Laimi-basiiliku tart
|Ma olen üldiselt arvanud, et mul on tohutult vedanud sellega, et sündisin vene perekonnas Eestis. Välja arvatud lapsepõlves ja põhikoolis, kus ikka aeg-ajalt kiusamise ja norimise ohvriks jäin (mis ma teha sain, et pajuutude asemel pajujutud ütlesin, ah?). Aga muidu olen ikka äärmiselt õnnelik, et lihtsalt niimoodi sain kodust kaasa kaks keelt, sellal kui enamik saab ühe keele.
Küll aga on mu vene keele kirjaoskus üsnagi, khm, häbiväärt. Isa küll tegi kõik, mis suutis, sundides meid vennaga venekeelseid raamatuid lugema (kehtestatud oli reegel, et telekat sai vaadata nii palju, kui oli eelnevalt loetud raamatuid), aga kuidagi see õigekiri, õigupoolest üldse kiri, ei haakunud. Võibolla oli asi selles, et minu jaoks oli alati prioriteediks eesti keele õigekiri ja soov osata seda paremini kui ülejäänud klassikaaslased.. Nüüd ma loomulikult kirun end (ja helistan emale) iga kord, kui tööasjus on vaja kirillitsas trükkida.
Kuhu ma oma järjekordse pika jutuga jõuda tahan, on see, et ma avastasin venekeelsed blogid. Varem olen millegipärast alati eelistanud inglise keeles retseptide otsimist. Juba olen harjunud nende cup‘idega ja sellega, et suhkru kogust peab retseptis vähemalt kolmandiku võrra vähendama. Nüüd aga hakkasin üht venekeelset blogi lugema ja sealt läks link järgmisele ja sealt.. noh, saate aru. Esiteks on nendes blogides hoopis teistsugused, teinekord üsnagi keerulised, retseptid. Venemaal on IN katsetada ja avaldada maailmakuulsate kondiitrite retsepte. Lisaks on seal üksjagu minu blogile sarnases stiilis blogisid. Mitte, et see nüüd see parim stiil oleks, eksole. Aga mulle tohutult meeldivad elustiili-toidublogid. Seepärast ma ju sellist ise peangi. Olen ennegi öelnud, et A4 pikkused heietused toidu maitsvusest ja retsepti ülistusest on sama põnevad, kui lugeda “Sõda ja rahu” kolm korda järjest. Küll aga see, kui blogi jutustab lugu (ja teeb seda väikeses huumori võtmes), paelub ja kutsub ikka ja jälle lehele tagasi. Samas, olen enam kui kindel, et enamik eelistavad toidublogides vaid retsepti otsimas käia ja pikad toiduga mitte seotud heietused on nende jaoks pigem häirivad.
Ühesõnaga, ärge siis imestage, kui nüüdsest lingin rohkem ka venekeelseid allikaid.
Selle koogikese retsept ongi pärit ühest toredast blogist, kust kohe esimesel külastusel päris mitu retsepti salvestasin. Lemon curd tart on loomulikult tõeline klassika ja hea igas asendis. Seega ei ole üldse üllatav, et selle edasiarendus laimi-basiiliku võide näol on täiesti oivaline. Mina, suur tsitruseliste fänn, olen igal juhul vaimustuses.
Retsept pärit siit.
Laimi-basiiliku tart
Põhi
90 g tuhksuhkrut
25 g mandlijahu
110 g võid (külm)
Noaotsaga soola
1 muna
180 g nisujahu
1 tl vanillsuhkrut
Täidis
2 laimi koor
13 g basiilikulehti
1 muna
2 munakollast
100 g laimimahla
100 g suhkrut
125 g võid (toatemperatuuril)
Sega kausis kokku jahu, sool, tuhksuhkur, või ja mandlijahu. Näpi purutaoliseks massiks. Seejärel lisa vanillsuhkur ja muna. Sega ühtlaseks tainaks, mässi see toidukilesse ja pane külmkappi vähemalt kaheks tunniks kuni üleöö.
Kuumuta ahi 160 kraadini (pöördõhurežiimil). Rulli jahtunud tainas jahusel laual õhukeseks ja seejärel tõsta võiga määritud koogivormi. Tee kahvliga taina sisse augud. Kata tainas küpsetuspaberiga ning aseta raskuseks peale herned, riis vms. Küpseta 15 minutit. Eemalda paber ja raskused ning küpseta veel, kuni tainas küpseb kuldseks (ca 10 minutit). Lase jahtuda.
Sega kausis kokku basiilik, laimi koor, laimimahl, suhkur, muna ja munakollased. Tõsta kauss vesivannile ja kuumuta seda pidevalt vispliga segades, kuni segu pakseneb (ca 82 kraadini). Tõsta tulelt, kalla läbi sõela teise kaussi ja sega sisse või. Kalla täidis põhjale ja lase külmkapis hanguda vähemalt 3 h. Kaunista vastavalt soovile.
Ma olen siiralt kade nende inimeste peale, kes oskavad nii eesti kui vene keelt hästi. Või siis ühte keelt emakeele tasemel ja teist heal suhtlustasemel.
Kuna ma pole vene keelt aastaid kasutanud (gümnaasium sai lõpetatud ning kuna ei ela/tööta Tallinnas, siis ei puutu ka tööalaselt vene keelega kokku), siis on praegu selle tase ikka närune. Peangi plaani, et veebruarist võtan asja kätte ning hakkan keeleoskust värskendama.
Venelastest tuttavaid kahjuks ei ole, keda saaks selles osas ära kasutada ning koolis 9(!) aastat kestnud vene keele õpe keskendus peamiselt Moskva ja Peterburi vaatamisväärsustele. Tore küll, aga mul tõesti ei ole nt kõhuvalu põhjuste väljaselgitamisel erilist kasu kujudest ega väljakutest 😀
Vähemalt tead Venemaale minnes seda, mida külastada tasub… 😀 Mis siis, et ei oska küsida, kuidas sinna saab.. 😀
Kusjuures mu abikaasa õppis koolis vene keelt 11 aastat ja nüüd oleme juba üle 9 aasta koos.. ja noh, ütleme nii, et kui väga vaja, siis midagi ta ikka öeldud saab 😀 Aga alguses mul küll tundus, et ta ei ole vene keelt küll õppinud.
Edu keele värskendamisel 😉 Lihtne see kindlasti esialgu olema ei saa, aga usun, et igasugune keeleoskus on alati pingutust väärt!