Salat pirni ja sinihallitusjuustuga

Ma olen ammmmmuilma tahtnud kirjutada spordist. Nagu toidublogides ikka kombeks..

Ei, tegelikult, eelmisel aastal kirjutasin loo sellest, kuidas ülikooliajal kõvasti juurde võtsin ja siis pea aasta end tasapisi taas vormi ajasin. Sellest ajast peale olen mõelnud, et teeks ikka selle spordipostituse ka..

 

 

Kui ma saaksin iga kord euro selle eest, kui keegi üllatub selle üle, et ma ei olegi suur… siis paar eurot oleks mul ikka juba koos. Mitte, et ma kõhn oleksin. Aga ju siis kujutatakse ette, et magustoidublogija peaks VEEL suurem olema. Ega ma seda väga solvanguna võta, sest kui üks inimene räägibki aina magusast, siis kujuneb teistel mingi arusaam ja oma visioon sellest, milline see inimene väga näeb. Digiajastu rõõmud. Mina ikka päris tihti üllatun, nähes päriselus inimesi, keda virtuaalselt justkui tean väga hästi.

Päriselus on lood siiski nii, et ma ise söön pigem vähe magusat ja ma tõesõna ei propageeri suhkru tarvitamist (ja ma ei ütle siinkohal moekalt “valge suhkru”, sest muidu te veel arvate, et ma propageerin värvitud valge suhkru tarvitamist). Ma päriselt ka ei arva, et see on tervislik või kasulik. Olen lihtsalt veendunud, et tasakaalustatud ja tervisliku toitumise juures võib seda endale lubada. Ma olen elu ja toidu nautimise usku ning ei väsi seda teile miljon korda rõhutamast, et iga aine on mürgine, kui seda liiga palju tarvitada. Sellise motoga elamine on igal juhul tunduvalt tervislikum, kui isehakanud “toitumisnõustajate” kavade järgi toitumine. See selleks. Kui toitumise juures me võimegi jääda vaidlema selle üle, mis tegelikult ikkagi tervislik on, siis aktiivne eluviis on ikkagi eluliselt oluline ja siinkohal ei ole ühtegi vastuargumenti ega ettekäänet.

 

 

Loomulikult on inimesed ja nende tervislikud seisundid ning koormuse taluvused väga erinevad ja sestap ühe organismi jaoks “aktiivne eluviis” võib olla teise jaoks liig. Mõni inimene ei suudagi sportida ja ma arvan, et sellisel juhul ei peakski sundima. Aga ega sport siis ainuke aktiivne tegevus ole. Peaasi on liikuda, eks. Loomulikult on olemas mingid mallid a’la kõndima peab vähemalt 10 000 sammu päevas. Kui see eesmärk aitab inimesel end õhtul diivanilt püsti ajada ja jalutama minna, siis go for it. Mina isiklikult olen aga seda usku, et oma keha peab kuulama ja pakkuma talle sobivat koormust. Kui mul ikkagi kaldub puus valutama, siis ma ei sunni end hambad ristis jalutama. Kui inimene istub päev otsa kontoritoolil, siis ei ole just parimaks lahenduseks minna õhtul (jõu)trennidesse, mis niigi nõrkadele kerelihastele (ja pigem isegi nende all peituvale selgroole) vatti annavad. Niisiis ühest küljest peaks tegelema asjadega, mis meeldivad, aga teisalt kuulama ka tarka nõu ja oma keha.

Minu keha on mulle alati öelnud, et ta vajab sporti. Ta vajab endorfiine. Ta vajab seda tunnet, et enam ei jaksa ja kohe kukun kokku. Ainult selleks, et ikka jaksata, mitte kokku kukkuda ja järgmine kord veel kaugemale ja kõrgemale edasi liikuda (superkompensatsioon, you know).

Kuigi veel väiksena pani ema mind tantsutrennidesse, siis nendest kunagi päris asja ei saanud. Ma küll jumaldan tantsimist, aga tantsutrennides oli mul igav. Ma ei saanud aru, kuidas võtab mingite sammude õppimine teistel nii palju aega ja kärsitult torisesin omaette, kui igav on mul mingeid koreosid miljon korda harjutada (selle asemel, et enda liikumist lihvida või midagi, eksole). Distsipliiniga on mul alati probleeme olnud.

Nii ma jõudsin karate ja kergejõustikuni. Kaks trenni, mida olen kõige kauem teinud vast. Mitte, et nendes trennides ei oleks olnud pidevat kordamist ja harjutamist ja lihvimist ja kordamist ja harjutamist ja.. Aga näiteks kergejõustikus tähendas see kõik seda, et ma hüppan aina kaugemale ja kõrgemale. Tulemus oli käega katsutav.

Karate trenni läksin ma vist kunagi oma vanema venna jälgedes “enesekaitse õppimise” ettekäände all ja jäin päris pikaks ajaks püsima. Kuniks tuli peale puberteet ja oli vaja treeneri peale solvuda. Aga üldiselt on võitluskunst ikka suurepärane asi (kui vaid kogu aeg peksa ei saaks). See ei ole lihtsalt käte ja jalgadega vehkimine. See on kogu keha tunnetamine ja ühtsena tööle panek. Mitte ükski käelöök ei ole kunagi lihtsalt käelöök, vaid algab sellest, et jalad peavad olema tugevasti maas, puusad fikseeritud, vöökoht raudne ja õlg lukus. Üks käelöök on kogu keha löök. Niisiis on tegemist suurepärase treeninguga kogu kehale.

 

 

Samas.. naljakal kombel on aga kogu mu elu saatnud mind rühmatrennid. Noh, 20 a vähemalt.

Kui ma olin veel õige tilluke, siis ema võttis mind aeroobikasse kaasa ja eks ma seal siis tasapisi nurgas kaasa keksisin. Seda emaga “aeroobikas” käimist jätkub mul sisuliselt tänasenigi veel 🙂 Kooliajal tegin tihti kehalise kasvatuse tunnis Riina Suhotskaja videote järgi vanakooli aeroobikat. Justnimelt tegin, ainsuses. Teistel oli näiteks kohustus minna suusatama, minul oli lubatud üksi sisse jääda aeroobikat tegema, sest lubasin õpetajale, et lähen pärast kooli kodu taga asuvasse metsa suusatama. Ka ülikoolis jätkus rühmatrennide laine. Eriti baka teises pooles, kus ma vahepeal tegin pea 10 rühmatrenni nädalas. Ilmselgelt oli vaja teha asendustegevust bakatöö kirjutamise asemel. Sealjuures tegin eelkõige intensiivseid trenne a’la zumba ja combat + pumpamine ja üks kord nädalas sundisin end ka mõnd Body&Mind treeningusse. Ma vist elasin spordiklubis tol ajal. Ja teate, mis oli tulemuseks? Ma olin väga hot lihastega tsikk 🙂 Oh, seda enesearmastust… Loomulikult kahetsesin kogu seda pumpamist hiljem. Siis kui sport jäi tahaplaanile ja lihastest jäi vaid mälestus koledalt laiade õlgade näol.

 

Baka lõpetamisel..

Praeguseks ongi rühmatrennid mu peamine sportlik tegevus. Üldiselt teen 5 trenni nädalas. Abikaasa ikka aeg-ajalt tänitab, et mis ma seal higise naistekarjaga ühes ruumis kargan, “sportima peab ikka värskes õhus”. Ma olen selles suhtes nõus – kui oleks võimalus õues rühmatrennis käia, siis ma loomulikult valiksin selle siseruumi asemel. Küll aga ei saa ma aru, kuidas ta viitsib üksi trenni teha. Kuidas keegigi üldse viitsib üksi trenni teha. Esiteks on see teinekord ääretult igav. Ma olen liiga sotsiaalne inimene, et üksi sportida. Kui lähen jooksma, siis loen samme ja minuteid, millal ometi koju tagasi jõuan. Rühmatrennis ei jõua aga sekundikski kella vaadata – trenn alles algab ja ja… juba on läbi. Lisaks käib rühmatrennidega käsikäes suhtlus inimestega. Ja millal on Olga varem ära öelnud võimalusest rääkida? Pluss veel emotsioonid, mida trenni jooksul treeneri ja teiste treenijatega koos treenides koged.

Teiseks, mulle meeldib viilida. Nagu ütlesin – enesedistsipliiniga on mul ilmselgelt õige kehvad lood. Asi on nii tõsine, et kui ma lähen jooksma, siis pean Endomondo tööle panema, sest siis ma ei hakka vahepeal kõndima (kuidas ma ometi jagan maailmale jooksutrenni, kus vahepeal kõndisin. Ei jaga ju ometi). Ja kui ma rühmatrennis ikkagi ei tunneta treeneri autoriteeti, siis leian kohe võimalusi logelemiseks ja harjutuste lihtsustamiseks. Justkui ma treeniks kellegi teise pärast, eksole. Niisiis igas spordiklubis olen leidnud endale treeneri või paar, kelle juures järjekindlalt käin. Näiteks praeguseks olen kaks aastat käinud enamik trennidest vaid ühe treeneri juures.. ja nemad ütlevad, et rutiin tapab… Aga tõesõna on raske minna teiste treenerite juurde, kui üks on juba lati nii kõrgeks ajanud 🙂 Mul jääb tegelikult isegi sõnadest puudu, et teile kõike head loendada..

Mida ma siis oma tänase üüüüüüratu postitusega öelda tahan? Arvan, et kõik inimesed peavad endale leidma selle õige väljundi, kus end liigutada ja olla oma võimete piires võimalikult aktiivne! Olgu see siis 10 001 sammu päevas, jalutuskäigud koeraga, rattasõit, jõutõstmine või rühmatrenn..

Ja kui inimene igapäevaselt jagab teile magustoitude pilte, ei tähenda, et ta need ise ära sööb, eksole. Võibolla on hoopis tegemist ühega nendest rühmatrennide tsikkidest, kes käib naistekarjaga koos keksimas ja on igati rahul enda üle.

Tea, kas see nüüd on mu blogi pikim postitus? Huvitav, mis retsepti ma üldse jagada kavatsesin..

Ahjaa, salat. Retsept siit. Üldse mitte juhuslikul kombel on tänane retsept pirni-juustu salatist. Sain kunagi oma kallilt treenerilt sarnase idee – salat rukola, parmesani, pirni ja sidrunimahlaga. Ja see oli oivaline! Niisiis kui nägin hallitusjuustuga versiooni, siis teadsin, et pean selle kohe järele proovima.

 

Salat pirni ja sinihallitusjuustuga

Ühele

 

1 pirn

2 peekoniviilu

Sinihallitusjuustu

Salatit – rukola või lambasalat vms

Pähkleid

1 tl palsamiäädikat

1-2 tl mett

Soola-pipart

 

Haki ja rösti väikesel kuival pannil pähkleid. Tõsta pähklid kõrvale ja prae peekon kuldseks. Pane peekon majapidamispaberile kuivama. Lisa pannile palsamiäädikas ja mesi, sega ühtlaseks. Viiluta pirn ja juust.

Tõsta taldrikule salat. Aseta peale vaheldumisi pirn juustuga. Puista peale pähklid ja peekon, kalla kaste ja jahvata natuke värsket pipart-soola.