Arbuusi-melonisalat ja täna räägin kassiabindusest

Läks peaaegu aasta, et lõpuks kirjutada oma peamisest “hobist” nimega kassimajandus. Hoiatan, et postitus tuleb pikk.

Nimelt olen 2007. aastast olnud kassiühingutes, esialgu MTÜs Kasside Turvakodu ja viimased kolm aastat MTÜs Kassiabi. Kuidas ma üldse selleni jõudsin? Esiteks on mul terve elu olnud kass, kes mind põhimõtteliselt üles kasvatas. Sõna otseses mõttes – olin kolme (või nelja..) aastane, kui me saime endale kassi, kes elab meiega tänaseni. Kuidas ta mu üles kasvatas? Kassi eest pidin ikka mina hoolitsema, liiva vahetama jne. Tema omakorda õpetas tervet perekonda korda kodus hoidma, pissides igasse kotti, mis põrandal vedeles. Teinekord sobisid ka sussid või kingakarbid, hell, isegi lihtsalt vaibale toanurka võis häda korral pissida. Tänaseni ei jäta ma asju põrandale vedelema. Ning tänaseni ma ei mõista inimesi, kes loobuvad oma lemmikust, kui too natuke diivanit kriibib või vahel valesse kohta pissib. Lohutuseks võin öelda, et 15-aastasena hakkas kass vähem pahandust tegema ja praeguseks pissib valesti vaid ehk kord aastas. Ja sedagi eranditult mu abikaasa asjadesse. Isa arvab, et see on tingitud asjaolust, et abikaasa teeb liiga palju sporti ja spordiriided haisevad nii, et kass ei tee kastil ja riidekuhjal vahet 😀

Kui ma 2007. aastal kolisin Tallinnasse ja hakkasin kontoris töötama, siis sattusin aeg-ajalt Kasside Turvakodu lehele. Enda kass jäi vanematekoju ja ühikasse kassi võtta ei tohtinud. Niisiis vahtisin Turvakodu kasse, ohkasin ja imestasin ja tundsin kaasa, vahel kandsin paarkümmend krooni toetuseks (ehk siis harilik internetikasutaja). Kuni ühel päeval mõtlesin, et kellele on see kasuks, kui ma arvuti taga üksi ohkan? Minul sellest kergem ei hakka. Kassidel mitte. Turvakodul mitte. Võtsin end kokku, kirjutasin, et tahan olla kasulik ja nädal hiljem saigi minust Turvakodu abiline.

Mis me siis ikkagi nende kassidega teeme? Vastupidiselt levinud arvamusele – kasside “paljundamisega” me ei tegele. Meie eesmärk ja peamine soov on, nagu ka kõigil teistel, vähendada kasside arvu tänavatel. Lihtsalt meie teeme seda humaanselt. Kui loom on juba sündinud, siis väärtustame tema elu, kuid teeme nii, et see loom saaks tänavalt ära ja enam ei paljuneks (ehk siis kastreerime/steriliseerime). Me ei hukka ühtegi looma, kui see ei ole just viimane ja ainuke väljapääsutee (ja seda juhtub üliharva). Keegi ühingus ei saa selle tegevuse eest palka ja elame me annetustest. Uskumatu, eks?

Võib-olla me oleme sinisilmsed, võib-olla liialt lootusrikkad, aga ikka toimetame aktiivselt eesmärkide nimel. Tagasilööke on küll palju, vahel on rasked ajad, vahel tülitseme omavahel (mida muud ühelt naisteühingult tahta!), vahel on haigused majas, vahel, üliharva, isegi meie majas on kassid surnud.. Meie aga poetame salaja paar pisarat ja toimetame edasi, et võimalikult palju loomi oma kodu leiaks. Minu jaoks isiklikult on kõige raskem see, kui palju näitab loomadega tegelemine inimkonna pahupoolt. Aastate jooksul on nähtud nii omaniku poolt luumurdudeni läbipekstud kassi, läbitikitud ja ülespoodud kassipoega, omaniku poolt hüljatud puretud kassi (päriselt – omanik ei lasknud oma verist kassi koju ja jättis oma looma kodu ukse taha verest tühjaks jooksma), kassikolooniat, kus 14 kassil silmad haiged ja pooled neist jäidki silmadeta. Kuidas saaks ma pärast seda öelda, et mulle meeldivad inimesed? Eks ikka ainult tänu nendele inimestele, kes tulevad ja aitavad meid ja võtavad endale kodulooma, keda armastavad ja hoiavad. See on ikka nii uskumatu hetk, kui tuleb kohale noormees, kes ütleb, et tahab meie kõige õnnetumat kassi, et kedagi siin elus tõeliselt õnnelikuks teha ja võtab endale silmitu kassi. Või hetk, mil ühe kassipoja päästmiseks inimesed annetavad sadu eurosid ja lõpuks saab see kassipoeg nii terveks ravitud kui ka uude koju saadetud..

Mida siis üks vabatahtlik tegema peab? Kõigil on ühingus omad rollid – mõnel on paarkümmend ülesannet, mõnel ainult paar. Igaüks leiab endale tegevust ja rakendust, kas administratiivses osas või siis hands-on kasse abistades. Mina olen aastate vältel kuulunud sinna teise gruppi (hea küll, olen ka paar korda kassinäitustel ühinguid promonud ja kunagi vahetasid mu tublid isa ja vend kogu Turvakodu elektrisüsteemi välja). Aga minu peamiseks tegevuseks on üks kord nädalas paariks tunniks külastada Kassiabi – koristada tuba, mängida kassidega, ravida neid ja nunnutada. Toimetan Kassiabi toas nr 2 (meie tegemistest saate lugeda ka meie blogist), kuhu mind kunagi Turvakodust ülejooksikuna väga sõbralikult vastu võeti. Igal toal on olemas oma tiim, kellega pannakse paika koristusgraafik, saadakse kokku paar korda aastas ja suurem osa ajast suheldakse meilitsi. Eks me parajad kassinaised koos ole ja mul on ütlemata hea meel, et mul on elus nii toredaid mõttekaaslaseid. Ehk siis – mõelda, kui paljust ma oleks ilma jäänud, kui ma olekski jäänud selleks “vaatan kassipilte ja loen südamlikke/kurbi lugusid FB ning kurvastan” tsikiks.

Mis kasu ma sellest tegevusest saan? Üldiselt ma ei ole kasu peal väljas ja peamiseks rõõmuallikaks on koju saanud kassid. Samas, pean tunnistama, et minu jaoks on need paar tundi nädalas Kassiabis tõeliseks puhkuseks. Vähemalt pärast seda, kui tuba on koristatud ja ravi tehtud. Istun aga põrandale maha, paitan kasse, kes kordamööda üritavad sülle nügida ja nurruvad ümberringi. Täiesti zen olek. Ei saa salata, aga on olnud ka raskeid aegu, kui ei leia enam üles seda rõõmu ja mõtet, miks ma ikka sellega tegelen. Nendel hetkedel on mind ühingus alles hoidnud kohusetunne ja austus ühingu ning kõigi selle eesmärkide vastu. Rääkimata sellest, et meie toa naiste tiim on lihtsalt nii tore, et nende hülgamine tundub võimatu!

Ühesõnaga – inimesed, tehke head! Paar tundi teie nädalas, mis on antud heategevuseks, on teie nädalast küll väike killuke, ent kasu, mis sellest kokku tuleb, on ju uskumatult suur!

Toidust niipalju, et ma olen liiga palju Masterchef Australia vanu osasid jälle vaadanud. Viimati nägin seal väga mõnusat suvist salatit ja meenus kohe Nami-Nami kooskokkamine.

Arbuusi-melonisalat

Kahele 

Paar-kolm viilu arbuusi

Paar-kolm viilu melonit

2 väikest kurki

50 g röstitud pähkleid (seedermännipähklid)

Peotäis värsket koriandrit ja basiilikut

Kaste

100 g Kreeka jogurtit

1 tl tahhiinipastat

0,5 sidrun

1 väike küüslauguküüs

Meresoolahelbeid

1 tl oliiviõli

Purusta küüslauk, riivi sidrunikoor ja pigista välja mahl. Sega kokku kaste.

Tükelda arbuus, melon ja kurk. Pane taldrikule kaste, millele laota arbuusi, meloni ja kurgi tükid. Peale puista pähklid ja maitseroheline.