Laimi-basiiliku tart

Ma olen üldiselt arvanud, et mul on tohutult vedanud sellega, et sündisin vene perekonnas Eestis. Välja arvatud lapsepõlves ja põhikoolis, kus ikka aeg-ajalt kiusamise ja norimise ohvriks jäin (mis ma teha sain, et pajuutude asemel pajujutud ütlesin, ah?). Aga muidu olen ikka äärmiselt õnnelik, et lihtsalt niimoodi sain kodust kaasa kaks keelt, sellal kui enamik saab ühe keele.

Küll aga on mu vene keele kirjaoskus üsnagi, khm, häbiväärt. Isa küll tegi kõik, mis suutis, sundides meid vennaga venekeelseid raamatuid lugema (kehtestatud oli reegel, et telekat sai vaadata nii palju, kui oli eelnevalt loetud raamatuid), aga kuidagi see õigekiri, õigupoolest üldse kiri, ei haakunud. Võibolla oli asi selles, et minu jaoks oli alati prioriteediks eesti keele õigekiri ja soov osata seda paremini kui ülejäänud klassikaaslased.. Nüüd ma loomulikult kirun end (ja helistan emale) iga kord, kui tööasjus on vaja kirillitsas trükkida.

Kuhu ma oma järjekordse pika jutuga jõuda tahan, on see, et ma avastasin venekeelsed blogid. Varem olen millegipärast alati eelistanud inglise keeles retseptide otsimist. Juba olen harjunud nende cup‘idega ja sellega, et suhkru kogust peab retseptis vähemalt kolmandiku võrra vähendama. Nüüd aga hakkasin üht venekeelset blogi lugema ja sealt läks link järgmisele ja sealt.. noh, saate aru. Esiteks on nendes blogides hoopis teistsugused, teinekord üsnagi keerulised, retseptid. Venemaal on IN katsetada ja avaldada maailmakuulsate kondiitrite retsepte. Lisaks on seal üksjagu minu blogile sarnases stiilis blogisid. Mitte, et see nüüd see parim stiil oleks, eksole. Aga mulle tohutult meeldivad elustiili-toidublogid. Seepärast ma ju sellist ise peangi. Olen ennegi öelnud, et A4 pikkused heietused toidu maitsvusest ja retsepti ülistusest on sama põnevad, kui lugeda “Sõda ja rahu” kolm korda järjest. Küll aga see, kui blogi jutustab lugu (ja teeb seda väikeses huumori võtmes), paelub ja kutsub ikka ja jälle lehele tagasi. Samas, olen enam kui kindel, et enamik eelistavad toidublogides vaid retsepti otsimas käia ja pikad toiduga mitte seotud heietused on nende jaoks pigem häirivad.

Ühesõnaga, ärge siis imestage, kui nüüdsest lingin rohkem ka venekeelseid allikaid.

Selle koogikese retsept ongi pärit ühest toredast blogist, kust kohe esimesel külastusel päris mitu retsepti salvestasin. Lemon curd tart on loomulikult tõeline klassika ja hea igas asendis. Seega ei ole üldse üllatav, et selle edasiarendus laimi-basiiliku võide näol on täiesti oivaline. Mina, suur tsitruseliste fänn, olen igal juhul vaimustuses.

Retsept pärit siit.

Laimi-basiiliku tart

Põhi

90 g tuhksuhkrut

25 g mandlijahu

110 g võid (külm)

Noaotsaga soola

1 muna

180 g nisujahu

1 tl vanillsuhkrut

Täidis

2 laimi koor

13 g basiilikulehti

1 muna

2 munakollast

100 g laimimahla

100 g suhkrut

125 g võid (toatemperatuuril)

Sega kausis kokku jahu, sool, tuhksuhkur, või ja mandlijahu. Näpi purutaoliseks massiks. Seejärel lisa vanillsuhkur ja muna. Sega ühtlaseks tainaks, mässi see toidukilesse ja pane külmkappi vähemalt kaheks tunniks kuni üleöö.

Kuumuta ahi 160 kraadini (pöördõhurežiimil). Rulli jahtunud tainas jahusel laual õhukeseks ja seejärel tõsta võiga määritud koogivormi. Tee kahvliga taina sisse augud. Kata tainas küpsetuspaberiga ning aseta raskuseks peale herned, riis vms. Küpseta 15 minutit. Eemalda paber ja raskused ning küpseta veel, kuni tainas küpseb kuldseks (ca 10 minutit). Lase jahtuda.

Sega kausis kokku basiilik, laimi koor, laimimahl, suhkur, muna ja munakollased. Tõsta kauss vesivannile ja kuumuta seda pidevalt vispliga segades, kuni segu pakseneb (ca 82 kraadini). Tõsta tulelt, kalla läbi sõela teise kaussi ja sega sisse või. Kalla täidis põhjale ja lase külmkapis hanguda vähemalt 3 h. Kaunista vastavalt soovile.