegu laua pühkimata ning tema hakkas pidama mulle loengut töökoha korrashoiust.. Vaene mees valis väga vale hetke saiapurule osutamiseks, sest isegi kui tal võis kuidagi võibolla mingi nurga all õigus olla, siis kolm ööd magamata Olgale oli see vaid hea põhjus end südamest välja elada. Aga see selleks. Üldiselt elame me nagu kaks täiskasvanud inimest, kes (täis kõhuga) suudavad kõiki asju rahulikult arutada, ent harva tülitsevad biskviidipuru pärast…

 

Pärast meie esimest road trip’i – nädalat Leedus. Arvake ära, kas me magasime seal autos või me magasime seal autos..

 

Abikaasa on mul ka hästi vaikne. Õigupoolest ta oli seda. Nüüdseks räägib ikka aeg-ajalt kaks lauset järjest ka.. 🙂 Okok, tegelikult on ta õhtuti kodus tihti jutukam kui mina ja ei lase mul rahus sarju vaadata. Olen üsna veendunud, et mina oma lakkamatu lobaga olen panustanud kõvasti tema jutukuse arengusse. Samamoodi nagu tema on õpetanud mulle vaikust. Olen alati olnud see inimene, kes kardab vaikust. Minu jaoks ei eksisteerinud varem piinlikku vaikust, vaid kõik vaikused olid piinlikud. Iga hetk, mis oli veedetud kellegi seltskonnas, pidi olema täis loba. Nüüd aga… Hea näide on meie viimane reis – 6000 kilomeetrist kuulasime me raadiot ehk 1000 km. Ülejäänud aja me kas rääkisime või vaikisime. Mitte hetkekski ei tekkinud minus veidrat nihelemist, et nüüd peaks midagi nagu ütlema või või.. kuidas me nüüd niimoodi niisama istume? Aga istusime ja nautisime. Kuniks abikaasa taas otsustas mulle kõiki Poola või Ungari teeviitasid puhtas kohalikus keeles ette lugeda.

 

Blond beib viis mehe juubeli puhul Teletorni..

 

Teate, mis lugu on vaiksete inimestega? Nad kipuvad seest ikka krutskeid täis olema.. 🙂 Nii on minu abikaasal regulaarselt varuks mulle mõni üllatus – kord läheb Merevaate saate juhiks, kord osaleb Mia muusikavideos, kord alustab kitarritundidega, kord otsustab pooleks aastaks Uus-Meremaale ära kolida.. Lisaks on ta meie kooselu jooksul jõudnud töötada süstagiidina, kinnisvaramaaklerina, noortekodus kasvatajana, ekspordijuhi ja nüüd siis saatejuhina 😀 Minu arust on ta kõigis nendes ametites ka väga tubli olnud! Siiski, natuke juba pelgan, mis ameti see tulevik küll toob… Keevitaja?

Aga sellegipoolest ma ei kujutagi ette, et elaksin inimesega, kes mind ei üllataks ja iseennast ning mind regulaarselt mugavustsoonist välja ei tõukaks.

 

Pärast Berliini maratoni jooksmist.. Kusjuures Berliinis ma ikka sain korra tõeliselt vihastada oma abikaasa pihta – pärast pikka šoppamist tassis ta viisaka abikaasana kõiki mu poekotte ehk uusi riideid… ja jättis need kõik metrooistmele maha… Kõige tulutum šopping ever..

 

Üldsegi erinevused jätkuvadki isegi hobide ja vaba aja veetmise valikutes – tema teeks aina sporti ja osaleks spordivõistlustel, mina aina kokkaks; tema arust on okei suvalise tööpäeva lõpus teha 3-tunnine rattatrenn, minu arust on loogilisem veeta need kolm tundi näiteks šokolaadi tempereerides.. Vaatamata sellele abikaasa alati toetab ja julgustab kõiki mu tegemisi, eriti torditegu ja blogimist. Kahjuks ei saa ma ise suure julgustamisega kiidelda, sest ka ilma minu toetuseta kipub ta jugadest süstaga alla sõitma või Rootsi aerutama. Ma ei taha mõeldagi, mis ideed tal tekiksid, kui ma ühtäkki ta hullustükke julgustama hakkaksin.. Tal neid üllatusi ja krutskeid niigi piisavalt..

 

Püüdsin lõpetuseks otsida mõnd pilti abikaasast köögis… Oli raske ülesanne, ent üks kord õpetas ämm abikaasale, kuidas heeringa puhastamine käib.. Peakski kontrollima, kas ta veel mäletab seda..

Üldiselt tahan ma öelda seda, et minu jaoks on need kümme aastat olnud tõeline seiklus. Ainult heas mõttes. Usun, et oleme koos palju kasvanud (eriti mina, kes ma olin veel gümnaasiumis, kui me kohtusime!) ja vaatamata sellele, või just tänu sellele, et oleme väga erinevad inimesed, suutnud luua harmoonilise kooselu, kus mõlemad on siiski oma rida ajavad isiksused.

 

Keeksi retsept Nina Tarasova blogist.

 

Pähklikeeks vaarikatega

 

4 muna

150 g martsipani (mandlisisaldus vähemalt 50%)

120 g pruuni suhkrut

70 g vedelat mett

150 g sulatatud võid

150 g jahu

1,5 tl küpsetuspulbrit

140 g hakitud kreeka pähkleid

300 g vaarikaid

 

Kuumuta ahi 180 kraadini.

Vahusta munad martsipaniga heledaks kohevaks vahuks, ca 10 minutit. Jätkates vahustamist madalal kiirusel lisa ükshaaval järgmised koostisosad – mesi, pruun suhkur ja või. Nüüd sega spaatli või lusikaga hulka jahu küpsetuspulbriga ja kreeka pähklid. Viimasena lisa vaarikad ja sega väga ettevaatlikult. Kalla saadud tainas võiga määritud keeksivormi sisse. Küpseta ca 50-60 minutit.