Tervislikud täistera-mustikamuffinid
Ma tean juba vähemalt kolme inimest, kes hakkavad tänase retsepti pealkirja kallal tänitama.. 😀
Tegelikult oli lugu selline, et laupäeva hommikul oli mul pea mõtetest tühi, aga tahtsin midagigi teha. Ette jäid kaks raamatut – G. Ramsay “Tervisetoidud” ja mu lemmik raamat W. Curley “Šokolaadi meistriklass” ning… juhtus ime! Ma panin oma lemmiku raamatu kõrvale ja suundusin vahelduseks tervisliku toidu maailma.
Ärge saage must valesti aru. Mul ei ole midagi otseselt põhimõttelist tervislikumate alternatiivide vastu. Lihtsalt toituma peab kogu aeg mitmekülgselt ja täisväärtuslikult. Mitte pugima ära šolaaditahvli ja hetk hiljem guugeldama “tervislik magustoit”; süüa nädal aega rämpstoitu ja järgmisel nädalal alustada paleodieediga, et nädal hiljem taas poolfabrikaate näost sisse ajada. Selline sinusoidne üles-alla hüplemine ja iga uue moeröögatusega kaasa röökimine ei ole minu teema.
Sealjuures täisväärtusliku ja tasakaalustatud toitumise alla kuuluvad minu maailmas lisaks elementaarsele (nt teraviljad, köögiviljad jms) näiteks ka päris või, tume šokolaad ja muud maitsevad toiduained, sest et… miks mitte?
Muide, kas soola lisatakse toidule näpu- või noaotsaga?
Allikas: G.Ramsay “Tervisetoidud”
Tervislikud täistera-mustikamuffinid
2 suurt küpset banaani
300 g täisteranisujahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
1 tl söögisoodat
Noaotsatäis soola
100 g pruuni suhkrut
280 ml petti
1 suur muna, kergelt lahti klopitud
75 g sulatatud võid
200 g mustikaid
Kuumuta ahi 180 kraadini. Pane valmis muffinipann ja -vormid.
Suru banaanid kahvliga püreeks. Teises kausis sega kokku jahu, küpsetuspulber, suhkur, sooda ja sool. Lisa pett, banaan, muna ja või. Sega kõik kiirelt läbi ja sealjuures väldi ülesegamist. Nüüd lisa mustikad.
Pane muffinivormid täis tainast (jäta ülevalt vaid paar-kolm millimeetrit vabaks). Küpseta muffineid ahjus ca 25 minutit, kuni need on pealt kuldpruunid. Lase muffinitel paar minutit vormis jahtuda, seejärel kummuta välja ja lase neil restil lõpuni jahtuda.
Ei saa ma mitte vaiki olla 😀 Vastates su küsimusele, siis oleneb, kas nuga on käepärast või, enamasti panen näpuotsa või lusikaga või sapsutan hoopiski soolatopsist 😀 Kui nüüd mõtlema hakata, siis polegi vist noaotsa kunagi kasutanud selleks, vaatsiis, mis välja tuleb…
parandus: … kas nuga on käepärast või ei 🙂
Sapsutad 😛 (minu jaoks kõlab see sõna kuidagi väga.. kahtlaselt 😀 ) Aga ma ikka oleks oodanud sinult seletust, et kumb siis ikkagi grammatiliselt korrektsem on…
Grammatiliselt? Mõlemad ju on 😀 Aga kumb tegevusviis õigem on, siis minu meelest pole siin õiget, iga kodukokk teeb nagu teeb. Muidugi restoranis jmt võivad olla kindlad reeglid, uurid välja? 🙂
irmus lugu, kui käes satub olema suur kandilise teraga kokanuga (selline lihunikuversioon, noh) 😀 näpuga on turvalisem 😉
Eriti kui maja täis lapsi, eksole 😀 Aga mul see jama, et ei ole isegikust näpuga võtta. Tavaliselt puistan otse pakist (ja olgu öeldud, et rohkem kui üks kord on sealt va pakist liiga palju soola saadud).
Näpu. Ega ma barbar ole.
Küsimus on selles, et kuidas sa paned näpuga soola, kui retsept noaotsa nõuab? Oskad näpuga noaotsa jagu mõõta? Ahhh?
Ma küll oskan, tundemõõt 😀 Noaots võib olla olenevalt noast üsna erinev ju 😀
Proua. Teil on probleeme, pseudoprobleeme. Soovitan dr Vahteri poole pöörduda
Mkmmm… kõik väga oluline ja eluline! Samas, õnneks dr Vahter on selline tore doktor, kes teeb koduvisiite teinekord.. 😀
Ja mis need ülejäänud küsimused olid? Ma tahaks veel millelegi nii lihtsale vastata, palun.
Just, ma tahaks ka neid küsimusi kuulda 🙂
Kuulge, piffid, järgmine kord. Et iga postituse alla klikke saada.
muhhahaahhaa
kaks korda keerad soolaveski, siis pole vaja nuga otsida ja käed pesta
Aga võibolla kolm?
Ma mõtlesin peale seda pöidlasuuruse ingveritüki arutelu, et peaks ühe pildiseeria tegema. Näiteks supilusika suurusest võiks ka (see on mu emal üks eksami küsimus)
Väärt mõtted sul! Jään postitust ootama!