Rabarbri-semifreddo

Kuigi juba mingi aeg tagasi sain aru, et ei kirjuta enam musta virtuaalsesse auku oma postitusi, siis ikkagi on niiiiiii südantsoojendav see, kui te endast märku annate! Aitäh!

Ma küll tordimeistrina tunnen end pigem algajana, aga sellegipoolest targutan nüüd nagu ekspert. Minule on jäänud mulje, et tordimeistritel on seoses tellimustööde täitmisega kaks kõige suuremat hirmu – tort maha kukutada või tellimus ära unustada…

… arvake ära, kes ühe tellimuse ära unustas …

See juhtus loomulikult ühel minu kenadest puhkusepäevadest, mille veetsin spaas. Tulime protseduuride vahepeal korraks garderoobi ja nutiajastu nutisõltlasena pidin korraks telefoni kontrollima. Sealt vaatas vastu kiri “Mis kell ja kus ma oma tordi täna kätte saan?”. Ütleme nii, et süda jättis ikka paar lööki vahele küll. Kell oli parasjagu juba 13 ja noh.. mina olin spaas.. ja õhtu oli planeeritud järgmise päeva torditellimustele.. 😀 Tegelikult oli meie arutelu tellijaga olnud pigem sellises vormis, et “ma saan torti teha”, mitte “tellimus on esitatud”. Nii et ma ei saa öelda, et ma päris tellimuse oleks ära unustanud. AGA ikkagi minu kui tordimeistri kohustus on endale selgeks teha, kas see nüüd oli tellimus või hinnapäring. Mina olen ikkagi see kogenum osapool antud kirjavahetuses, eksole. Lihtsalt neid hinnapäringuid tuleb üksjagu ja ma olen nii tuulepäine, et kui keegi küsib hinda ja ära kaob, siis ma pahatihti unustan ise ära ja ei täpsusta, kas sobis.. Kuuldavasti on teistel meistritel olnudki üksjagu lugusid, kus on küsitud hinda, ära kaotud ja siis kuu aja pärast kirjutatud, mis kell homse koogi kätte saab vms 😀 Brrr.

Ahjaaa.. Minu fopaa lõppes sellega, et õnneks oli tellijal siiski reaalselt torti vaja alles järgmise päeva varahommikul ja ma viisin talle selle kenasti järgmisel päeval ka ära. Tellija oli rahul, tort maitses ja elu muidu ilus. Nii et lõpp hea, kõik hea. Ehk ma nüüd lubasin iseendale pühalikult teha asjad alati 101% selgeks – nii endale kui ka tellijale.

Nüüd jääb üle oodata vaid tordi maha kukutamist.. (issver, kes see teeb nii rumalat nalja üldse?)

Semifreddo näol on tegemist “pool-jäätunud” Itaaliast pärit magustoiduga. Kuna minu arust on kodustes tingimutes ilma jäätisemasinata võimatu teha hambaid mitte murdvat koorejäätist, siis semifreddo on päris hea alternatiiv. Ma ise söön seda otse sügavkülmast, aga üldiselt soovitatakse seda enne söömist natukene külmkapis hoida..

PS. Kontrollküsimus – kust sain motivatsiooni teha semifreddo?

Rabarbri-semifreddo

1 muna

2 munakollast

1 tl vanilliekstrakti

120 g suhkrut

250 ml vahukoort

100 g rabarbrit

30 g sidrunimahla

1 dl vett

Vajadusel koori ja siis tükelda rabarber. Kuumuta väikeses potis rabarber, sidrunimahl, 40 g suhkrut ja vesi. Lase tasasel tulel podiseda, kuni rabarber pehme, püreesta saumikseriga ja suru läbi sõela.

Vahusta vispliga muna, munakollased, suhkur ja vanilliekstrakt. Tõsta vesivannile ja jätka vahustamist kuumutades. Vahusta, kuni saad tihke ja siidja vahu. Jäta jahtuma.

Vahusta vahukoor pehmete tippudeni.

Kui munavaht on jahtunud, siis sega hulka kahes jaos vahukoor ja seejärel rabarbripüree. Kalla meelepärasesse vormi (ma kasutasin 8 cm silikoonvormikesi, aga sobib ka pisem keeksivorm või väikesemad kausikesed vms). Sügavkülmuta. Enne söömist tõsta külmkappi ca 15-30 minutiks.