Pastinaagisupp
|On olemas üks teema, mis blogijatel on alati väga aktuaalne – viitamine. Noh, vähemalt peaks olema. Vähemalt ma loodan, et on.
Ühest küljest on arusaadav, et tänapäeval on võimatu mõnd retsepti internetis vaid “enda omaks” tituleerida. Piisab sellest, kui keegi kasvõi marginaalselt vähe muudab retsepti – lisab 5 grammi võid, muudab tegevuste järjestust, asendab kaunistamisel kookoshelbed mandlilaastudega vms. Voila! Ongi uus retsept! Eriti lihtne on lugu retseptide tõlkimisega, millega kaasneb üldjuhul koguste teisendamine teisteks ühikuteks – niikuinii tulevad retsepti muudatused ja teoreetiliselt ei saa keegi öelda, et see on võõra inimese retsepti copy-paste. Olgem ausad, see on tänapäeval ka enamiku tudengite “nipp” – ingliskeelsete artiklite tõlkimisel tsiteeritakse autorit, aga esitatakse tsitaati refereeringuna ehk ilma jutumärkideta (eks ikka seetõttu, et akadeemilises töös on lubatud vaid kuni 10% tsitaate).
Mina olen veendunud, et selline teguviis on defineeritav selliste sõnadega nagu “varastamine” ja “võõraste sulgedega ehtimine”. Jah, loomulikult on juriidiliselt kõik korrektne, aga kuidas on lood autori südametunnistusega? Kindlasti enamik lugejatest ei saa niikuinii aru, kui retsepti autor on retsepti idee varastanud. Järelikult on tegemist justkui ideaalse vargusega – enamik aru ei saa (ja kui saakski, kas neid üldse huvitaks?) ja midagi tõestada on ka võimatu. Aga väike protsent lugejatest jälgib lisaks välismaiseid blogisid ja pinteresti ja tumblr’it jms lehekülgi. Nemad näevad ka seda vägevat ideed, mille mõni inimene nädal aega hiljem ära tõlgib ja oma blogisse oma ideena maha üritab müüa. Nende ees võiks ju piinlik olla? Ma ei hakka isegi rääkima sellest, kui lihtsalt tekste otse ning viitamata kopeeritakse oma blogisse. Ei jätku piisavalt viisakaid sõnu.
Isegi kui sel idee algatajal ei ole sisuliselt mingeid juriidilisi aluseid sellise varguse takistamiseks, siis kas ei oleks tore, et võõra idee kasutamise eest “maksate” idee autorile vähemalt paari klikiga, mis viitamisel kaasneb?
Jah, vahel juhtub ka nii, et inimene näeb ägedat ideed ja teeb järgi, aga ei mäleta päris täpselt, kust see tuli. Vahel on uus retsept mitmete teiste retseptide kompott. Vahel vast lihtsalt ununeb viitamata. Aga ma ei räägi sellistest eranditest (kes teab, ehk ma olen isegi pahaaimamatult mõnd ideed samamoodi varastanud), vaid süsteemsest tegevusest.
Kui retsept kui selline ei ole autoriõigusega kuigi lihtsalt kaitstav, siis siiski on seda fotod ja nende levitamine autori loata on keelatud. Ma ei ole oma blogi fotosid “lukustanud”, sest mulle endalegi meeldib internetist retsepte koos pildiga alla laadida ja tahan, et mu lugejad ka saaksid seda teha. Küll aga otsustasin nüüdseks fotode kvaliteeti tunduvalt vähendada, sest kui uskumatult see ka ei kõlaks, on mu fotosid ka siin-seal avalikult kasutatud. Eriti arusaamatuks jääb see, kui mõni suurem ettevõtmine (näiteks nagu terviseportaal Raudne Tervis) sellise vargusega tegeleb. Kas oma mainest üldse ei hoolita? Väikesed kurjad blogijad võivad ju üksjagu lärmi tekitada. See on lausa blogijate põhitegevuseks.
Ma lihtsalt ei saa aru, mida sellise käitumisega püütakse saavutada? Seda enam, kuidas kahjustab jäljendajat see, kui ta näitab, kust idee originaalis pärineb? Siis ei näi virtuaalses maailmas nii targana?
Pärast eelmist püreesuppi ütles isegi mu ema, et võiks ikka teinekord vähe ilusama pildi teha. UPS. Ma süüdistan pimedust!
Jätkates samal teemal.. Tänase retsepti allikas on Masterchef Australia, vt Tenplay. Supp on vägev ja üldse mitte kodune. Pigem uus ja põnev!
Pastinaagisupp
50 g võid
1 porru, valge osa
1-2 sibulat
4 küüslauguküünt
500 g pastinaaki
1 l köögiviljapuljongit
150 ml vahukoort
Soola-pipart
Peale puistamiseks
120 g peekonit
2-3 saiaviilu
100 g sinihallitusjuustu
Serveerimiseks
Rohelist sibulat
Hapukoort
Kuumuta ahi 180 kraadini.
Haki sibul, porru, küüslauk ja pastinaak. Pane või potti ja prae selles sibul, porru ja küüslauk pehmeks ning klaasjaks. Lisa pastinaak ja puljong, lase supil podiseda ca 20 minutit. Seni valmista puru.
Haki peekon ja prae krõmpsuks. Pane ahjuplaadile küpsetuspaber ja pudista selle peale hallitusjuust ja saiaviilud ning puista peale peekon. Sega kõik hoolikalt läbi ja pane ahju 4 minutiks. Võta välja, sega hoolikalt läbi ja pane tagasi ahju veel 4 minutiks. Võta ahjust ja jäta ootele.
retseptide kirja panemine on ju tegelikult üks õudne taak – kaalumine, mõõtmine, ka hiljem dešifreeritavate märkmete tegemine (ma ei saa pooltel kordadel aru, mis ma köögis sinna post-it’ile kirja olen pannud) enesekontroll (et ei unustaks, et ei või niisama tunde järgi asju potti loopima, vaid peab vähemalt teelusikagi appi võtma) ja viimaks toidupildid… viimaseid ei tohi, muuseas, minu teada isegi viidates autorilt luba küsimata “laenata”. 🙂
pastinaak on mu suur lemmik lapsepõlvelõhn ja -maitse – vanaemal oli neid põllul alati. ohtra või ja koorega valmistatud pastinaagipüree on imeline. ja nüüd mul on kõht tühi…
Täpselt! Minu jaoks nõuab see tõelist enese distsipliini, sest loomult olen tormakas ja teen asju köögis tunde järgi. Tempo maha võtmine, asjade kaalumine ja veel kirja panemine tekitab tunduvalt “tööaega” juurde. Pildistamine on aga minu jaoks tõeline häda ja viletsus 😀 mulle lihtsalt pole silma antud 😀 Seda enam on kahju, kui leiad enda asju lihtsalt kopeerituna internetist ringlemas.
Aga eks see paratamatus kahjuks ole. Ise ma pean nii edev olema ja avalikult blogima (nagu üks harilik anonüümne blogikommentaator siinkohal ütleks :D)
Pastinaaki ostsin seekord päris esimest korda elus! Minu vanematekodus seda kunagi laual ei olnud ja ise ei osanud varem selle peale tullagi. Aga kui Masterchef’is kohtunikud seda suppi taevani kiitsid, siis ei saanud tegemata jätta..
Väärt teematõstatus, Olga! Ma ise olen seni väga sinisilmselt toimetanud, oma fotosid avalikult Flickris hoides jne. Kuni mulle andis hoopiski hea tuttav hiljuti teada, et tundis mu foto ära sellesama Masterchef Australiaga seonduval lehel. Ja oligi minu tehtud ja pildistatud Croquembouche! http://masterchefaustralia.tv/masterchef-2014/masterchef-croquembouche-elimination/
Ei teagi, kas olla nüüd pahane või hoopis kõrvust tõstetud…
Ise püüan blogi kirjutades viidata ja linkida. Väga lihtne oleks võtta oma kooliretseptid, midagi veidi muuta ja need üles riputada omadena, aga südametunnistus ei luba. Rachel Khoo’d see aga näiteks ei takista…
Pastinaak on aga väärt köögivili küll, magus ju ka, läheb lastele hästi peale! 🙂 Puistesegu ahjus küpsetamise idee tuleb meelde jätta!
Toredate, kaasa mõtlema panevate juttude jätku!
Aitäh kaasa mõtlemast, Merle 🙂
Esimese hooga ma küll võtaksin seda komplimendina (vau, kui ägeda croquembouche’i sa tegid!), aga järele mõeldes.. see tekitab ikka nördimust, kui isegi suuremad tegijad sellist asja teevad, mis siis väiksematel tegijatel enam viga varastada?
Seda sinu Flickr’i albumit käin ma ise aeg-ajalt imetlemas ja usun, et seal tehakse copy-paste üsna regulaarselt.. Nii juhtub, kui liiga ilusaid töid teed 🙂