Musta tee, pistaatsia ja maasika panna cotta
|Mulle näib, et oleks aeg parandada viga, kus ma ei ole üle 2 nädala (!!!) ühtegi magustoidupostitust jaganud! See ei tähenda, et ma ei oleks sealjuures magustoitusid meisterdanud.. ja söönud 🙂 Näiteks tegin tordi oma sünnipäevaks, mida tähistasime perega kõigest paar nädalat pärast mu sünnipäeva..
Sisuks on maasikad, vaarikad, brownie, vahukoore-toorjuustu-kohupiimakreem.
Samas sellel aastal ma oma sünnipäeva tähistamise üle kurta ei saa. Tegelikult on lausa üsnagi üllatav, et selle Portugali reisi kirjeldusest välja jätsin. Nimelt otsustas meie reisiseltskond, et reisil olles võiks sünnipäeva ikkagi festivalina tähistada. Festival algas juba esimese toostiga siis, kui Eesti aja järgi südaöö kätte jõudis, ja lõppes.. oh, kes seda enam teab – päris mitu päeva hiljem igal juhul. Sünnipäevahommikul sain ma kell 8 oma esimese šampusepokaali pihku ja kaks tundi hiljem juba järgmise. Koos maasikakastiga. Pärast kõiki neid aastaid, mil olen oma sünnipäeva köögis tähistanud – paar päeva enne kokates ja pärast koristades – tundus see nagu tõeline paradiis.
Rääkides maasikatest – kas teile ka tundub, et tänavu on maasikad eriti kiiresti maasikamaitseliseks muutunud?
Justkui alles tulid esimesed plastmass-maasikad müüki. Aga need maasikad, mis ostsin Nõmme turult tordi jaoks, maitsesid juba nagu päris – olid väga mahlakad ja magusad. Loomulikult ei ole need võrreldavad veel suvise Eestimaise kraamiga, aga kevade kohta pakuvad need maitseelamust juba küll.
Niisiis tundus juba igati asjakohane alustada ka maasikaretseptide hooaega. Ise kiitleksin siinkohal, et justnimelt see panna cotta on päris uhkeks hooaja avapauguks. Panna cotta on üldse üks tänuväärsemaid magustoite, sest valmib kiiresti ja ja.. maitseb kõigile 🙂 Vähemalt mulle näib nii. Muidu see ei oleks ju juba lausa 3. panna cotta retsept, mis siin blogis avaldatud (vt ka Smetana cotta ja pistaatsia panna cotta vürtsika pohlaželeega). Kusjuures näib, et iga korraga ma liigun lihtsast klassikalisest retseptist aina kaugemale. Tootearendus missugune.
Kindlasti peab üht head panna cottat saatma midagi hapukat – näiteks mistahes tarretis või toormoos. Samas seekord otsustasin lisaks mängida rohkem kooretarretise osaga – Earl Grey ja pistaatsiapähklite kombinatsioon osutus oivaliseks! Kindlasti tasub suhkruna kasutada mõnd pruuni suhkrut, mis annab magustoidule õrnalt karamellist maitset ja pruunikat tooni. Minul on selleks otstarbeks kodus alati olemas pakk pruuni roosuhkrut, mis minu köögis ka kõige rohkem kasutust leiab.
Musta tee, pistaatsia ja maasika panna cotta
4 tk
Panna cotta
3 dl vahukoort
3 dl piima
1 dl pruuni roosuhkrut
4 želatiinilehte
1 vanillikaun
2 Earl Grey teepakikest
1 tl pistaatsiapastat
Maasikatarretis
200 g värskeid maasikaid
1 sidruni mahl
1,5 dl pruuni roosuhkrut*
1 dl vett
3 želatiinilehte
Valmista panna cotta. Eemalda vanillikaunast seemned. Pane potti piim, koor, vanillikaun, vanilliseemned ja suhkur. Kuumuta keemiseni ja tõsta tulelt. Lisa potti teepakikesed ja pistaatsiapasta, kata pott kaanega ja jäta tõmbama vähemalt 30 minutiks. Seejärel pane eraldi kaussi želatiinilehed külma vette likku. Kuumuta poti sisu taas 40 kraadini. Lisa paisunud želatiinilehed potti ja sega, kuni need lahustuvad. Valmis segu kalla läbi sõela nelja magustoiduvormi sisse. Aseta külmkappi vähemalt paariks tunniks.
Maasikatarretise jaoks püreesta maasikad saumikseriga. Pane želatiinilehed külma vette. Väikeses potis kuumuta sidrunimahla vee ja suhkruga. Lahusta želatiinilehed kuumas sidrunimahlas. Lisa mahl vähehaaval ja pidevalt segades püreestatud maasikatele. Kalla toormoos magustoiduvormidesse ja aseta need taas külmkappi.
*Suhkru kogus sõltub maasikate magususest. Suviste magusate marjade kasutamisel võib võtta ka 1 dl suhkrut.
Mul nappis kodus želatiinilehti, mistõttu said mõlemad osad ühe lehe vähem 🙂 Ma nüüd ei teagi, kas mul on mingis teises suuruses lehed, aga ma ausalt öelda teeks järgmine kord sama moodi, väga mõnus siidine tulemus oli. Ja muidugi maitse oli taevalik!
Tead, see pokaalis serveeritud panna cotta on alati seda parem, mida vähem želatiini saab 🙂 Seega täitsa usun, et ka vähema kogusega see veel püsis koos ja oli eriti õrn.. 🙂