Hispaania maitseelamused ja Galicia tuunikalapirukas

Käisin septembris Hispaanias – sõitsime nädalaga piki kagurannikut Almeriast Valenciani. Minu jaoks oli tegemist tõelise gurmeereisi ja Hispaania köögi avastusretkega. Olen ennegi käinud Madridis, Toledos ja Barcelonas, kuid nende reiside jooksul ei saanud seal riigis ühtegi tõeliselt head sööki. Loomulikult kurtsin ka lennukis reisiseltskonnale, et hispaanlased ei oska absoluutselt süüa teha.. Ja siis nädal aega pärast iga söögikorda kirusin oma otsekohesust ning kuulasin iroonilisi märkusi: “nohh, kas hispaanlased ikka ei oska süüa teha?”.

Arvan, et oluline osa riigiga tutvumisel on söögikultuuriga tutvumine.. Ka bussireisidel rääkisin alati oma turistidele, et ei ole mõtet Mcdonaldsis söömas käia, seda saab ka Eestis. Kui on raha reisile minekuks, siis peab panema piisavalt raha kõrvale, et reisil endale maitseelamusi võimaldada. Tõesti, teinekord küll ei ole välismaal viibides aega süüa – vaja ringi joosta, vahepeal tänavalt midagi kaasa haarata ja edasi joosta. Kuid saan rõõmuga tunnistada, et seekord oli reis, kus austasime lõunamaa söögikultuuri – sõime vähemalt 2-3 tundi (ka lõunat!), rääkisime juttu ja rüüpasime kõrvale kerget sangriat. Seltskonnaga oli kaasas hispaanlane, kes näitas kuidas kohalikud elavad, kus söövad ja aitas meid keelebarjääride ületamisel. Usun, et tänu temale ma seekord nõnda hea söögielamuse saingi!

Söögikord tihti algab röstitud saiast, kuhu kõrvale pakutakse tükeldatud või purustatud tomatit oliiviõliga. Siis saabub lauale jamon ehk viilutatud vinnutatud sealiha ja lambapiima juust. Siiani imestan, kuidas küll mulle varem vinnutatud liha ei maitsenud.. Salat, mida igal pool pakuti, sisaldas kindlasti jääsalatit, tomatit, sibulat, oliive.. (tihti lisati kala, muna, porgandit, peeti) ja kindlasti vaja kõik extra virgin oliiviõliga üle ujutada. Väga mõnus oli ka õuna- või kirsiäädikas, mida sai salatile lisada. Pearoogadest tellisime (tegelikult tellis kõik ikkagi hispaanlane, me vaid sõime) mitu korda grillitud lambaliha, fritüüritud kala, rannakarpe, paellat … jne jne. Ja kõik oli oivaline!

Meeleolu loomiseks ostsin reisile kaasa raamatu “Minu Hispaania”. Minu-raamatute sarja ostmine on nagu õnnemäng – vahel satub suurepärane kirjutis ja teinekord jällegi loed ja ei saa aru, miks enda aega raiskad. Näiteks tõeliselt põhjalik ja asjakohane riigi ülevaade on raamatus “Minu Ungari”, ka “Minu Itaalia” on mõnusalt loetav. Hispaania raamatu puhul oli tegemist teosega sellest, kuidas Eesti naine leiab ööklubist hispaania mehe ja imestab ning seejärel solvub kogu maailma peale, et teda golddiggeriks peetakse. Mida ta tõesti võibolla ei ole, kuid.. If it looks like a duck, swims like a duck, and quacks like a duck, then it probably is a duck. Niisiis ütleme, et süžee poolest sobiks see lugu pigem “Minu Eesti” raamatusse. Aga eks ta mõnus kerge raamat ole ja sobib suurepäraselt puhkusereisil lugemiseks. Sealt sain ka retsepti, mida kodus järgi proovisin ning ka teistele julgen soovitada. Väga mahlakas pirukas! Kuumana tundus taigen korraks kuivavõitu (on ju vaja tulikuumale pirukale hambad sisse lüüa, eks), kuid jahtudes tõmbas taigen täidise mahlakust sisse ja on oi kui mõnus!

300 g tuunikala õlis

2-3 sibulat

1 paprika

2 tomatit

3-4 küüslauguküünt

0,5 klaasi valget veini

6 sl oliiviõli

petersell

sool, jahvatatud paprika, pipar

500 g jahu

200 ml leiget vett

12 sl oliiviõli

15 g pärmi

soola-pipart-tšillit

1 munakollane

Valmista täidis. Selleks haki sibul, küüslauk, paprika ja tomatid. Prae rohkes oliiviõlis sibul, küüslauk, paprika, tuunikala. Kui juurikad pannil juba muutumas pehmemaks, lisa tomat, maitseained ja valge vein. Hauta pehmeks ja jäta jahtuma.

Sega kõik taigna komponendid kokku, sõtku taigen ja vajadusel lisa veel jahu. Pane taigen tunniks ajaks sooja kohta kerkima.

Kerkinud taigen jaga kaheks, rulli mõlemad pooled paari mm paksusteks. Tõsta esimene osa küpsetuspaberiga kaetud plaadile, tee kahvliga augud ning pane peale täidis. Seejärel kata täidis taigna teise osaga, suru ääred kinni, tee peale paar auku ning määri pirukas munakollasega.

Küpseta pirukat 200 kraadises ahjus 25-30 minutit.

PS. Tegelikult oli Hispaania reisi suurimaks elamuseks corrida ehk härjavõitlus. Ma ei saa öelda, et see oli positiivne elamus, aga kindlasti ma ei kahetse selle külastamist. Tänapäeval jääb härjavõitlusi aina vähemaks ja need harva toimuvad etendused meelitavad kohale tuhandeid inimesi. Kusjuures kohalikele oli see tõeline pidu – tuldi tervete suguvõsadena, naistel suured kleidid, roosid juustes. Ma ei kiida sellist looma piinamist absoluutselt heaks, kuid ma mõistan rahvast, kes austab oma traditsioone. Niisiis ma ei ole tänaseni suutnud võtta seisukohta corrida teemal, aga tean, et see oli erakordne elamus. Keskmine pileti hind oli 55 EUR ja nagu näha – rahvast ikkagi jagus..

Nii see kõik algab – mehed, hobused, uhked kostüümid ja ja… naistel roosad lillekesed juustes.