Kirsivareenikud

Andsin siin endale vahepeal paar nädalat puhkust tortidest. Oli päris hea, aga nii on veel parem:

 

 

Ausalt öeldes see torditegemise kunst on minu jaoks üsnagi stressirohke. Tuleneb see loomulikult minust endast ja sellest, et ma olen niiiiii nõme pedant ja tahan kõiki torte ideaalseks viimistleda. Kuna ideaalini jääb mul oskusi veel vajaka, siis ma ei ole pea kunagi ühegi oma tordiga päris rahul ja lõppkokkuvõttes ei julge selle eest raha küsida. Jah, just, ei julge. Kuidas ma saaks küsida täishinda asja eest, mis pole ideaalne? Sealjuures ma saan aru, et mitte keegi tordisaajatest ei näe ühtegi iluviga, aga mis sest – mina ju ikka tean nende olemasolust! Huvitav, mis saaks, kui ma hakkaks veel võõrastele torte tegema?

Sealjuures ma saan aru, et otsin liigset perfektsionismi, sel ajal kui mõni endast lugupidav “eliit-pagariäri” lubab endale selliseid küünejälgi täis lapergusi torte või nii ebatasaseid korrustorte. Mis mul siis viga on, et ma iga lohu ja ebatasasuse peale paar halli juuksekarva saan ja öösel magada ei suuda?

Kusjuures nägin siin ühel ööl õudusunenägusid sellest, kuidas tordid sulasid ja lagunesid. Hommikul nägin nii õudne välja, et ehmatasin isegi ära. Kui juhtisin abikaasa tähelepanu oma paistes silmadele, siis tema ütles, et “pole ju midgi, need kõigest vanaduse kortsud”.

 

 

Aga hea küll, aitab pessimismist, tegelikult on tordikunst ülivinge hobi ja oma enesekriitika pean lihtsalt käsile võtma, mitte siin blogis virisema (või oli see nüüd see esimene samm enesearengu suunas?). Räägime parem vareenikutest.

 

Vareenikud on ikka oi-kui-hea osa vene köögist. Kuigi eksisteerivad ka kohupiimaga vareenikud, siis minu jaoks on ainuõiged magus-hapud kirsivareenikud. Kahju lausa, et värskeid kirsse aastaringi saadaval ei ole. Teisalt on jälle tore, sest see kirsikivide eemaldamine… khm khm..

Tegelikult pean tunnistama, et ma olen terve elu kirsikive noaga eemaldanud. Ei ole just kuigi mugav ja meeldiv tegevus. Aga seekord tõi ema välja haaknõela, millega sain kõik kirsid ootamatult kiiresti puhastatud. Sealjuures ta veel naeris mu üle, et ma varem noaga neid va kivisid eemaldanud. Kus ta siis need eelnavad 27 aastat on oma tarkusega olnud, ah?

 

 

Kirsivareenikud

 

Täidis

500 g kirsse

2-3 sl suhkrut

 

Tainas

2 muna

2-2,5 dl külma vett

soola

ca 800 g jahu

 

Keetmiseks – soola ja suhkrut

Serveerimiseks – võid, hapukoort

 

Täidise jaoks eemalda kirssidelt kivid. Sega kirsid suhkruga ja jäta ootele.

Taina jaoks klopi munad kausis kahvliga lahti, lisa vesi ja sool, klopi ühtlaseks. Lisa jahu ja sega tainast, kuni see muutub vormitavaks. Nüüd pane tainas rohke jahuga kaetud lauale ja hakka tainasse jahu juurde sõtkuma. Tainast ei ole tarvis väga kaua sõtkuda – see peab jääma pehme ja hästi õrnalt veel käte külge kleepuv. Võimalusel jäta tainas jahusele lauale natukeseks puhkama.

Nüüd rulli tainas hästi jahusel laual lahti, lõika sellest klaasiga ca 5-7 cm diameetriga ringid, pane iga ringi keskele paar kirssi ja suru ääred kokku. Vahepeal teeskle, et sul on vaja blogi jaoks fotosid teha ja lase emal paar vareenikut üksi teha..

 

 

Valmis vareenikud tõsta samuti korralikult jahusele pinnale (lõikelauale või taldrikue näiteks) ja pane sügavkülma. Jäätunud vareenikud pane kilekotti ja jäta oma korda ootama või valmista kohe. Selleks aja suures potis vesi vähese soola ja suhkruga keema. Pane vareenikud keevasse vette, oota kuni need tõusevad pinnale ja seejärel lase neil veel 10 minutit podiseda.

Serveeri hapukoore ja võiga. Me sõime seekord ka kirsivõidega.