Pad Thai + reisikiri vol 3 (või vol 6?)

Uskumatu, kui kiiresti kipub aeg puhkusel lendama – justkui alles sai tuldud ja logelema hakatud, aga juba peab tagasi lendama. Ebaaus. Veel uskumatum on loomulikult see, et oleme tänavu veetnud üle 6 nädala Tais 🙂 Aina puhkaks selle asemel, et tööd teha..

Viimane nädal on küll paraku olnud kehva ilmaga. Tai inimesedki käivad ringi ja kehitavad õlgu küsimusele, miks küll tänavu vihmaperiood ei taha kuidagi läbi saada. Üldjuhul novembri lõpust nad enam vihma ei näe. Eks me peame nüüd Tai Välisministeeriumilt reisiraha tagasi küsima (isegi nahka ei saanud pruuniks põletatud!). Suht iga päev on rohkem või vähem sadanud ja paar päeva ei olnud soovigi oma hütikesest väljuda. Kui üldse, siis ainult söömiseks.

 

Mehe lemmik koht

 

Nagu mainisin, siis viimase nädala plaaniks võtsime natuke turismivaesema piirkonna ehk Trangi saarte külastuse. Esimesena läksime Koh Libongile, kus on põhimõtteliselt üks tee, üks küla ja üks rand, kus omakorda on lausa kaks kuurorti – üks kallim kui teine. Hea küll, need ei olnud üldse kallid, lihtsalt meie oleme sellised säästureisijad. Tegelikult oli see üsnagi hea hinnaga koht (majutuse hinnaks nii 30-50 EUR/öö) inimestele, kes tahavad puhkust rahus ja vaikuses. Saar ise ei ole üldse turismivalmis, aga nende kahe kuurordi ja nende resotranide kohta pole ühtegi halba sõna öelda!

 

Meie kõige kallim hütt – 30 EUR/öö (siinkohal küsiks, kas toidublogijal on ikka kena oma säärt niimoodi blogis eksponeerida? Oh well..)

Kohalikud tegelevad ikka kalapüügiga

Üks päev sõitsime rolleriga saarele ringi peale (nii 20 minuti sõit) ja leidsime kõige kaugemast nurgast sellise ranna. Pole paha!

Minu kaunis modell! Leidis kohalike kalurite süstad ja kukkus poseerima teine

Minu arust on abikaasa juba nagu elukutseline modell..

Üldiselt Koh Libongil ei olnud teha muud peale logelemise ja elu nautimise, mida me paar päeva tegime, ning seetõttu liikusime saarelt peagi edasi Koh Mook’ile, mis on Trangi saartest kõige tihedama asustusega ja turismivalmidusega (huvitav, kas olen selle sõna ise välja mõelnud?). Vot see koht mulle meeldis! Esimese asjana leidsime otse mere äärest endale hütikese hinnaga 14 EUR/öö… ja siis asusime edasi logelema.

Meie odav hütike, mida jagasime sipelgate, hiirte, gekode, ämblikutega..

Päikeseloojang kodurannal

Päikeseloojang kodurannal, vol 2

Koh Mook’i saarel on olemas lausa kaks randa, aga jätkuvalt ainult üks tee ja üks suurem küla – külas olemas ka turistidele hädavajalikud poekesed ja kohvikud. Peamised saare külastajad on.. põhjamaalased. Naljakas, et rahvast oli saarel tõesti vähe, aga need, kes olid olemas, olid üldjuhul soomlased, rootslased jne. Tundub, et põhjamaades reklaamitakse Koh Mook’i vaikse paradiisisaarena, kus on vähe rahvast, ja selline reklaam läheb seal hästi peale. Kus ei läheks?

Ega sealgi saarel ei ole tegevusi kuigi palju, samas pärast Koh Libongi tundus valik vägagi rikkalik. Esiteks käivad siin kõik snorgeldamas. Jah, ma ei liialda, kõik käivad. Jah, isegi veevihkaja Olga käis. Ausalt ka. Kui nüüd järele mõelda, siis minu viimane snorgeldamine jääb lapsepõlve aegu ja ega ma seda väga igatse. Samas, kuna seal saarel isegi pensionäriprouad snorgeldasid, siis ei saanud ju minagi kehvem olla! Tõesti oli äge! Kohe kalda lähedal ujusid suurte värviliste kalade parved!

Emerald cave, sissepääs on see must auk vasakul

Teisteks turistide põhitegevusteks on kajakisõit ja päevareisid paatidega – kas snorgeldamiseks või naabersaarte külastamiseks. Pea kõik need reisid viivad turistid ka koopasse, Emerald cave. Eriliseks teeb koha see, et sinna pääseb vaid läbi 100 m koopa, millest pool on kottpime. Koopa algus on aga merelt suht vaevumärgatav. Koobas on piisavalt väike, et sinna peab kas ujuma või siis minema süstaga, mõõna ajal. Aga viib see koobas pisikesse oaasi. Väidetavalt kasutasid seda oaasi varem piraadid oma aarete peidupaigana. Igal juhul kujutan ette, et varem see tõesti ei olnud lihtsalt leitav. Nüüd tasub orienteeruda kümnete paatide järgi koopa ees… Nali naljaks, aga seda kohta tõesti tasub külastada hommikul või õhtul, kui turiste on vähem.

Catwalk

Niisiis veetsime meie Koh Mook’il päris mitu päeva – snorgeldasime, sõitsime süstaga, sõime ja logelesime. Kui mitte rannas, siis hütis. Tõeliselt kahju, et ilm meid natuke alt vedas. Usun, et ilusa ilmaga oleks tegemist tõelise paradiisisaarega, kust ei tahakski lahkuda. Seekord tulime aga saarelt ära kaks päeva enne lendu ja liikusime Krabi linna, mis jääb Trangi linna ja Phuketi lennujaama vahele. Kuna Krabi linn asub jõe ääres ja siin laiuvad mangroovimetsad, siis tegemist ei ole kuurortlinnaga. Samas on tegemist natuke nagu logistikakeskusega, kust paljud edasi liiguvad – kas lennukile või saartele lõunasuunas või Railay randa või rongile Bangkoki. Üldiselt pole siin teha midagi muud, kus süüa rohkelt tänavatoitu, külastada turge (eile lugesime kokku linna peal kolm korralikku turgu) või teha päevareise mangroovimetsas.

Mmm… tänavatoit (huvitav, kas tegemist järjekordse sõnaga, mille ise välja mõtlesin/tõlkisin?)

 

Teate, ma olen ikka paras laristaja – raha ma lugeda ei oska ja asju mulle meeldib osta… ja nii see läheb.. Ma suudan ALATI reisil raha ära raisata, lisaks kasutada veel paar korda krediitkaarti. Juba kooliajal ekskursioonile minnes laenasin vahel reisi lõpuks õpetajalt raha 🙂 Kangesti on ju kõike vaja. AGA seekord jäi mul Tais raha üle JA mul on seljakotis ruumi üle, erinevat tavapärasest “huvitav, kas selle paari ülekilo eest pean seekord ikka maksma?”. Võibolla asi on selles, et olime seekord vaiksemates kohtades, kust igasugu turistile mõeldud tilulilu ei müüda. Võibolla selles, et eelmine kord said suveniirid juba ostetud. Või olen hoopis suureks saamas? Ei teagi. Aga kuidagi hea meel on mitte näpud põhjas koju sõita.

Sellal kui meie oma seljakottidega juba rõõmsalt paadis istusime, tulid kurjad turistid oma kohvritega.. Eriti vaimukas vaatepilt on loomulikult siis, kui mõni selline kontsakingadega ja roosa kohvrikesega hiina tibi paati ronima peab..

Kuna me oleme sel aastal nii palju aega Tai riigis veetnud, siis mõtlesin, et lõpetuseks võiks kirjutada paar soovitust inimestele, kel plaanis siia toredasse riiki rändama tulla. Justnimelt rändama, mitte viie tärni hotelli puhkusele, sest see on ju ühesugune vaatamata sellele, mis riiki parasjagu külastad. Üldiselt Tai ei ole kindlasti see riik, kus on mõttekas veeta viietärnipuhkust (näib, et olen täna sõnade välja mõtlemise lainel) ja jalutada ringi suure kohvriga.

 

Kui nüüd panna kirja paar soovitust, mida tasub kõrvale panna Taimaale seljakotiga reisides..

 

* Tais pole mõtet teha eelbroneeringuid. Oleme ise broneerinud tuba vaid esimeseks ööks, et saabudes päris kodutuks ei peaks jääma. Samas kõik kohad, kuhu oleme spontaanselt kohale jalutanud, on alati meile ka tuba pakkunud. Seda siis üldiselt paremate hindadega, kui välja reklaamitud. Seega hoiab niimoodi raha kokku. Pluss on suureks eeliseks see, et saate alati tuba vaadata enne selle võtmist. Kinni makstud eelbroneeringuga ostate siga kotis ja seda ma ütlen kindlalt, et Tai kodulehed ja seal reklaamitu vs päriselu on alati nagu öö ja päev 🙂

* Kaubelge julgelt! Tai inimestel meeldib turisti pealt raha teenida. Eriti rumala turisti pealt. Me oleme saanud reeglina majutuselt hinnast alla 10-20% letihinnast ja igasugu turistikaubalt nii 40-60%. Üldiselt on nii, et mida valgem oled, seda suurem alg- ja lõpphinna vaheline erinevus on 🙂 Ei tasu end heidutada lasta sellest, kui kaupa endale sobiva hinna eest ei saa. Tõenäoliselt leiate sama kauba kõrval asuvast poest. Seda teab ka teiega kauplev poeomanik ja tavaliselt just siis kui olete loobunud, otsustab ta teie pakutud hinnaga nõustuda. Samas tasub teinekord korra järele mõelda, kui palju vaesemaks te ikkagi jääte, kui maksate 2-3 EUR kaubale peale? Aga kui mitu korda õnnelikumaks saab kaupmees selle lisaraha üle? Nende jaoks on see siiski suur raha!

* Tais on üsna kerge leida odavat majutust. Seda pakuvad eelkõige hostelid, aga kui tahate ikkagi eraldi oma elamist mere ääres, siis selleks on olemas hütid, bungalow. Odavaima hüti leidsime eelmisel korral 7,5 EUR eest, kuid tavaliselt jäävad hinnad pigem 12-15 EUR ringi. Siinkohal tasub aga arvestada, et elades nõnda vähese rahaga paarkümmend meetrit merest, peab asjal ka konks olema. Hütis elamine tähendab sooja vee ja konditsioneeri puudumist JA vajadust jagada oma hütti teiste elukatega – sipelgad, tarakanid, prussakad, ämblikud, hiired, gekod… Iseenesest nendega harjub üsna kiiresti ära. Ekstreemseimad hetked on meil olnud näiteks siis, kui üks kord öösel olid meil ühtäkki pähe roninud sajad sipelgad, või tookord, kui sipelgad sõid mu ujumispükstesse augu (jepp, need raisad tõesti söövad kõike) või tookord, kui hiir mu padja peale ronis. Hea, et abikaasa märkas hiirt esimesena, muidu oleks ma kisaga terve selle saare üles ajanud. Sipelgatega olevat siin näiteks ka nii, et kui lähete telkima ja panete telki toitu, siis suure tõenäosusega leiavad sipelgad kohe teieni tee, näiteks telgi põrandasse augu sisse süües.

 

* Logistika siin riigis on müstiline. Mina pole siiani päris aru saanud, miks asjad ikkagi edukalt toimivad, aga põhimõtteliselt ostad turismibüroost pileti, mis väljasõidu hetkel asendatakse värvilise rinnaklepsuga (kus pole ühtegi sõna peal) ja sellega reisid või läbi terve riigi, mitme erineva sõiduvahendiga. Loomulikult on kõige odavam reisida omal käel ja otsida ühistransporti, aga meie oleme avastanud, et turismibüroost piletit ostes jõuab kohale mugavamalt ja kiiremini (kuigi natuke kallimalt). Turismibüroosid on siin aga vähemalt sama palju kui turistidele mõeldud pahna poode..

Reisiaja osas on siinsed inimesed paindlikud – kõik välja reklaamitud ajad on valed ja üldjuhul jõuate kohale tunduvalt hiljem, kui lubatud. Ei tasu üllatuda, kui bussijuhid teevad vahepeal suvalisi peatusi, et käia poes, vestelda niisama mõne sõbraga või paki üle andmiseks. Või sõidavad esialgu hoopis paarkümmend kilomeetrit vales suunas, et sõpra koju ära viia.

Külmavarestele hoiatus! Tai inimesed armastavad konditsioneere (või arvavad, et meie armastame konditsioneere?). Seega ei tasu üllatuda, kui bussides ja autodes ajab konditsioneer teid lausa lõdisema. Mina jäin oma esimesel taksosõidul kohe haigeks. Seega soovitan varuda reisidel lähedale mõni pusa või tekk, mille saaks peale visata.

 

 

* Linna siseseks liiklemiseks soovitan kasutada rollereid, sest väljaspool pealinna on taksod ja tuk tuk’id kallim lõbu. Rolleri päevahind on nii 5-7 EUR ja vaikselt kulgedes saab rolleriga tunduvalt rohkem näha! Tegelikult on tegemist üsna ohutu liiklusvahendiga, kui kasutate kiivrit ja teadvustate, et olete võõras riigis ning peate oleme tähelepanelik. Lihtsalt tasub silmi lahti hoida ja liiklust jälgida, sest siinsetel teedel sõidavad inimesed tihti jumal teab millega nii kuidas jumal juhatab ja teinekord ei kipu üldse liiklust ega eeskirju jälgima..

* Kui teid huvitavad Tai saared ja nende külastamine, siis soovitan külastada seda lehekülge. Seal on tõeliselt detailse täpsusega kõiki saari kirjeldatud ja oleme mõlemal reisil sealt infot ammutanud. Tasub küll kindlasti jälgida, mis aastal teatud saarte kohta info kirjutatud on ja millal viimati täiendatud.

 

Kus alles vaatab minu kala

* Lõpetuseks paari sõnaga toidust, sest tegemist on ju ometi toidublogiga (kui olete nii pika postituse lõpuks selle ära unustanud). Toidu valimisel soovitan lähtuda põhimõttest süüa seda, mis on riigile traditsiooniline ja lihtsalt kättesaadavast toorainest (ehk siis mereannid.. ja mereannid.. ja veel ka mereannid). Pole mõtet tellida selliseid roogasid nagu pasta carbonara, pitsa vms, isegi kui see on menüüs olemas. Seega “European food” kohtadest tasub lihtsalt suure kaarega mööda käia.

 

Papaia salat mereandidega

 

Mida siis tellida?

Salatitest on kõige taipärasemad kindlasti vürtsikas papaia salat (mereandidega!) ja hakkliha salat larb kas kana või veiselihaga. Mina olen tõeline papaia salati fänn (tänan, Eilika!), kuigi paraku jõudis üks salat seekord minust sama teed pidi tagasi välja ja selleks korraks sai salati isu täis..

 

BBQ krevetid

 

Suppidest on loomulikult kuulsaimad Tom Yum ja Tom Kha. Tom Yum on vürtsikas sidrunheina supp ja Tom Kha mahedam kookospiimasupp. Aga eks see roa vürtsikus sõltub suuresti sellest, kas ütlete teenindajale, millist vürtsikuse astet soovite. Mina ütlen tihti “not spicy” või “little spicy“… aga siis saan ikka teinekord sellise roa, mis ajab nutma (see käib eelkõige papaia salati ja tom yum’i kohta).

Pearoogadest söövad nad aga palju karrit – kollane, roheline, punane ja massaman’i karri (viimane on minu lemmik) või vokiroogasid – erinevad mereannid või liha praetud köögiviljadega. Kõike ikka serveeritakse aurutatud riisiga (ka suppe!). Me jätame viisakalt riisi aina tellimata, sest milleks täita kõhtu riisiga, kui nii palju head saab süüa? Teenindajad ainiti vaatavad meid suurte silmadega: “Really? No rice?” justkui oleksime rumalad inimesed..

Ahjaa alati saab eraldi tellida ka odava riisi- või nuudliroa, sest needki on ju väga levinud!

Haruldane hetk – mehel ees salat, riisinuudlitega. Esiplaanil klassika – fritüüritud krevetid

Magustoidu valik on siin aga lihtne! Puuviljad – värskelt või tehtud fritüüris. Mõnus mahe magustoit on banaan kookospiimas ja kindlasti väärivad maitsmist pannkoogid.  Tänavapannkoogid (uus sõna?) on õhukesed ja rohke täidisega ning söögikohtades pakutavad pannkoogid on paksud, kohevad ja teinekord naaaaatuke kuivavõitu.

 

Selle korra parim maitseelamus – praetud kala sidrunikastmes

 

Turistiklassikasse kuuluvad veel kindlasti kevadrullid tšillikastmega, mida ma ise pea alati tellin ja abikaasa peab ära sööma, ja Pad Thai ehk praetud nuudlid ehk minu abikaasa lemmiksöök. Jookidest on ikka parimad kõik puuvilja-jääjoogid (jah, siin riigis ei tasu jääd karta!). Aga kindlasti tasub proovida kohalikku jääteed sidruniga.

Õllevalikus on lausa kolm erinevat õlut, Leo, Singha ja odavaim – Chang. Selle õllega oli meil ka lõbus lugu laeval. Nimelt pidi laeval prügi sorteerima ja see, mis ei olnud sorteeritav, läks eraldi kasti “rubbish“. Abikaasa jõi siis oma Changi õlle ära ja tahtis küsida reisijuhilt, kas pudel läheb kasti “rubbish“, aga ütles “This is rubbish” 🙂 Reisijuht küll kohkus natuke mehe nahhaalsusest, aga hakkas viisakalt seletama, et tegelikult on olemas mingi ekspordi Chang, mis on joodav jne.. 🙂 Mina kõkutasin aga kõrval naerda 🙂

 

Watermelon shake

 

Lõpetuseks näitan paar pilti siinsest tordivalikust! Minu ja ehk kellegi teise jaoks ka on see päris huvitav.

 

 Need kujukesed tortidel ei ole vist päris..

 

Mul tundub, et olen tänaseks valmis saanud oma seni pikima postitusega? APPI!

 

Igal juhul, kuna Pad Thai on abikaasa lemmiksöök, aga mul varem ei olnud selle retsepti, siis panen siia kirja retsepti, mida kokatunnis tegin 🙂 Minu jaoks oli natuke üllatav, et koka sõnul käib klassikalises pad thais kindlasti tofu. Kui ma ütlesin, et pole varem tofut kohanud, siis kokk väitis, et eks natuke hoitakse turisti pealt kokku ja et ma ei imestaks, kui kohtan ketšupiga tehtud pad thaid.. brrr…

 

Pad Thai (või Phat Thai)

 

140 g riisinuudleid

60 g värskeid krevette

40 g tükeldatud tofut

2 küüslauguküünt

1 šalottsibul

2 muna

2 sl röstitud hakitud maapähklit

2 tl tšillipulbrit

100 g mungoavõrseid

Peotäis rohelist sibulat

 

Kaste

3 sl kalakastet

3 sl palmisuhkrut

3 sl tamarindi mahla

 

Serveerimiseks – laimiviil

Pane riisinuudlid vette, et need pehmeneksid. Jäta kõrvale.

Väikeses kausis sega kokku kaste (kindlasti maitse!).

Kuumuta vokk pann. Lisa õli ja seejärel tofu, prae kuldseks. Lisa hakitud shalottsibul, küüslauk ja krevetid ning prae kuni krevetid valmis.

Lisa pannile nõrutatud riisinuudlid ja maitseainesegu, prae paar minutit pidevalt segades. Lisa munad, sega hoolikalt läbi. Viimasena lisa roheline sibul ja oavõrsed ning tõsta pann tulelt. Serveeri kohe! Peale puista veel rohelist sibulat ja oavõrseid. Kõrvale paku maapähkleid, laimiviil ja tšillipulbrit.

 

 

Pad Thai on siis kõige alumine roog pildil