Kukeseene-kanapada

Igal inimesel on asju, mida nad häbenevad, ja mul on täna tuju paljastada üks oma häbiväärsemaid tegevusi – ma loen blogisid, mille autorite üle naermine või draamade jälgimine teeb mu päeva ilusamaks. See on tõeliselt õel, aga ma ei saa pidama – iga naine tahab ju ometi klatši ja draamat, aga eelistatult mitte enda oma, vaid teiste oma kõrvalt jälgida. Eestis on tekkinud selline suurimat sorti tite- ja elustiili blogijate klann. Suuremat osa neist ühendab nende “jumalanna”, kelle fännid sõimavad teisi blogijaid tema copycatiks (jah, see on klannis levinud sõna, lisaks sõnadele nagu “oumaigaad”, “pühajumalmaeivõi”.. jne). Aeg-ajalt tekivad klannis sõjad, et kes kelle postitusi kopeerib, kes oma last valesti toidab, kellele ikkagi anonüümne blogi päriselt kuulub. Siis nad lubavad perioodiliselt blogi sulgeda, parooli alla panna või lihtsalt ära surra.. ja järgmisel päeval on rahulikult edasi postitamas.. Ja kui nad juba tulise teema all võidu kommentaare loobivad, aga keegi neid enam ei loe, siis läheb iga klanni liige oma blogisse ja teeb postituse sellest, milline ikkagi tema arvamus kujunenud olukorrast on. See on lihtsalt nii meelelahutuslik, et ma ei saa lugemata jätta. Loen ja häbenen.

Kahju on loomulikult see, et klanni peamisel dramakuningannal on kombeks paar korda kuus kellegagi tülli minna ja teha sellest inimesest või asutusest hüsteeriline postitus. Eks see meelelahutuslik ole, samas on hämmastav, et inimene ei mõista seda, et nii tihti nii suuri skandaale korraldades tasuks probleemiallika otsimiseks peeglisse vaadata. Mina küll ei tea kedagi teist, kel oleks nii tihti probleeme ülejäänud maailma ja selle esindajatega.. Kusjuures naljakas on see, et sattusin kunagi seda enim loetud blogi lugema ainult seetõttu, et omaniku kassid ükshaaval aknast välja kukkusid ja Kassiabisse jõudsid. Ka Kassiabi pihta tuli mitu emotsionaalset, subjektiivset ja tõde väänavat postitust, sest me ei tahtnud tema kasse tagastada (ja kuna nad olid ka kiibita, siis tegelikult ei olnud me ka kohustatud). Olgu siinkohal öeldud, et tema nägemusi antud olukorrast lugedes tahtis pisar silma tulla, kui tänamatu. Aga meie naised nii madalale ei laskunud, et avalikult vastu sõimama hakata ja andsid aga kassid tagasi. Lihtsalt selline ühing ei saa endale selliseid skandaale lubada. Nii ma jäingi tema blogi lugema, et kontrollida, kas kassid alles (siiani üsnagi regulaarselt paari-kolme kuu tagant jõuavad ikka Hoiupaika) ja siiani ei suuda seda lehekülge mitte avada. Tee siis veel head asja ja saad sellise koleda harjumuse külge.. Loodan, et nüüd, kui ma oma pahe üles tunnistanud, siis mul õnnestub sellest vabaneda. Nagu alkohoolik – esimeseks sammuks on probleemi tunnistamine.

Retsepti allikas: Nami-Nami retseptikogu.

Kukeseene-kanapada

700 – 900 g kana kintsuliha

2 sibulat

4 küünt küüslauku

400 g värskeid kukeseeni

3 sl õli praadimiseks

400 g purk konservitud purustatud tomatit

3 dl kanapuljongit

1 tl Vahemere ürdisegu

soola

musta pipart

suhkrut

värsket basiilikut

Eelkuumuta ahi 200 kraadini. Koori ja haki sibulad ning küüslauguküüned. Pruunista kanatükid pannil õlis, maitsesta soola ja pipraga. Tõsta kaanega ahjuvormi ootele.

Prae pannil sibul ja küüslauk klaasjaks, pane samuti vormi. Kuumuta pannil seeni, kuni neist eralduv vedelik on aurustunud. Lisa veidi õli ja pruunista seened, pane vormi. Lisa potti ka tomatikonserv, kanapuljong ja ürdisegu ning hauta pool tundi.

Maitsesta soola, pipra ja veidikese suhkruga, rebi hulka basiilikulehed.