Suupisted ehtsast talutoidust

Kui ma pärast oma esimest pulmatorditegu ei tahtnud värskete emotsioonidega sellest protsessist rääkida (ilmselgelt siiani ei soovi), siis antud nädalavahetuse toimetustest kirjutan nõnda suure entusiasmiga, et ei tea, kas suudan teksti ülegi lugeda enne postituse avaldamist. Õigupoolest mõtlesin juba Viljandist Tallinna autoga sõites suurema osa postitusest valmis, hea, et päris telefoniga trükkima ei hakanud (muide, kas te olete ka täheldanud, et viimasel ajal kõik näperdavad roolis olles oma telefoni? Olen hakanud mõtlema, et parem nad juba rääkigu selle telefoniga siis, vähemalt vaatavad teele). Aga see selleks. Koduni ma jõudsin. Sööma ka. Trennidesse samuti. Endal aina postitus tagakuklas valmimas.

Nimelt käisin laupäeval Jäneda Talupäevadel suupisteid valmistamas. Minu arust on juba ütlemata lahe see, et Eestis on olemas üritus, millel sisuliselt puudub koduleht, rääkimata FB üritusest vms promost… ja ikka tulevad tuhanded inimesed sinna kohale. Hämmastav! Mina läksin sinna laadale esimest korda ja olin äärmiselt üllatunud, kui suur see oli. Päris Maamessiga ei võrdleks, aga ootamatult suur sellegipoolest. Mulle eriti meeldis see, et suurem osa laadast on seotud toiduga. Või on asi professionaalses kretinismis?

Ka mina olin seal loomulikult seoses toiduga. Täpsemalt Taluliiduga, kes on loonud tunnusmärgi “Ehtne Talutoit”, mille abil saab näiteks poes ehtsat talutoitu üles leida. Kodulehelt: “Kui näete sellist tunnusmärki mõne toote pakendil, võite olla kindlad, et tegemist on ehtsa, talus kasvatatud ja valmistatud toiduga. Kui näete seda poeriiulil või kaupluse uksel, tasub talutoitu otsida just sealt. Teede äärde paigutatud ja tunnusmärgiga varustatud suunaviidad juhatavad teid aga taluõuele, kus talutoitu toodetakse ja müüakse.” Ehk siis tegemist on väga väärt algatusega, mis aitab teadlikul tarbijal hõlpsamini orienteeruda. Muide, näiteks Rimides on juba mitu kuud olemas eraldi ehtsa talutoidu nurgakesed, kus paljusid antud märgise alla kuuluvatest toodetest ka leiab. Selhulgas neid, mida mina kasutasin.

Kuna ma oma tagasihoidlikku arvamust igasugustest moetervisetoitudest ja nende transpordiga kaasnevast ökoloogilisest jalajäljest olen paar korda juba maininud, siis võite aimata, et Eesti talutoodangu promo on mulle VÄGA südamelähedane. Niisiis minu ülesandeks oli laadal valmistada antud toorainest suupisteid. Olgugi, et esialgu ilm suupistete valmistamist ei soosinud (uskuge või mitte, aga liialt PÄIKESELINE oli), siis päeva peale sain kõik tehtud ja heast toorainest hea toidu tegemine on täielik lust ja lillepidu 🙂 Mida päev edasi, seda rõõmsamaks ja mõnusamaks olek läks. Hämmastav, et väsimust absoluutselt ei tundnud… enne autosse istumist. Kahjuks mul endal ei olnud aega istumiseks ega astumiseks, et pilti teha (Instagramist leiate paar pilti, mis jõudsin enne põlle selga panemist teha), aga õnneks päeva jooksul käis Liina läbi, kes mu rõõmsa oleku tabas (ok, ma tegelikult muigan Liina äärmiselt tõsise jutu peale):

Menüüs olid:

Kolotsi talu kitsejuust maasikate ja piparmündiga

Kolotsi talu lehmapiimajuust kreeka pähklitega, tomati ja basiilikuga

Mustsõstraketšupi (Epi Talu toodang) ampsud

Nende suupistete tarvis on vaja segada 200 g toorjuustu 3 sl mustsõstraketšupiga, pritsida saadud segu (röstitud) leivale, kaunistada mustsõstra ja värske tüümianiga.

Ausalt öeldes see mustsõstraketšupi kasutamine vahu tegemiseks osutus tõeliselt geniaalseks ideeks (jepp, kiidan iseennast). Muidu oleks vaja sellise vahu valmistamiseks segada 10 erinevat toodet, maitset timmida, tasakaalustada. Siin aga segad lihtsalt kaks asja kokku ja tulemus on oivaline.

Tatrabrownie (Tõrvaaugu talu tatrajahust), kadakasiirupivahu (Leedri külast kadakasiirup) ja tikri-kakaomoosiga (Epi talu)

Tatrabrownie küpsetasin oma klassikalise brownie retsepti põhjal, aga kasutasin nisujahu asemel tatrajahu. Kadakavahu jaoks on vaja vahustada 200 g toorjuustu 1 dl vahukoore ja 0,5 dl kadakasiirupiga.

Teate küll, kuidas harilik laadakülastaja tuima näoga ringi liigub ja kõik tasuta asjad süvenemata suhu pistab.. umbes nii see oligi, kuni lauale ilmusid suupisted. Eriti viimased kaks. Ühtäkki inimesed peatusid, proovisid, üllatusid ja hakkasid uurima, mida nad ikkagi söövad ja kuidas sama asja teha. Võtsid veel sõpradele kaasa või tõid sõbrad ka suupisteid proovima. Minu jaoks oli see nii tohutult südantsoojendav. Kõige rohkem rõõmustas mind paar, kus oli parasjagu kuri naine ja uudishimulik mees, kes tahtis uurida, aga naine ei lubanud. Mees veel viimases hädas haaras ühe brownie kaasa ja kui ta kuri naine nägi, kuidas mehe nägu muutus, siis tegi ise alandlikult paar sammu tagasi, võttis ka ja ja.. naeratas 🙂 Nähes niimoodi inimesi toidule reageerimas ei saa ise mitte naeratada.

Kui mul veel enne seda laata olid omad kahtlused, kas ma ikka julgen ja tahan avalikult süüa teha (kuigi kõik, eriti mu ülikoolikaaslased, teavad, kui väga mulle meeldib esineda), siis nüüd mul on ikka tohutult hea meel, et selle pakkumise vastu võtsin ja teinekord ehk teeks veelgi..